Austrerlased teada tuntud kollektiivsed taidlejad ning minusuguse põhimall - isetegevus - on raudsetesse piiridesse surutud ka kuuris olles. Ütlen juba ette, et eilsest siis algas "tõeline" kuur ja ootan põnevusega selle nädala lõppu, et siis loodetavasti sisutihe piisavalt subjektiivne sissekanne teha.
Sõna võin aga juba võtma hakata teemal: tugitegevused nagu näiteks vaba aja sisustamine ja seda on terved nädalavahetused. Argipäevade õhtud sisustan oma teaduskirjanduse heskeldamisega, seetõttu ei ole probleemi :)
Minu esimene nädalavahetus oli tegude rohke. Laupäeva suutsin meditsiinilise personali kergelt eriolukorra tasemeni erutada, sest väljutasin oma kesise hommikusöögi ebadaamilikult kiiremini kui selle olin manustanud, kohaliku fuajee marmor põrandale. Vahemärkusena ütleks, et see roosa pörand ja minu installatsioon olid sama karva, aga see selleks. Niisiis, olles oma mitteplaanilise installatsiooniga ühelepoole saanud, toimetati mind kiiremas korras intensiivosakonda (siin majas on tõesti selline kamber olemas) ja suruti liiter tundmatut lahust mu vereringlusesse. Igatahes, minu tuhahall näolapp sai peale esimest poole liitrist "laksu" juba roosaka ilme tagasi.Ja õdesid rahustasin ütlusega, et ma soovisin vaid intensiivituba näha, kuna see ei kuulu tavatutvustusprogrammi hulka. Ja sellega olingi taaskord majasisese uudiskümnise ületanud. Õnneks lubati mind juba kahe ja poole tunni möödumisel oma tuttavate nelja seinte vahele, lubadustega A) et ma kohe punaseid (häda)nuppe näpin kui jälle "kunsti" teen B) majast ei lahku ja võtan positiivse hoiaku voodis lesimise suhtes (ma nimelt küsisin ühe matkaraja kohta, sel ajal kui ma seal tilguti all olin - võite vaid ettekujutada õdede näoilmeid).
Kuna mul siiski pärastlõunal igav hakkas ja tundsin värske õhu vajadust, tegin kerge tuuri õues madalamate, juba tuttavate radade peal. Õnneks olin tagasi ajaks, kui medõde kontrollkõne tegi - ohhoo, mis siis küll oleks saanud, kui ma toas telefonile poleks vastanud...
Kuna installatsioon mälutud materjalist immutatuna maomahlaga jäi siiski ühekordseks ilmutuseks, siis pühapäeva kasutasin ära sellega,et võtsin sihiks küla parempoolsed künkaharjad. Oli sadanud 2 cm lund, puhus karge lõikav tuul ning leidsin, et on parim aeg, sammud tundmatus suunas seada. Avastasin siis külakesest jaanalinnud, kes väga aplalt oma alumiiniumtara napsasid, arvatavasti miski veehoidla mäe otsas (aastast 1956) ning ei muud midagi põrutavat. Oma üllatuseks, olin külale tiiru teinud "ülevalt poolt" - õnneks langevatele lumekübemetele, vaade oli nullilähedane ning kuna ilm oli halli värvi, siis rohkemat polegi kosta.
Igatahes, mul on ees veel kaks nädalavahetust, vaatame mis programm siis ette lööb.
No comments:
Post a Comment