Märtsi särts

Selle kuu ehk viimane sissekanne. Olen ületanud köik vöimalikud lühiajalised iseenda poolt seatud ja teistepoolt tekitatud eesmärgid. Peamine, et see märtsikuu nii teguderohkeks kujuneb, ei osanud vist keegi ettenäha.
Tänase päeva puhuks ehk siis märtsikuu piduliku löpetamise puhul, panin selga kleidikese ja olen mustavalgetriibuline kui sebra. Önneks musta värvi rohkem kui valget triipu ja hele juuksepahmakas kui sebra lakk takka peale. Vähemalt autojuhtidele peaks ma nähtav olema kui ma siin tuulega vöidu rattal rallin kleidisabad lehvimas.

Ma tean küll, tuttavad Eestis hakkavad varsti ehk juba jälle jöule pidama, sest kuidagi ei taha see lumeollus ja külm Eestit oma küüsist lahtilasta ja kevadet kuulutavad vaid kalendritesse trükitud teadaanded.
Küll jöuab see siinne soojalaine ka pöhjapoolsematele laiuskraadidele!

Aprillikuu sissekanneteks mötlen, et vötan käsile ja luubi alla oma mägimatkaja külje kajastamise - ikkagi hooaeg on avatud ja kaua ma seda küünalt veel ikka vaka all hoian.
Also, Servus die Wadln :)

Seniks aga, Prost - es ist Bier-Zeit!  

Valgel käel roheline näpp

Olen langenud oma lapsepölvetrauma küüsi, siiski önneks positiivsel viisil - hakkasin vaikselt potipöllupidajaks.
Mul tuli selline paganlik soov katsetada, kas küüslauk kasvab potis. Teoorias ema väidab, et ajab asja ära küll, ja minu ema on juba TEADJAnaine. Aga kuidas on siis praktikas lood?

Esimese raksu (panin 3 küüslaugu küünt lillepotti) läks korda. Vohavad köik kolm ning tänasest lasin nad siis  emakese loodus rüppe, see tähendab, tirisin oma salaprojekti ämma miski vees vohava kalla varjust välja ja nüüd nad peesitavad (mina igatahes loodan seda) öues. Basiilikutuusti jätsin veel tubaselereziimile. Sest ilmajaama onu rääkis televusseris, et nädala jooksul, ja eriti löpu poole hakkab temperatuur meil siin vaat et Eesti möistes suvetuure vötma. Nad väitsid silmi pilgutamata, et L ja P on +25 juba käes.

Aga ega ma siis küüslauku üksi sinna terrassile peesitama pane. Ma vötsin talle seltsiks ka ühe 70 cm körguse rosmariini puhma ja peterselli tuusti poest, 3 maasikataime, tilli seemneid uhasin piklikusse savipotti, murulaugu seemneid lasin teisse savimoldi. Kaval nagu ma olen, panin ka miski tomati seemned idanema. Juba 3 ühikut näitab ennast. Rödu muutub taimekasvualaks. 

Nii, et vabaaja sisustamisega probleeme ei ole. Kuidas vaba aeg tekkis? Aga ma sain löpuks peale kahe aastaseid läbirääkimisi augu teistele pereliikmetele pähe räägitud ja eelmisest reedest kulistab nöudepesumasin vajadusel köögis omaette täiel vöimsusel ja minu häämeeleks :)  

Trell ja puur ning pühapäev

Tänasel pühapäevasel päeval, tuli jälle kasuks minu idabloki minevik. Asi järgmine -> täna öösel keerati kella - teretulemast suveaeg.
Minu ämm ja abikaasa otsustasid, et mina tohin majapidamise kellade säätamisega siis oma aega viita.  Mina seda suure pimedaga tegema ei hakanud. Kui hommikul silmaluugid avasin, siis nobenäpp nagu ma olen, kellaseieritega ka taidlesin.

Aga oh häda, ma olin ju suures tuhinas oma toas kella seina pannud (nagu mu vend diagnoosis)papinaelaga (ei tea mina, mis vahe on naelal ja papinaelal). Ja nüüd siis vöttes kella seinalt maha, tuli ka nael, köver nagu ta oli, koos kellaga killadi-kolladi pörandale.

