Kalorimajandus

Kuuripuuris on kõik kontrolli all nagu tööpäev kunagi: täpselt on fikseeritud millal ja kuhu vaja ilmuda, nii ka see, kui mitu kalorit suust läbi käib teel seedeelunditesse. Ei ole vaja erutuda, kalorid on loetud anonüümselt, kõigile ühesuguselt, eriti rohelise prisma läbi. Niisiis, olen olnud isolatsioonis 10 tervet päeva. Esimene tihe kuuepäevane töönädal mullitamiste, mudimiste ning kontrollitud suutäite seltsis möödunud. Loomulikult on ilmnenud esimesed võõrutusnähud: tahaks munarooga ja lõhekala hommikusöögiks, lõunasöögi seltskonda võiks klaasike punast veini ilmestada ning üldse kala võiks tihedamini äratuntavas vormis esineda. Aga muidu, ei ole kobiseda midagi - tunnitstada tuleb tuntud fakti, et süüa võiks regulaarselt ja konkreetsetel kellaaegadel ning elu oleks tunduvalt lihtsam. Seega, näljas ei ole, aga no midagi tahaks. Ja need puuduvad "midagid" on kaupmehed ära tabanud. Kuuripuur on veinipiirkonnas, seega kohalikud on mind juba tutvustanud iidvana sordiga "uhudler" ilma naljata, niisugune ongi veinisordinimi. Ja vein (punane) on metsmaasika maitsega, juhul kui õnneks läheb. Kui aga ei vea, siis võtab pildi eest sõna otsesemas mõttes, seetõttu oli uhuudleri viinamarja sort isegi miski aeg keelatud vili ja selle keelu tõttu isegi mitte ainult unustuse hõlma vajunud, vaid isegi viinamarjasortide hulgast peaaegu kadnunud -kuid nüüd on ta jällegi "in".
Teiseks, siinses minikülas on 500 meetri raadiuses vähemalt hetkel kolm töötavat väga hea tasemelist kondiitriäri (nii väidavad igatahes söögilauakaaskondsed) ja nii mõnigi dieedile suunatud leiab end pärastlõunati Simoni kohvikus kardinalikooki manustamas nagu pajatas Josef muigel näoga eelmisel pühapäeval. Erich lobises mulle, et tal oli nii suur nälg suitsupeki järele ning etskae, sõbranna saatiski postiga tubli läbikasvanud singikäraka, mida sell rõdul hoidis ning peale õhtusööki endale siis lisaks lubas.
Eriti kaval on muidugi külaserva  mäeotsa EU rahade kaasabil loodud  kondiitriäri aga selle tõttu, et seal on sokolaadi manufaktuur. Jah, sinna ma täna oma tuuritamisel ka jõudsin, et ikka kohalik kraam äraproovitud saaks. Väga maitsev on (ma lubasin endale vaid tumedast sokolaadist tehtud moonitäidisega tiibklaveri kujulise suutäie) ning iseennast teades, luban ma, et see ei jää ainusemaks mäkke ronimiseks, eriti kui selline õilis "auhind" ootamas on.

Kuuripuuri tugitegevused

Austrerlased teada tuntud kollektiivsed taidlejad ning  minusuguse põhimall - isetegevus - on raudsetesse piiridesse surutud ka kuuris olles. Ütlen juba ette, et eilsest siis algas "tõeline" kuur ja ootan põnevusega selle nädala lõppu, et siis loodetavasti sisutihe piisavalt subjektiivne sissekanne teha.
Sõna võin aga juba võtma hakata teemal: tugitegevused nagu näiteks vaba aja sisustamine ja seda on terved nädalavahetused. Argipäevade õhtud sisustan oma teaduskirjanduse heskeldamisega, seetõttu ei ole probleemi :)
Minu esimene nädalavahetus oli tegude rohke. Laupäeva suutsin meditsiinilise personali kergelt eriolukorra tasemeni erutada, sest väljutasin oma kesise hommikusöögi ebadaamilikult kiiremini kui selle olin manustanud, kohaliku fuajee marmor põrandale. Vahemärkusena ütleks, et see roosa pörand ja minu installatsioon olid sama karva, aga see selleks. Niisiis, olles oma mitteplaanilise installatsiooniga ühelepoole saanud, toimetati mind kiiremas korras intensiivosakonda (siin majas on tõesti selline kamber olemas) ja suruti liiter tundmatut lahust mu vereringlusesse. Igatahes, minu tuhahall näolapp sai peale esimest poole liitrist "laksu" juba roosaka ilme tagasi.Ja õdesid rahustasin ütlusega, et ma soovisin vaid intensiivituba näha, kuna see ei kuulu tavatutvustusprogrammi hulka. Ja sellega olingi taaskord majasisese uudiskümnise ületanud. Õnneks lubati mind juba kahe ja poole tunni möödumisel oma tuttavate nelja seinte vahele, lubadustega A) et ma kohe punaseid (häda)nuppe näpin kui jälle "kunsti" teen B) majast ei lahku ja võtan positiivse hoiaku voodis lesimise suhtes (ma nimelt küsisin ühe matkaraja kohta, sel ajal kui ma seal tilguti all olin - võite vaid ettekujutada õdede näoilmeid).
Kuna mul siiski pärastlõunal igav hakkas ja tundsin värske õhu vajadust, tegin kerge tuuri õues madalamate, juba tuttavate radade peal. Õnneks olin tagasi ajaks, kui medõde kontrollkõne tegi - ohhoo, mis siis küll oleks saanud, kui ma toas telefonile poleks vastanud...
Kuna installatsioon mälutud materjalist immutatuna maomahlaga jäi siiski ühekordseks ilmutuseks, siis pühapäeva kasutasin ära sellega,et võtsin sihiks küla parempoolsed künkaharjad. Oli sadanud 2 cm lund, puhus karge lõikav tuul ning leidsin, et on parim aeg, sammud tundmatus suunas seada. Avastasin siis külakesest jaanalinnud, kes väga aplalt oma alumiiniumtara napsasid, arvatavasti miski veehoidla mäe otsas (aastast 1956) ning ei muud midagi põrutavat. Oma üllatuseks, olin külale tiiru teinud "ülevalt poolt" - õnneks langevatele lumekübemetele, vaade oli nullilähedane ning kuna ilm oli halli värvi, siis rohkemat polegi kosta.
Igatahes, mul on ees veel kaks nädalavahetust, vaatame mis programm siis ette lööb.

