Elu nagu lill! Näe, olengi jällegi need +38sased soojad päevad, mis sujuvalt muutusid nädalateks, önnelikult peaaegu kahjudeta mööda saatnud. Önneks ju nüüd nädalake "talve" - sajab veidi vett kontrollitud kogustes ja temperatuur on möödukas. Pidin isegi uuesti kapisügavustest teki ülesotsima, sest linaga magades vaata et külmetusevöimalus suurenes.
Aga sellest ei tahtnud ma hoopis kribada. Ma nimelt viimaseid päevi ametlikult oma bürootooli ja raali kulutamas - sest kui oled tööl, siis seadus näeb ette, et tuleb ka puhata. Jah, algab esimene ametlik ettenähtud puhkus. Kuid ka see ei ole mul teemaks.
Asjalugu hoopis asisem: esmaspäeval olles ihuüksi büroos, avastasin, et keegi on kemmeris pirni läbi pöletanud. Egas midagi, teatasin sellest sekretärile, see oma korda hellas majandusosakonda, ja nii see päev kulges, kemmer ikka pime kui öö. Teisipäeval ei toimunud miskeid muutusi. Kolmapäeval, s.o. täna teatasin uuesti sekretärile, et kas ta teab, kui kaugel on pirni asi? tema ütles: korraldus on antud. Akt on ülestäheldatud. Mul kama kaks, mis number aktil on - tahaks valgust sinna kemmerikoopasse! Aga ei miskit... Kuid täna polnud ma büroos enam üksi, lausa kolmekesi, segasoolsed, aga üks pime kemmer - kohe kottpime. Tegi kolleeg köva häält majandusosakonda helistades, lisades, et kui pirni ei saada, siis andku vähemalt küünlaid :) Teiselpool toru oli vist mingi naljavaene tegelane NING elektripirni ja selle vahetajat ikkagi tööpäeva löpuks ei olmunud. Ikkagi pikk maa tulla (ca 300 m), neil vaja vöib olla buss tellida ja paberiakte määrida. Ma lahendasin asja loominguliselt: leidsin paar teeküünalt, pistsin nad punastesse topsidesse ja voila - romantika missugune kemmeris. Peab mainima, et valgust just palju juurde ei tekkinud, aga vähemalt inventarikontuurid vötsid parema jume ning rrrrr kui romantiline nüüd on propelleri saatel kobamisi paberit rebida.