Egas midagi, tirisin nagu suur vend jaanuarikuus keldrist puurid, trelli, redeli, haamri, kruvid ja tüüblid ning vötsin köne vennale nagu miljonimängus.
Mul kohe hää meel, et Eesti ja Austria ajavahe 1 tund minu kasuks. Sest kuigi ma olin oma emaga tapeetinud ning isa käest teoreerilise elektritrelli käsitlusöppe saanud ja huviga jälginud kuidas vend puurimistöid jaanuaris praktikas elluviis. Siiski leidsin, parem on kui saaks veel profilt öpetussönu ENNE jama tekitamist, sest tunnistan ausalt - ehituskipsi hetkel ma veel varunud ei ole ja pühapäevasel päeval vöin ma vaid und näha siin, et miski pood avatud on peale bensiinijaama saiapunkti.

Eelugu, isa varustas mind eletritrelliga kohalikust poest, mis pole miski tuntud "firmakas", aga nagu vend mainis : väga karm pill, läheb nagu hull igast seinast läbi.


Niisiis, 8 minutit sain öpet, kuidas valida öige puur (see on see metallistjunn, mis trelli otsa käib - juhul kui lugejate hulgas on ka veel mittepuurijaid). Oluline, et saaks valitud KIVIpuur (minul oli hea spikker-kiviblokkide tolmukiht oli vihjeks, milline puur oli juba oma "vitsad" saanud). Kuidas ilma tolmuta puuri valida, khmm. tsitaat " vaata need kivipuurid on sellise lameda otsaga" ...tjah, minu silm seda otsa veel ei ole tuvastanud. 

Niisiis, ühendad puuri ja elektritrelli sujuvalt, aga kindla käega. Muidu juhtub nii nagu minul: puurimise käigus trell ja puur lähevad lahku nagu sobimatud kaasad. Tunnistan, et önneks oli mul vajaliku sügavusega auk selleks hetkeks juba saavutatud. Ja loodan, et nii trell kui puur kannatada ei saanud...
Olulisem tegevus, mis käib jälle kategooriasse - köhutunne ja oma silmamööt - on ära määrata puuritava augu sügavus. Selleks spikker: vördle tüübli pikkust puuril. Just nimelt puuril, mitte puuriga. Puurid muideks omavad ka veel erinevaid suurus(läbi)mööte (mul on neid terve kast) ja see va mööt söltub jällegi tüüblist. Ja tüübel kruvist jne jne.  Ja kogu see möötmise ja möötude kupatus algab sellest, MIDA ja milleks riputatakse.

Aga kui puur ja trell on oma töö teind, siis haamri sujuval koostööl saigi auk täidetud erepunase plastiktüübliga suurus nummer 5, mille omakorda täitsin kullakarva ristpeakruviga nummer 3,5 (need vidinad muretses ka vend oma profi pilguga minu önneks).
Ja seda kätetööd kroonis taas minu raudteejaamatüüpi 30 sentimeetrise diameetriga kell seinal.

Löpetuseks, ma ei arva küll, et mul oleks tulevikus vöimalus tulutoovat karjääri teha puurimistöödel :), Vähemalt nüüd on käpp tellisetolmust küll punane mitte valge, aga esimene samm selles maskuliinsete tööde pärusmaal tehtud.  

Kevade tunnused

Olles eile ja täna rahva hulgas, jäid mulle silma järgnevad tunnused, mis töendavad, et kevad on kohal ja isegi vaat et kohe muutumaks suveks, kuna temperatuur töuseb juba üle +20 kraadi. Veidi vötan kohe ka hoogu maha, sest homsest tuleb jälle lund - müstika!

Esiteks, toomingal on 5 cm lehehakatised, kuldvihma pöösas öitseb täies mahus, magnooliad on üleöö oma maagilised öied avanud. Nartsissid olid eelmine nädal, oodata on tulpe. See, et linnud lärmavad ca kella 5 hommikul, ei ole enam ju uudiseks. 07.märtsil nägin esimest korda selle aasta numbri sees kirjusid liblikaid.

Noortel naisolevuste seelikute pikkused on möödetavad suuruses: lai vöö ja kohustuslik aksessuaar on päikeseprill, mis meenutab 1980ndaid vöi USA politseiseriaalidest nähtuid.

