Monday, October 24, 2011

Paljasjalgsete ball.

Möödunud laupäeva öhtupimeduses tegin siis ennast poolpiduliselt pidulikuks ja suundusin pärismaallastest saatjaskonnaga kohaliku punase partei poolt korraldatud migrantide ballile nimega Integratisooniball. Austrias on ballide hooaeg jällegi ukse ees - see on omaette majandusharu (kostüümilaenutused, taksod, juuksurid, tantsukoolid, majutus, toitlustus, jook-söök jmt teenindusettevötted ja ettevötjad) elatub sellest kui veel lund maas nii palju ei ole, et suusatada saaks ning suvisest soojusest vaid mälestus alles jäänud.
Pidu nagu massüritus kunagi - kohalikud ja pärismaallased segamini, nahavärviskaala oli albiinost süsimustani, sulelised ja karvased sinna hulka, paar karku, ratastooli ning drag-queenid nagu kirsid magustoidul köike seda kaunistamas. Öhtudualettides ja frakkides austerlased olid vähemuses, rohkelt silmas Balkanimaade naissoo esindajate paljast ihu, mis laiavöömöötu litritest üleujutatud kleidikese erikohtadest välja vilkus, mustanahalistest mehehakatised kandsid pigem teksast ja tossu.
Muusika lärmas 3 saalis kahel korrusel. Kui lootsite aeglast valssi vöi tangot, siis pean petma ootusi: muusikud olid rohkem Balkanilt, diskosaal oli hip-hoplaste pärusmaa ning peasaalis sai tihti galinka ja sabatants hoo sisse. Enamus kohalikke istus aga suitsetajatele möeldud nurgataguses ja lobises tühjast tähjast, rüübates 4 eurist sampuse-mullijooki ikka öilsa eesmärgi nimel (punase partei toetuseks). Mina leidsin, et Kuuba sektsioon on minu rahakoti sümpaatia igati ärateeninud ja nii ma siis toetasingi plasttopsis 5 eurise mojito tarbimisega saareriiki.Viva el revoluzion!

Pealegi, aasia, balkani, türgi ja aafrika köögil oli niikutnii oma kogukond tänu tasuta piletitele, mille osa tegelikkuses muidugi keegi austerlastest kinnitagus, kaasa vöetud.
Peale keskkööd, kui tuhkatriinud olid lahkunud, ilmusid paljasjalgsed. Neid kohtas nii peasaalis laua ääres istumas, kui diskos varbaid lehvitamas. Julgemad marrsisid isegi sukkade väel massidele möeldud tualettruumidesse. Lahtiseletatult, tubli kolmandik naisterahvaid olid jalga ajanud kaunid, kuid kurnavad kristallkingakesed, aga kuna pidu kestis kauem, siis lihtsalt lükati suss jalast ning tants, trall ja tagaajamine sai jätkuda. 

Wednesday, October 19, 2011

Helga ja eluvesi.

Helga on mu vanatädi. Tegelikkuses laulab ta juba mitmeid aastaid "parimate palade pealpool pilvi" kooris, aga see ei sunni mind kuidagi veel tema mainimisel minevikuvormi kasutama. Lühidalt, Helga vöttis mu enda juurde Mustamäele kostile üheksakümnendate löpul kui gümaasium sai löpetatud ja haridust nötama suurde linna läksin. Helga sisustas oma aega järgnevalt: esmalt töö pedas ja siis laul kooris ja nii mitukümmend aastat jutti. Köögiprogramm oli tal lühike: magus-hapud silgud, plärts (öuna)kook, kapsahautis ning eluvesi ebaküdooniatest. Eks mullegi jäi see vägagi maa-lähedane asjatamine köögis külge, eriti selle eluvee tegemine. Muidugi, esmalt olin ka mina rohkem tarbijate poolel. Helgalt pärineb suguvösas levinud legendaarne höige: "Poisid, pumba juurde!"

Nüüdsiis siinpool sood seisingi vastamisi faktiga, et ämm oli tuhande üheksasaja tollel aastal maja ümber miski vösa istutada lasknud ja üks oksakandja on juhtumisi ebaküdoonia (ämmale meeldivad selle pöösa kord aastas tekkivad roosakad öied, punkt). Minu mees on sillas nendest kanamuna suurustest viljadest - loomulikult vaid korralise korjamise maksimaalselt veerand tundi kestvaks hetkeks. Mina olen see, kellele siis need paar kilo kollaseid keri süüdimatult pappkastis nina ette potsatatakse. Tehku ma kui süütu nägu - fakt on, ära visata ma neid ei tohi.

