Minu Eesti.

Olles juba paar päeva Eestis, tunnetan, et kogetut on vaja kirjalikult talletada. Niisiis, esimene ‘üllatus’ – kui muidu oli Via Balitka Eesti osa väga hea võrreldes Läti ja Leeduga (Poola ei kannata endiselt kriitikat), siis Pärnusse sissesöit oli kui hoiatamata mutiauku kadumine! Sindi ristmik üleskaevatud, igaksjuhuks kõik selgitavad liiklusmärgid eemaldatud põõsastesse ning kokkuhoiu eesmärgil tänavavalgustus kah kustutatud. Ma saan aru, et kohalikud on sellega harjunud, AGA kui ikka miski hull rekka ka veel `seljas istub´, siis enam nii naljakas ei olegi kell üks öösel kui iga läbitud kilometer tuhande kaheksasajast kehasse sööbinud on.

Ma olin juba unustanud kui valged on siin ööd, aga tol hetkel olin küll kui pimedusega löödud!

Presidendi juures käik oli selline omaette ‘ahhaa’ elamus – kuna ilm oli hommikul vihmane ja Läti presidendi töövisiit lõppes 30 min enne mõttetalgute autasustamistseremooniat, oli istumiseks tekitatud koht trepikotta (piltidelt, mis näiteks president.ee avaldati, seda muidugi aru ei saa).Ilvesel oli suur tülpimus näkku kirjutatud ja ta ei üritanudki kehva mängu juures head nägu teha, tema kõne oli tubli 7 lauset ‘pikk’. Margit Sutrop märkis ära, et tegelikkuses kirjutajad ei vastanud mõttetalgute ‘tähtsate peade’ ootusele – inimesed kirjutasid emotsioonidest, tähtsad ninad tahtsid probleeme ja lahendusi sellele.

Mul oli au olla nomineeritud ning 7 kilo eesti keel seletavaid sõnaraamatuid kulub marjaks ära. Plaksutamisele järgnes püstiseismine roosiaias, kus eestisoost 1,6m pikkused noormehed prantsuse õunasiidrit otse minipudelitest soovijatele pakkusid. Tagumised hambad said paar kilutrühvlit ning lusikatäis jahtunud kohvi sai kadakamarjalise shokolaadi-kommikesega alla loputatud. Huvitav, kui vihm oleks kestnud, kas meid oleks siis grupiviisiliselt keldris asuvasse sööklasse viidud? Loomulikult uurisin ma julgeolekuteenistuselt, kus siis ‘troonsaal’ on. Mind juhatatigi esimesel korral lausa ukseni, mõtlesin juba seest poolt ust lukustades, et kuulariga varustatud kapivälimusega kodanik jääbki nüüd veel ootama mu tegevuse lõppu. Õnneks siiski tohtisin omaette toimetada.

Tallinna vanalinn on võrrldav Veneetsiaga oma kribukrabu müümise poolest. Jalutasin ühte poodi sisse ja müüjal oli probleeme mulle eesti- või venekeeles vastamisega. Ta tunnistas, et hispaania ja inglise keel tuleb sorinal. Ma muidugi imestan matrjoshkade üle, et misajast on puunukud Eesti nänniks saanud?

Lugeja ehk märkab, et mul on olemas seekord ö,ä,ü,õ? Loomulikult digiriigis Eestis toetasin majandust ja soetasin endale uue digisõbra.

Vaatlustoimingud jätkuvad!

Reis tundmatusse on kui vörrand tundmatuga ehk nörganärvilistele mittesoovitatav.

Mina ei armasta siiani matemaatikat, aga tahtele MINNA, vastu ei saa. Nii ongi juhtunud, et  vaadeldes oma suviseid tegemisi eelmistest aastatest, siis üldjuhul on nii, et just sellised teadmata suunaga väljasöidud esindavad enamust.