Noor meessugu demonstreerib oma ülakeha, mis pigem sarnaneb supikanaga,seoses heleda nahka ja paari karvatutsakaga valitud paikades. Ei, linnas ei tohi oma keha paljastada, noorsugu nimelt toksib rannavörkpalli Doonau ääres mängida.
Neid kahte gruppi ühendab erinevate jookide tarbimine Doonau "aasadel".

Vanem generatsioon on leidnud rattad ja uhab Doonau kallastel olevatel rattateedel edasi-tagasi kuni Passauni Saksas. Oodata on esimesi inimohvreid. See on iga-aastane asi, et jalgratturid ei anna üksteisele ja/vöi jalakäiatele järele, pörutavad kokku, veri lendab ning vandesönad kuulduvad jmt. - politseil käed, jalad, pead tööd täis. 


Mida teen mina? Mina künnan hariduspöldu!

Vaikus eetris on rohkem kui edukalt löpetatud

Tänasel, müstilisel soojal ja päikesest ülevalatud neljapäeval, 24.märtsil osalesin ma siis pidulikul aktusel Linzi Johannes Kepleri Ülikooli löpetamise puhul. Ega sellel üritusel muud mötet olegi, kui et dekaan surus isiklikult kätt, pidin vanduma teiste kohalike löpetajatega üheselt, et olen truu teadusele, ja rakendama oma teadmisi ühiskonna edendamise nimel jmt. Eks selle "ma vannun" ole mul kui ateistil sügavalt katoliiklikul maal oma probleem, aga see selleks.

Minu jaoks omas aga see üritus veidi erilisemat mötet, kuna esiteks -  tahtsin ma midagi eriti austrerlikku omal nahal kogeda, mis ei kvalifitseeru kohe "erijuhtumiks" nagu siiani enamused mu tegemused ülikooliga (pöhimöte: kui ma siin juba elan, siis teeme nii nagu austerlased).

Teiseks, mina pidasin sellel sotsiaalteaduskonna löpuaktusel löpetajate nimel köne (saksakeeles möistagi). Eellugu - iga löpetaja saab vöimaluse end aktusele registreerida (5 € eest ostad endale selle öiguse, st. see on hind, mille maksad ülikooli vapiga kövade dokumendikaante eest). Selle registreerimisformularil on lahtrike, kus küsitakse - olete te nöus löpetajate nimel köne pidama. Mina nimelt eeldasin, et kuna austerlased kannatavad kroonilise lobapidamatuse all, siis teen küll ristikesse kasti JAH, ja sellega see üritus ka löppeb. Reaalsus näitas, et kui on ikka tegemist avaliku könega, on tudengitel suu vett täis ja minu JAH saigi töelisuseks.

Nii ma siis vegeteerisin ja mediteerisin, mida ja kuidas ütleda, sest mulle eraldati 10 minutit piirangutega, et ma ei tohi kunst-insstallatsiooni könest teha ega miskite plakatitega lehvitada. Sobib, ma ei pidanud miskit mesimagusat jura rääkima. Nii paningi kirja oma elamused värvide kaudu.

Tunnistan, ca 60 inimese ees (löpetajad, külalised, öppejöud jne) vötab ikka veidi pölve nörgaks (sest ma ju teadsin, millest ma rääkima hakkan ja seal ma ei hellitanud oma kaootlist magistriöpet).

Önneks vöeti köne videosse, sest ma ise ei oma üritusest (köne) mäluülesvötteid - ärevus vöttis ikka hääle veidi värisema. Igatahes, peale nende 7 minuti möödumist, sain tuliste ovatsioonide osaliseks, mind önnitlesid öppejöud avameelse, aga ka huumoriga pikitud köne eest, löpetajad kellest ma ei tea rohkem kui et nad löpetasid samal ajal kui mina - tunnustasid minu julgust. Keegi tundmatu meeskülaline jagas kiidusönu, millest teen siis järelduse JAH, ma olen TUBLI.

Püsivus viib sihile!  Ja muutuste tekitamaiseks on vajalik julgus öelda tött!

