Kalorimajandus

Kuuripuuris on kõik kontrolli all nagu tööpäev kunagi: täpselt on fikseeritud millal ja kuhu vaja ilmuda, nii ka see, kui mitu kalorit suust läbi käib teel seedeelunditesse. Ei ole vaja erutuda, kalorid on loetud anonüümselt, kõigile ühesuguselt, eriti rohelise prisma läbi. Niisiis, olen olnud isolatsioonis 10 tervet päeva. Esimene tihe kuuepäevane töönädal mullitamiste, mudimiste ning kontrollitud suutäite seltsis möödunud. Loomulikult on ilmnenud esimesed võõrutusnähud: tahaks munarooga ja lõhekala hommikusöögiks, lõunasöögi seltskonda võiks klaasike punast veini ilmestada ning üldse kala võiks tihedamini äratuntavas vormis esineda. Aga muidu, ei ole kobiseda midagi - tunnitstada tuleb tuntud fakti, et süüa võiks regulaarselt ja konkreetsetel kellaaegadel ning elu oleks tunduvalt lihtsam. Seega, näljas ei ole, aga no midagi tahaks. Ja need puuduvad "midagid" on kaupmehed ära tabanud. Kuuripuur on veinipiirkonnas, seega kohalikud on mind juba tutvustanud iidvana sordiga "uhudler" ilma naljata, niisugune ongi veinisordinimi. Ja vein (punane) on metsmaasika maitsega, juhul kui õnneks läheb. Kui aga ei vea, siis võtab pildi eest sõna otsesemas mõttes, seetõttu oli uhuudleri viinamarja sort isegi miski aeg keelatud vili ja selle keelu tõttu isegi mitte ainult unustuse hõlma vajunud, vaid isegi viinamarjasortide hulgast peaaegu kadnunud -kuid nüüd on ta jällegi "in".
Teiseks, siinses minikülas on 500 meetri raadiuses vähemalt hetkel kolm töötavat väga hea tasemelist kondiitriäri (nii väidavad igatahes söögilauakaaskondsed) ja nii mõnigi dieedile suunatud leiab end pärastlõunati Simoni kohvikus kardinalikooki manustamas nagu pajatas Josef muigel näoga eelmisel pühapäeval. Erich lobises mulle, et tal oli nii suur nälg suitsupeki järele ning etskae, sõbranna saatiski postiga tubli läbikasvanud singikäraka, mida sell rõdul hoidis ning peale õhtusööki endale siis lisaks lubas.
Eriti kaval on muidugi külaserva  mäeotsa EU rahade kaasabil loodud  kondiitriäri aga selle tõttu, et seal on sokolaadi manufaktuur. Jah, sinna ma täna oma tuuritamisel ka jõudsin, et ikka kohalik kraam äraproovitud saaks. Väga maitsev on (ma lubasin endale vaid tumedast sokolaadist tehtud moonitäidisega tiibklaveri kujulise suutäie) ning iseennast teades, luban ma, et see ei jää ainusemaks mäkke ronimiseks, eriti kui selline õilis "auhind" ootamas on.