Üldiselt peaks selline “probleem” olema
tuttav enamustele suleseppadele või teistele loometööesindajatele (ise ma
imestan, et kuidas saab üldse midagi tekitada “aja peale”). Samas lugedes nii Heino
Kiige dokumentaalromaani või Sirje Normetit kui Mihkel Raua raamatuid, esineb
seal tihti ülestäheldusiveel nõukaajal loomeinimestele mõeldud “loometubadest
või korteritest” looduskaunis kohas näiteks Musta mere ääres või Abhaasias
(loomulikult enne “ärevaid aegu”). Siit ka ehk
mõtted, mida peaksin edasipidi arendama: a) kas vajan ma ka doktöö kirjutamiseks
“loomenurka” b) loomenurga
parameetrid vajavad täpsustamist, aga see selleks.
Enam ju nii palju “uut” ei toimu, millest
kodu-eestlaste üldsust teavitada. Kuid iseenda tõkke ületamiseks leidsin vana
lahenduse uues kuues: kui aga hakkaks hoopis uut blogisarja täitma? Valikuvariante
on lausa kaks: selline traditsiooniline –
täna köögis (sest ma olen arusaanud, et kui mul juhe koos on, siis hullan ma
kokata). Just tagasi kodumaale lahkunud pereliikmed olid positiivselt üllatunud
minu söödavast loomingust. Või kui otseöelda: kui doktorist asja ei saa, siis
nälga ei jää. Või kui doktor käes, siis tagavaraväljapääs omast käest võtta.
Ning “Akadeemiku kodustamine”. Viimane on
eelkõige väga subjektiivne pilguheit akadeemiku maailma tavakodaniku prisma läbi
(ütlen ette, et osatäitjad vahetuvad, inimesed jäävad anonüümseks, kui olulised
tunnusmärgid saavad edastatud). Akadeemiku kodustamise alla on kogutud
sellised tegemised, mida koheselt ei saakski kirja panna, sest see ei kannataks kirjamusta,
aga hiljem uuesti läbikirjutamine ja lugemine peaks enesepihta suunatud sarkasmist
ning irooniast täisulikult pikitud olema.
Ja milleks see kõik? Ikka selleks, et ma
ennast kätte võtaks või motiveeriks teaduslikult oma rada ikka edasi rühkima. Ehk
igal eeslil oma porgand! Ning “porgandi” defineerimine on suur samm edasi õiges
suunas :D