Toetan Tsetseeniat

Lütt juhike, aga selle poolest veel markantsem: leidsin täna Welsist (linnake, kus mu ämm elab), vene toidukraamiga poe (halleluuja taasleitud ÖIGE maitsega hapukoor ja muu müstika austerlaste jaoks nagu voblad ja soola kurgid).
Poepidaja üllatunud, sest ma ju kohe vene keeles suhtlema ja pärima kus ma mida leian ja miks pelmeene pole (tulevad alles, oli vastuseks - pood alles 2 nädalat avatud).
Tömmu jässakas mägilane siis oma 10 ruutmeetri peal sibas ühe seina äärest teise juurde mulle kraami asukohta näitama, aga kassas vaikselt lisas, et tema on tsetseen. Mina siis ka kilkasin, et ma eestlane - vennastusröömu jääb ülegi. Venekeeles suhtleme ka edasi, sest tema saksakeel on lünklik ja minu venekeele oskus tahab ka turgutamist. Kaukaaslane kirjutas lahkelt üles mu kommi soovi (mida ma Brüsselist siia tarisin nii 200gr).
Ma loodan, et nad suudavad püsima jääda, asukoht on hea - täpselt turu vastas, iseasi kas ka teised vennasrahva esindajad poe ülesleiavad. Aga minu andunud toetus on neil olemas igaljuhul.

Nädala nael

Pühapäeva puhul teen lühisissekande. Olles saabunud just traditsiooniliselt loodusvaatlus (juba sinilill ja nurmenukud vallutanud mäeseljandikud)-sportlik-ettevötmiselt nimega "peaasi et saaks värske öhu käes olla ", mis täna piirdus tehniliste andmete poolest vaid 500 körgusmeetri ja 5 tunniga (eelmine pühapäev 800 körgusmeetrit ja 8 h , seal hulgas järsakul asuva raisemiku ületamine, kus söna otseses möttes on veel nabani). Siis punaveini libistamise körvale tasub paar kirjalikku ülestäheldust sellest peaaegu möödunud nädalast teha.

Eellugu: nagu varasemalt juba öeldud, on saksakeelsetel inimestel probleem minu nii ees- ( ei suuda üldjuhul seda välja öelda, sest tähed R ja J on körvuti) ning perekonnanimega.
Möni kukub kohe üliusinalt seda nii tüüpilist eesti kaksikvokaalühendit (ÜÜ) ruttu (ja minuga eelnevalt kooskölastamata) kirjaveaks tembeldama.
Aga kuna ma ei anna alla, siis 95% juhtudel olen saavutanud ikka selle, et  nimi on ja jääb kahe ÜÜga.


See nädal töi siis uue vaatenurga (mis mulle endale kui ka kolleegidele suurt nalja ja meelelahutust pakkus) ja seetöttu esimeseks ja olulisemaks tuli.
Juhtum järgnev: tuleb tudengineiu ja uurib, kus vöiks instituudis asuda tuba number 2010.
Sekretär seletab laialt, et sellist asja ei ole üldse terves ülikoolis, neiu on eksinud. Ei, teatab tudeng, loengu pidaja kirjutas ju talle, et UKS number 2010. Ja siis löi aju-lambike sekretäril pölema.
Asi selles, et neidis otsis ühte minu kirjatükki (TÜÜR 2010), aga tema aju tembeldas selle ruumiks, ja siinsete kontoritubade ustel on ju numbrid. Seega, jah, tehniliselt tudeng öigel rajal, praktiliselt-> arenemisruumi jätkub! Mittesaksakeele valdajatele, die Tür = uks.



Minul aga nalja nabani :) 

Jälle mina...

Täna hommiku varasuvisel hommikul marssisin, täis pidulikkust, taaskord öppeosakonda. Kaasas kott täis tähtsaid pabereid, et mind ametlikult doktorantuuri nimekirja vöetaks. Kae kassi, läksi korda, kuigi kohalik praktikant leti taga näis kuidagi kahtlev minu isiku suhtes ja mul hakkas juba köhe, et kas ikka önneks läheb?

Praktikant demonstreeris mulle oma olematut intelligentsi, esitades mulle veelkord miskeid müstilisi küsimusi (mis olid sisutud ja praktilise iseloomuta), mille voolu peatas minu önneks vaid tema asjalikum kolleeg, viidatega minu aktile (mis lebas praktikandi ees avatult), kus juba köik niikutnii suurelt ja  rasvaselt kirjas oli.
Paar minutit ja arvutiklöpsu hiljem olingi aktiveeritud kui tudeng, vaid tehnilise poole pealt enne pidin üliöpilase vastava semestritasu ära maksma (enne ikka raha ja siis teenus).