See viimanekord oli tubli nädalakese eest. Sel ajal kui eestlased hädaldasid vihmasaju vöimalusest jaaniööl, mis on tegelikkuses ju vördne normiga, siis austerlasi ehmatas totaalne jahenemine. Pluss 16 ja laussadu ei ole juunilöpus normaalne! Ja mida tehakse vörrandiga, milles on tundmatud – ikka leitakse lahendus. Mina lahendasin asja nii, et tudeerisin vennasriikide ilmakaarte vaat et pooletunniste vahedega, ülejäänud aja täitsin sellega, et kannatlikult üritasin autoomanikule auku pähe rääkida – on aeg lahkuda! Löpkus vöttis kodanik abikaasa vedu, ta nimelt oli juba suurde vihmasajust tingitud letargiasse laskunud ja me istusime autosse. Söit vöis alata. C5 on alati mineku valmis, varustusse kuulub n+1 ühikut kalakonserve ja kuivikuid. Samuti imepisike priimus, tikud ning lännikud veekeetmiseks. Salongi täidavad  magamiskotid, mis parimatel aegagadel on töökindlust näidanud -10 kraadises lumetormis. C5 on meie telk ja kindlus. Seekord suutsime iseendidki üllatada – saime ühe paagitäiega hakkama, kuigi me „ronisime“ C5 abil vöi tema meie tahtest söltuvalt stabiilselt kahe tuhande meetri kandis, körgemaks jäi 2760 meetril asuv Stilfser joch - see on Euroopa körgeim tee, mida mööda saab liikuda pöhja-löuna suunal; nimelt on ka olemas teid, mis lihtsalt turistidelt raha väljameelitamiseks on ehitatud suunaga ei kuhugi, nagu näiteks Grossglockner strasse. Niisiis, samal ajal kui Porsche omanikud, ja neid juba jätkub sadade kaupa Stilfserjochil, oma kallikestel kapotid üles töstavad ja hirmunud pilke selle alla heidavad juba ENNE tippu jöudmist, oli meie C5 tubli. Töi meid naksti kohale ja isegi rehvid pidasid seekord ilma viperusteta vastu (eelmisest aastast kogemus kus ühe reisi jooksul löhkes 3 rehvi, „parim“ laks 2500meetri peal. Kui ülejäänud massid uhavad vaid üles ja alla söita peale 4 minutist pausi kapotialuse tuulutamiseks, siis meie jäime Stilfser jochile pikemaks pidama, lausa ööbisime lageda taeva all 2760 meetrit merepinnast ülespool 2 ööd.

Ainus häda on hädadega – nimelt on alates ca 2200 körgusmeetrist kadunud puud, pöösad, mille taha siis asjatama  minna. Aga kogemus öpetab J önneks oli Stilfser jochil miski suur radarikeskus püsti pandud. Ja ega ma ainuke pole, kes tuult ja lund trotsides oma kehaosi sinna vastavasse nurka paljastama läinud on. Inimene harjub köigega ja häda ei anna häbeneda!

Öhtuse „programmi“  sisustasid 2 ümisejat (ja need olid ikka paksud, aga vilkad). Önneks mul nüüd teleskoop-objektiiviga kaamera, nii ma siis nende tegemisi jälgisin ja vöimalusel ka mälukaardile salvestasin.

Stilfserjochi piirkond on rahvuspark, kus itaallased  teevad möningaid mööndusi ning sellest tulenevalt ongi tekkinud paar, aga siiski ödusat parkimisplatsi, kus itaallased hulljulgelt lahtise tulega grillida tohivad. Üldmulje – inimtühi, miski tehnikaime seal ei levi, lähimad naabrid mägikitsed, salakaubavedajad, kolmetuhandesed lumised mäetipud ning Sveitsi piirivalvekopterite vaatluslennud. Täiuslik meile, sinna me jäime paariks ööks. Taoline tegevus oli ametlikult keelatud, KUID meie ju parkisime vaid ettenähtud kohas. Närviködi tekitas viimasel öhtul ootamatult mägede tippudevahelt esilekerkinud ja kiiresti lähenev valge megapilv, mis liigutas enda ees tugevaid tuuleiile ning sisaldas äikest ja hunniku vett. Tuul tugevnes nii vöimsaks, et olin sunnitud auto keerama ninaga tormi suunas ning sisimas tundsin röömu liigsetest kilodest, sest auto rappus, aga jäi pidama maa peale. Vöibolla  väikesed autod oleks tuul ka lendama saatnud. Kahe tuhande ja paarisaja meetri peal on köik vöimalik nagu ka see, et väljas on +28 kraadi kuuma, aga pead sumpama pölvini lumes.