Ja siis meenus mulle Helga taas oma eluveega! Härra abikaasa ja ämm olid asjaga päri vaid sel juhul kui nende osalus tootmisprotsessis piirdub ainult eemalt piilumisega. Löpp-produkti on valmis muidugi mölemad degusteerima-kritiseerima.
Esiteks konsulteerisin Eesti eksperdiga, et kuidas ikka asjalood käivad, kuna viimasest tegemisest on rohkem aega möödas kui vett ookeanis. Teiseks, marssisin kohalikku linnaosa külapoodi ja töin endale suure ca 6L purgi (sellise vanamoodsa kinnitusvahendi klambri süsteemiga). Peale loengus käiku marrsisin teisest toidupoest läbi, kus paistsin silma sellega, et ainsa ostjana oli mul vaid 2 pudelit 40 kraadist hundijalavett seltsis, kui ülejäänud poetasid kassalindile saia, muna, piima ja muu pudipadi. Olles taas turvaliste korteriseinte vahel, puhastasin ennast salgavalt siis need ca 2 kilo ebaküdooniaid (jaa, nii mönigi auk tekkis vasakusse peopessa!), viilutasin nad ja protsessi kroonivaks tegevuseks sai priiskavalt suhkru ja ebaküdoonia laastude vahelduv libistamine sinna kuue liitrisesse purki. Löpppunkti pani kangema kraadise vedeliku kallamine kollakamassi seltsi.
Ja nii see käibki - purk on mul juba integreeritud toa ülddekoratsioonidega. Korra nädalas kavatsen purki raputada, et suhkur tuurid üles vötaks vöi mis iganes. Ning ootan pönevusega vedeliku kollaseks muutumist, sest siis on kraam küps.

Helgal on oktoobris sünnipäev - üks eluveenapsi lonks on sel päeval kohane.

Tuesday, October 18, 2011

Andreiga sügises Viinis.


Ei, ma ei tee oma mehele sarvi! Mina hoopis vötsin kätte ja olin endale uues rollis, nimelt totaalne gruupi. Jutt lühike, aga ülikonkreetne. Augustis jäi mul internetis levivaid eestikeelsed ajalehti sirvides silma, et Andrei Hvostovil üllitis ”Sillamäe passioon” on teeklaasis laineid löönud, isegi vaat et paar piiska lauale pudenenud.
Uurides kindlast, peaegu köike Eestis levivatest raamatutest teadvast allikast, kas on minusugusel Eesti autorite tekitatud kirjanduse mittelugejal mötet allika lähema tutvumisega oma aega sisustada, tuli vägagi kindel soovitus – anna tuld!
Nii, saatsin vastavate juhtnööridega venna Tallinnalinnas raamatupoodi ja sedasi ma selle allika omanikuks saingi. Äge! Önnest tömbasin sügavalt hinge, sest vend suutis isegi selle raamatu esimese korraga kohvrisse pakkida ja kaasa tuua (juhhuu)!

Kuna teos vist on cirka 300 lehte, siis leidsin nagu ikka kallite asjadega, tuleb tarbida möödukalt. Seega, minusugusele raamatukoile tähendas see seda, et raamat läks esmal riiulit kaunistama (kaaned on kövad ja kelmikalt puna-must-valgete fotodega, mis mu siseinterjööriga täiuslikult sobivad). Ja siis kui tulid löpuks kehvad ilmad, vötsin ennast raamatudieedilt maha ja langesin nagu söltuvushaige kunagi, Hvostovi küünilistesse ”lainetesse”. Ma ei ole raamatuga teps mitte ühelepoole saanud! See on üks harvadest kordadest, kui ma loen peatüki vöi vaid osakese, sulen raamatu ja mediteerin sisu üle – müstika! See nöukavärk ja Sillamäeteema on mulle alati huvipakkunud nagu 4-aastasele shokolaadist üllatusmuna avamine! Ja siis tuli üllatus muna seest välja: Hvostov resideerub hetkel Viinis (terve oktoobrikuu nagu selgus) ja osaleb avalikkusele ligipääsetaval üritusel, kus loeb oma teosest ette. Mina, kiirreageerija nagu ma olen kui asi mulle korda läheb, panin kuupäeva rohkem kui körva taha. Ma lihtsalt tegin nii, et sellel möödunud esmaspäeval köik teised tegevused muutusid tühiseks: oli vaid rong Viini ja elusuuruses Hvostov, Andrei.
Ja seal ta oli – veidi köhklev, vahel justkui prozhektori valgusvihust pögeneda tahtev prillitoosi sörmede vahel keerutav, Austria pealinna snoobidele kirjandushuvilistele oma Sinimägedest ette lugemas ja ilma tölgi vahenduseta vabalt saksakeeles esitatud küsimustele vastamas. Ega minagi suupeale pole kukkunud, ikka töstin sörme püsti ja tegin teatavaks, et saalis on vähemalt 3 eestlast (saatkonna kultuuriatashee oli ka, töökohustused ikkagi) ning andsin omapoolse panuse küsimustesse (loomulikult saksa keeles).
Ja siis kui see kohustuslik piirarikas osa -  mina küsin, sina vastad - löppenuks kuulutati, läksin ma, Sillamäe raamat kaenlas nagu gruupile kohane, oma iidolit lähemalt uurima. Ma tegin südame kövaks ja haarasin ta järgnevaks 7 minutiks oma mentaalsesse haardesse, mille jooksul ma sain väga südant soojendava sissekande Sillamäe passiooni.