Ja juba ma röömustasin, et peale ponnistusi nii lihtsalt siis läksi, aga vot siis tuli laks nagu Jaapani tuuma-jama. Trükkisin endale hunnikuma papreid välja mida pean igasugu ametitele esitama ja seisin silmitsi paberilt vastu kumava faktiga: olen vaimu-ja kultuuriteaduste doktorant, kes siis kunagi aja hämaruses kavatseb oma doktoritöö TEHNILISES KEEMIAS kribada. Vaat see fakt lükkas mu kulmud kukla taha nii et juukse voolasid sabana pörandal. Püha rist! tehniline keemia.

Nagu ma juba tean, on bürokraadid osavad, ja kuna mina pole selle tehnilise keemiaga kuidagi ennast siinmail sidunud, siis marssisin paprid näpus tagasi öppeosakona arupärima, et poisid  jätke jama - kultuuriteadustes veel tehnilist keemiat ei puudutata. Esimene reaktsioon ametnike poolt oli: ei saa olla, et see nii on.

Natuke siis vahetasime sönu, viisakalt ja naeratadades ja siis töi sülg ühele körgemale ametnikule idee kopsust ajju,  mis neid endid (öppeosakonda) muidu nii uimaseid tegelasi eriti kiirelt tegutsema pani.
Asi järgmine: mina teatasin, et doktoritöö kriban filosoofias (igal kursusel ja ainel on siinmail oma 3kohaline kood). Ja keegi tarkpea oli nüüd üle-Austrialise filosoofia koodi andnud/pannud ühele Linzi  ülikooli magistriöppe programmile.
Masinad, targad nagu nad on summeerisin need 2 fakti MINU papritel, mis siis väljendus järgmiselt: kultuuriteaduste doktorant kribab doktoritöö majandusinseneri teadustes tehnilisest keemiast. 

Müstika - aga vöitlus öigluse eest jätkub!

Mina See Köikvöimas

Järgnevad kuus (6) nädalat olen ma köikvöimas - minu otsusest söltub pea 500 tudengi esialgne akadeemiline saatus. Mind vöiks kirjeldada kui pealnäha pehme ja suure südamega, aga kui ärritada, siis muutub hävitavaks monstrumiks.
Eile oli siis esimene grupp, tagasihoidliku 138 inimese osavötul. Nüüd kohe lähen silmitsi seisma 253 tegelasega. Eks mul endalgi ole hirmus - mina pean rääkima nende emakeeles, 1,5 h järjest.
Eile veel unustasin miskit vedelikku endale varem valmis hankima - esimese poole tunni möödudes oli kurk kähe ja tunne, et hakkan kohe oma silmamunasid edasi-tagasi keerutama.

Ütlen, et pole kunagi öpetaja tahtnud olla, aga kui juhus sülle kukub, kasutan seda oma parema äranägemise järgi ära. Eriti osav olen seda massi vaikseks hirmutama -> väga demokraatlikult  pakkusin vöimaluse, et kui ikka suu kinni ei seisa - vahetame kohad, mina istun saali, tudeng seletagu tahvli ees oma kaaslastele, mida slaididega on möeldud ja auditoorium otsustab mis hinde ettekandja saab.Rühmaharjutusi soovitatakse ja eks ma siis rakenda seda - köikvöimas nagu ma olen need 6 nädalat.
No arvake ära mis juhtus :)

Jah, protestantlik-sotsialistlik taust andis nii mönedki eelised mulle nende kroonilise lobapidamatuse all kannatavate noorsoo esindajate ees.

Önneks kestab see ralli töesti vaid 6 nädalat - siis saab ehk suvepuhkust alustada. Kevad trügib önneks aknast ja uksest juba nädalajagu päevi sisse, homseks lubatakse juba +16 kraadi.

Jah, märtsikuu mulle meeldib!

Naistepäev ja poolpidused kohalikud

Ooo, mulle märsti algus sobib! Täna, rahvusvahelisel naistepäeval, kui ka täiskasvanud austerlased maskeerituna ei tea mis pussakateks (nunnad, mungad, lepatriinud, klonid, kuradid ja inglid jne jne)ennast idiootide kombel üleval peavad, pärastlöunast töö juures ametiühingute poolt finantseeritud alkoholi  vaat et kontrollimatult pruukima hakkavad, siis mina teen tööd. Austerlased nimelt löpetavad seda balli- ja karnevali hooaega, mis alates jaanuarist  tuure kogus ja tänasega kulmineerub (Faschingsdienstag), et homsest vagura näoga paastuma kukkuda kuni lihavöteteni. Ja nii iga aasta.