Esimene osa "Kakskümmend kaks" ku(u)rist

Eelmise aasta tundmatuks jääva blogi sissekandest kribasin soovist saada nagu kirjanikud ENSVs  "loomingulist väljasõitu looduskaunisse kohta".
Ma ei tea ju, kas kirjanikud EVs ka sellist soodustust endiselt omavad, seega lähtusin oma tolleaegsetest andmetest. Ja vaat kus lops, mul õnnestubki nüüd olla tervelt kolm nädalat Ungari külje all Austria siseturismi arendamas. Ausalt, üks kordki tasub ära end see, et minu olematust palgas kamaluga haigekassa omaosa vötab :)
Lühidalt, esimene ööpäev oli suuremate sündmuste vaene: olen kohas nimega Bad Tatzmannsdorf juhul kui keegi googeldama kukub. Kui instituudi sekretär kuulis, et ma sain tuusiku siia, siis tema õhkas õnnest. Ausalt, mina ei ole veel õhkama hakanud...Liivi Juhani sõnu laenates: tühi liiv ja igav väli (ega silm kaugele seleta, kuplid on ees, tuleb kupli otsa rondia, siis näeb kaugemale - juba proovitud ja vaadatud, aga pimedus tuli ning seega eksperiment jätkub) .
Lund ei ole, on vaid riismed. Oleks lumi, saaks künkast alla uhada (mul olid suusad ühes siia tulles). Aga hertkel olen kui linttraktor oma hämaruses toimuvatel rännakutel, sest tossud korjavad rammusat muda, mida ma vähemalt üritan maha kraapida enne majja sisenemist.

Bad Tatzmannsdorf on kui Värska(ma olen Värskas tervelt 1 x ka käinud) - siin leiduvad erinevad mineraalvee allikad, mida siis kommerts- ja muil toonust tõstvail eesmärgil ära kasutatakse.Ja teadupärast on Värska piisavalt väike, siis see koht siin, on veel väiksem - kogu asula elu tiirnebki vaid 6 suurema (ja need on HIIGLASLIKUD) tervisevete kombinaatide ümber (kombinaadid ehk terviseparadiisid), käputäis muid majutusettevõtteid, ca 50 eramaja keset põldu, tankla, paar suuremat ja väisemat purskkaevu ning ausla servades asuvad toidupoed. Mida need inimesed siin teevad, kes puhkama tulevad - ma ei tea...
Kohalikel on siin veidi omapärane, võib olla suure horvaadi kogukonna olemasolust tingituna, dialekt. Aga minusugune on neil muidugi esimest korda (üks õde sai sellise vaimustuse osaliseks, et suutis vaid kolma korda "cool" öelda, kui mina oma päritolu valgustasin. Neil olla siin paari kuu eest olnud 2 soomlastest praktikanti - ju mind siis vaikselt nendega ühte patta pandi).
Tuba on mul  omaette, siin ongi vaid üheinimesetoad (rõdudega, aga ei tasu kadestada, mul on põhjapoolne tuba). Söögilauda olen kohustatud jagama kolme kohalikuga, kellest üks on sõjaväelane. Hah, juba olengi pandud nööri mööda käima - igasugune individualismi väljendamine on suuredatud tähelepanu all. Ega ma põnnama löö: ma olen pioneerilaagri karastusega ning hoian lippu kõrgel!

PS saksakeele mittevaldajatele: kur = tervisehäirete preventsioonimeetod haigekassa kulu ja kirjadega. kuna aga minu kur toimub "ei kellegi maal", siis tõlkisingi austerlastele söna "kur"i eesti keelsesse väljendisse: (puu)kuur - mul nalja nabani :)