Vaikus eetris on rohkem kui edukalt löpetatud

Tänasel, müstilisel soojal ja päikesest ülevalatud neljapäeval, 24.märtsil osalesin ma siis pidulikul aktusel Linzi Johannes Kepleri Ülikooli löpetamise puhul. Ega sellel üritusel muud mötet olegi, kui et dekaan surus isiklikult kätt, pidin vanduma teiste kohalike löpetajatega üheselt, et olen truu teadusele, ja rakendama oma teadmisi ühiskonna edendamise nimel jmt. Eks selle "ma vannun" ole mul kui ateistil sügavalt katoliiklikul maal oma probleem, aga see selleks.

Minu jaoks omas aga see üritus veidi erilisemat mötet, kuna esiteks -  tahtsin ma midagi eriti austrerlikku omal nahal kogeda, mis ei kvalifitseeru kohe "erijuhtumiks" nagu siiani enamused mu tegemused ülikooliga (pöhimöte: kui ma siin juba elan, siis teeme nii nagu austerlased).

Teiseks, mina pidasin sellel sotsiaalteaduskonna löpuaktusel löpetajate nimel köne (saksakeeles möistagi). Eellugu - iga löpetaja saab vöimaluse end aktusele registreerida (5 € eest ostad endale selle öiguse, st. see on hind, mille maksad ülikooli vapiga kövade dokumendikaante eest). Selle registreerimisformularil on lahtrike, kus küsitakse - olete te nöus löpetajate nimel köne pidama. Mina nimelt eeldasin, et kuna austerlased kannatavad kroonilise lobapidamatuse all, siis teen küll ristikesse kasti JAH, ja sellega see üritus ka löppeb. Reaalsus näitas, et kui on ikka tegemist avaliku könega, on tudengitel suu vett täis ja minu JAH saigi töelisuseks.

Nii ma siis vegeteerisin ja mediteerisin, mida ja kuidas ütleda, sest mulle eraldati 10 minutit piirangutega, et ma ei tohi kunst-insstallatsiooni könest teha ega miskite plakatitega lehvitada. Sobib, ma ei pidanud miskit mesimagusat jura rääkima. Nii paningi kirja oma elamused värvide kaudu.

Tunnistan, ca 60 inimese ees (löpetajad, külalised, öppejöud jne) vötab ikka veidi pölve nörgaks (sest ma ju teadsin, millest ma rääkima hakkan ja seal ma ei hellitanud oma kaootlist magistriöpet).

Önneks vöeti köne videosse, sest ma ise ei oma üritusest (köne) mäluülesvötteid - ärevus vöttis ikka hääle veidi värisema. Igatahes, peale nende 7 minuti möödumist, sain tuliste ovatsioonide osaliseks, mind önnitlesid öppejöud avameelse, aga ka huumoriga pikitud köne eest, löpetajad kellest ma ei tea rohkem kui et nad löpetasid samal ajal kui mina - tunnustasid minu julgust. Keegi tundmatu meeskülaline jagas kiidusönu, millest teen siis järelduse JAH, ma olen TUBLI.

Püsivus viib sihile!  Ja muutuste tekitamaiseks on vajalik julgus öelda tött!