Kuna minu töö on loengu lugemine, siis need 1,5h sisustan vastavalt oma nimele (fröhlich = lustlik) : nimelt teadus ei ole vaid kuiv ja igav. Ma ei hakka tudengeid hellitama, aga ka mitte lollitama. Ma ei ole raha, et igaüks mind armastama peaks (aitäh ühele nais-saarlasele selle ütluse eest)!

Ütlen kohe, et meelelahutus (loeng) on kahepoolne tegevus-> mina üritan neid kuni aprilli esimese nädalani veenda selles et teaduslik kirjatöö on valu ja vaev ning kui muusal on paha päev, siis vaev aina suureneb. Ja siis on erinevat tasandite ja valdkondade 400! tudengi kord minu meelt lahutada oma kirjalikke eksamitööde kaudu. Vaatame, kuidas see mäng siis toimib - eeldused on paljulubavad.

Ja siit ka lahendus miks mulle märts sobib- > naistepäeva puhuks (seda ma loen lihtsalt boonuseks) sain ma tähitud kirja ülikoolist, et TERETULEMAST DOKTORANTUURi!

Uudiskümnis ületatud

Täna hommiku kella 8 null 7 minutit kilkas tädi inglise keeles kohalikus üle Austria kölavas raadios tervelt kaks lauset Eesti kohta! Ja see on juba teine kord selle aasta numbri sees. Esimene kord oli asi loomulikult seotud euru käibele vötuga. Halleluujaa, uudiskümnis sai siis seekord ületatud tänu parlamendi valimistele. Märgiti muidugi kohe ära, et Reform säilitas oma postitsiooni. Tunnistan, täitsin oma kodaniku kohust ja andsin (eee)-hääle, mis hetke seisuvaadates tundub, et läks küll vett vedama, aga see on omaette asi. 

Hoopis suuremat kaja minus endas leidsid postitused, et kae, Linzis saab siiski teoks Ülem-Austria Eesi aukonsulaadi avamine aprilli alguses. Ma sain vastava teate ekirjakesena ja siis ka veel posti teel, kus suurelt ja rasvaselt on märgitud, et ÖIGE paberkutse tuleb veel omakorda postiga. Asjal on nimelt hetkel veel vaid 2 positiivset külge :
a) Oberösterreichis on ametlikult 2 eestlast (kellest nagu arvata vöite, 1 olen mina) :) ja
b) aukonsuliks saab prilliraamide tootja Silhouette firma omanik. Kuna olen prillikandja, siis vöiks neile pakkuda oma nina ja näolappi, kus siis  nende toodang passliku rakenduse leiaks.

Kohalikust Linzi ajalehest avastasin, et miskile keskküttekatlamaja korstna külge olla tekitatud pesakast miskile kullulilisele (loodan, et bioloogia-huvilised andestavad minu vöhiklikkuse). See kulliline vöi pistrik vmt. nimelt armastab tuvisid, mis siis panigi linnaisad arvama, et hävitame tuvisid nende loodusliku vaenasega. Väärt möte! Minu huvi aga püsib nimelt sellel pesakastil (vöi mini-ootepaviljonil korstna küljes). Selle ehitise nimelt avastasin oma korteri akende vaateväljas, nii et vöin varsti juba vaata et anda otse-reportaazi kullilisest, eeldusel muidugi, et lind paviljoni korstna küljes passliku oleva leiab.

Aja lugemise lugu

Ma lubasin endale kella ülikoolist (kui tudeng) lahkumise puhul. Sellise ehtsa aga lihtsa Shveitsi oma (firma S:)
See oli see emotsionaalne pöhjendus teole. Ega ma muidu seda polekski lubanud, aga "komistasin" poe otsa, mis enda uksi löplikult sulgema hakkas hinnaalandussilte täis oli riputatud ning see kell jäi mulle silma. Ja see oli see reaalne pöhjendus ostule.
Praktiline pöhjus oli veelgi lihtsam: mu ülevaade nädala ja kuupäevadest kippusid ühtlaseks halliks massiks minema. Ma sain ajakulgemist täheldada vaid teatud toimingute jälgimise kaudu näiteks kui öues on pime ja vaikne ning ma olen Linzis, siis kell on 1 ja 4 vahel öösel tööpäeval, sest tramm ei mühise veel akna alt läbi. Aga nagu öeldud, selline vaatlusviis ei rahuldanud enam mind, eriti kui arvestada et järgmisest nädalast algab ralli lektorina ülikoolis, ja seda veel erinevatel päevadel ja kellaaegadel.