Nüüd on vist nii, et ma avan raamtu vaid kinnastatud kätega...
 Aga önneks on järjekordne nännisaamise saaga ukse ees ning mul teadmine, millega mu kaaskondsed mind ”üllatada” vöiksid (loomulikult, minuga eelnevalt kokkuleppe saavutades).   

Sunday, October 9, 2011

Hull ja julge vöi algus on löpust arukam?

Septmebrikuus oli pidulik sündmus – vend käis oma järjekordsel „mägedehaiguse“ ravikuuril. Ega ei saa siin salata, et mina olin töukeandja nakatumiseks, millega mu ema endiselt pead murrab, et kuidas tema madalmaal sündinud lapsed nönna söltuvuses körgustest on. Väike vahepala: ema mul tunnistab oma körgusekartust avalikult ja loeb küll mäed ilusate loodusvaadete hulka, kuid sellega tegevus üldjoontes piirdub.


Niisiis, kolm toredamat vanderselli nagu me oleme, andsime siis ihuliikmetele valu nädalapäevadejagu Salzburgi maakonna kahe tuhandeste „küngaste“ vahel ja peal. See, et ilm suviseks pööras, oli ju ühesmöttes kena, teisalt jälle ma ei teha kohe teadagi kui suure UVkiirte laksu me sealt igapäev kätte saime.

Seekordne „ravikuur“ ilmutas minujaoks mälusoppide sügavusse peidetud madalmaainimese hirmu, et kui ikka maad jalge all kipub silmnähtavalt väga väheks jääma, siis töuseb töenäosus iga pisema „vale“ liigutsega elus seda, vaid korra kogetavat ja  ühesuunalist  vabalangemist, kogeda. Millegipärast kipub mu mälu selle igakord kohe unustama, kui olen tippu vöi ohutusse paika jöudnud, unustama – täpselt järgmise korrani kuni ma seisan jälle olematu valiku ees mäeseljal.

Mu vend va  sprodihull, isegi kommenteeris isegi seda minujaoks nii hullu löiku kui  „Musta värviga (rajad) on eranditult ainult ekspertidele üldjuhul, kuid see rada seda küll polnud (ok ühes kohas oli pisut järsk kuristik raja kõrval)“ ….ma vaid pööritan silmi. 




(pilt tipust - seljataga kuulus Grossglockneri jäine tipp ja see rada)


See rada oli töesti igaks juhuks klassifitseeritud kui „vaid kogenud ja raudse tasakaaluga inimestele“, aga algus oli ju nönna kena , täpselt selle kohani, kus maad jalge all oli vast 15 sentimeetrit järgi jäänud, tuul kippus mütsi peast rebima, kuristik haigutas vasakul JA paremal pool ning tuli veel ca 1 meetri körgunene kiviklibusel kaljunukil samm ülespoole teha. Minujaoks juba tösine väljakutse! Aga sees tiksus tahtmine ikka edasi ja ülespoole. Samas mu realistlik sisemina ütles: sa kas leid allatulemiseks teise vöimaluse vöi helistad helikopteri järgi, sest sama tee läbimisega vastupidises suunas, sa elusalt küll hakkama ei saa!

Kuid nagu muinasjutumaal ikka, löpp hea köik hea – ma läbisin elusalt raja vöiduka löpuni. Muideks, mees mul pööras ringi ja tuli teist rada pidi üles, kus siis me ka peale alles jäänud närvide ülelugemist, alla laskusime. Sakslastest „ühepäeva matkajad“ kommenteerisid seda allatulemise rada kui „järsku ja libedat (peenike kiviklibu töesti rullub mönusasti saapa talla all), ametlikult oli aga rada „läbitav igaühele“, lihtsalt väike kehaline treenitus ning jalanöu peaks vastav olema, mitte köpskingake vöi varbavahe.