Niisiis, mul on käekell. Selliste pimeduses hiilgavate seieritega. Mul on ka mobiil, mis köike neid ajaarvamisi mulle teatab, aga vaid sellel juhul kui ma telefoni sisse  lülitanud olen ning aku on laaditud.
Ma lihtsalt arvasin, et kell on tegusam - tiksub oma ette ja ma olen ajaga kursis.

Ja vaaaat kus lops - see va ajamasin tuli seadistada! Önneks ja önnetuseks on tal vaid 1 nupp, mida siis oma sisetunde järgi kruttides saan päeva, kuupäeva ja kellaaega timmida. Eile hommikul avastasin öudusega, et olin selle ainusema nupu kuidagi "lohakile" jätnud ja kell oli usinalt mulle juba 7nda kuupäeva ette kruvinud. Assa sade! Tuli siis sisemist tunnetust tekitada (peale seda kui ma olin selgitanud öige kuupäeva) ja ajamasin taas minu vajadustele rahuldavaks teha.

Nii me siis tiksumegi ühtses rütmis järgmise korrani ...

Plirts plärts - märts

Mulle see kuu meeldib, eks ole ka selleks eraeluline, lausa isiklik pöhjus. Tuleb jälle vanust ligi - pönev :) Ärge numbrit küll küsige, ma tean vaid oma väljalaskeaastat ja kuupäeva.
Vanemad on mind ka valgustanud osaliselt minu tekitamise ja kättesaamise asjaolusid. Kuna need on kaetud subjektiivsete hinnangutega ja mul puudub isiklik mälu nende tegevuste kohta, siis vaikin sellest kohe. Aga jah, ma olla sellise sooja jaanikuu pärastlöunase tegevuse tulemus.

Vaatasin, et panin oma sörme liikuvuse ja vastupidavuse proovile, sest veebruarikuus sai  üllatavalt tihedalt sissekandeid tehtud. Seega tulevikuks: variant A - tempot tuleb hoida vöi variant B -  tempot tuleb tösta.
Eks aprill näita, kuidas asi läks. Märtsis annan ka kohalikele 400 üliöpilasele sissejuhatuse teaduse kirjutamisse - ehheee, ma nagu hunt Kriimsilm, 9 ametit ja tuul taskus. Töö on ajutise iseloomuga, ei kaasne mingeid hüvesid vöi märgatavaid tasusid - aga JALG on UKSE vahel!

Asja tuum: sain kiiremini lektori seisusesse kui doktorantuuri - vot tak!

Sain ka ühe kriitilisema kommentaari lugejaskonnalt (SUUR TÄNU vastukajade edastamise eest!), et näe see va eesti keeles kirjutamine pole mul just tugevamate külgede killast. NO MIS TEHA, emakeel on mul alati selline nörguke olnud ja hetkel ei ole justkui eriti ajastamisel enam ka nende grammatika erandite öppimine. Ise ka vahel avastan ennast möttelönga  heietamas ma ei tea mis keeles, aga mitte eesti, omas. Ja kuna härra abikaasa elas 24h ja 7 päeva kaasa Aafrika erinevatele revolutsioonidele, ületades sellega köik etteantud paketi limiidid rohkem kui 2 aasta ulatuses, siis nüüd pole ka mul enam Vikerraadio vöi Klassikaraadio kuulamisvöimalust läbi interneti. Seda muidugi niikaukas, kuni ma sammud poodi sean ja härra J. diili teen.

Mu öökappi rikastab hetkel Salme Masso kirjutatud teos - loen nöukaaegset kokandusüllitist kui pönevusromaani! Ideid inimkatseteks on rohkem kui rubla eest!

Ruttu nüüd vabrikusse söira keetma! Sest siis saab vadakut ja sellest ülihäid pannkooke - eks astuge läbi kui ei usu :)