Maast ja ilmast ning trammisöidust.

Ma ei ole hüljanud oma digitaalset päevaraamatut, käisin lihtsalt ennast tuulutamas lähivennasvabariikides ja siis ka vaid valitud paikades. Niisiis lühidalt: esiteks oli au viibida jällegi kord veidi pikemalt Zürichi linnas Sveitsi pinnal. Minu önn vöi önnetus on, et mitte mu enda poolt valitud vöi makstud majutuskohad satuvad olema alati bordumajade  vahetusläheduses ja need ei ole muideks linna mitte odavaimad hotellid (fakt: öö eest küsiti Best Western Montanas 190 CHF). Nagu eetlased ütlevad: kingitud hobuse suhu ei vaadata – mina vaatan küll ja mainin, et kobisemiseks puudub pöhjus, faktid räägivad enda eest. Faktid on: pearaudteejaam 8 min jala, disaini muuseum ümber nurga, kesklinn uimerdades 12 min, trammi peatused 3 minutit, möistetavalt jala minnes erinevates suundades – valik on sinu! Mündi teine pool on, et auto parkimine toimib Sveitsis üldiselt tunnikaupa ning selline veidi moestläinud tänavalaterna sarnane tulp nimega  zentral parkuhr’ i tuleb toita müntidega + parkimispiletit ta ei anna, sa vaid trükid parkimiskellal numbrikombinatsiooni ehk parkimiskoha nummeri.

Eriti seksikas on Sveitsi 50 „kopika“  münt – ½ räppel. Just nii ongi höbedaselt läikiva mündi peale pressitud. Önnetuseks on köik mündid (räppelid ja frangid) höbedased ja vaat et sarnase suurusega. Igatahes on tükk tegemist, et neid eristada. Parim on muidugi see, et see va zentral parkuhr aktsepteerib vaid münte alates ½ räppel ja frank. Nii et need muud „kopikad“ vöid kohe unustada.

Teiseseks, ühistranspordipileteid nagu trammisöiduks vajalik,  saab peatustest masinast osta. Ilus kena. Masin pole just aursaadavamate killast, aga kunagi saab selgeks ikka, mis pilet sind just huvitab (mina uurisin enne hotelli retseptsioonist missugune pilet mul oleks kasulikum soetada ja umbkaudu mis see maksta vöiks).Nimelt jagavad Zürichi ja Wintethuri linnad transpordisüsteemi, pluss üle riigiline raudtee ja järve laevade piletid – vajuta vaid nuppu ja köike masin sülitab trükkida, küsimus on vaid rahas :)  

Ja nüüd tuleb eriti oluline point : see masin aktepteerib ka vaid münte. Ei mingit vöimalust libistada paberkupüüri vöi keelitada kreediitkaardi abil piletit annetama – paku münte alates ½ räppelist ja masin on sinu söber!

Kuid ma ei heitnud meelt, otsisin esimese kioski, kus kohalik pudelivett müütas ja lubasin endale pooleliitrise plastipakituna H2O ning tänutäheks sain peotäie tubli paarsada grammi kaaluvaid münte.

Miks tramm valida? Sest Zürichis viib tramm enamuste kultuuriväärtuste vahetuslähedusse ning parimad muuseumid on lausa tasuta. Aga nö „kuumade kohtade“ külastamiseks  (nt Disaini muuseum tasuline, üliöpilane saab 8 CHF sisse, täiskasvanud 12 CHF) tasub soetada Zürichi turistikaart (24h maksab 20 CHF), mis vöimaldab tasuta transpordivahendeid (NB! Mägitramm EI OLE hinna sees) ja muuseumitesse sissepääsu. Zürichi järve laevandus on omaette teema ja üldjuhul tuleb peale maksta, sest laev söidab erinevates tsoonides asuvate peatuste vahel.

Muideks, trammist väljumiseks tuleb 2X vastavat nuppu vajutada – esimene kord on selleks, et tramm peatuses pidama jääks, teine kord et ka vastav uks avaneks – trammijuht on söna otseses möttes ametis vaid trammi juhtimisega.

Nagu öeldud, Zürichis ma seekord mitte esimest korda ja seetöttu tegin suure kaare Bahnhofi tänavale, loomulikult trammiga. Bahnhofstrasse (raudteejaama tänav) on allee, kus igaüks saab aimu, mis väärtus on rahal otseses ja kaudses möttes. Mind huvitas vaid, kas tuntumatest tuntumate firmapoodide turvamehed on vahetunud viimase aasta jooksul. Aga vöta näpust, tramm oli selle vaatluse objektiivselt läbiviimiseks liiga suure kiirusega!

Zürich ei ole ilus linn otseses möttes, Zürichi värvigamma on beez hallikate alatoonidega. Aga Zürich inspireerib!

Piinakambrist külatolaks

Lühidalt, mu tavaline kodukeemiapoeketil on üks hea omadus. Peale träni, mida nad pakuvad elamise läikima löömiseks ja muu taolise körval, on neil ka juuksurid (ei, ma olen endiselt paadunud juuksur Aili kunde Pärnus – ei ole ma veel leidnud juuksurit, kes mind möistaks) ja kosmeetika salong.

Ja nüüd siis asjatuum – ma olen suutnud oma kemmeripaberiostutuuridega koguda hunnituma hulga punkte, et 3 tunnine! ilutuur anti mulle tasuta kasutada (maniküür, pediküür ja „näoralli“ ). Assaa sade, eks ma muidugi hiivasin ennast kohale, peab ju asja ikka omal nahal ära proovima, et kuidas siis siinmaal asjalood on. 

Löppkokkuvöttes, karm kogemus! Ma olin juba unustanud kui piinarikas vöib olla ilu protseduur (Ilu nöuab ohvreid!).  Minusugusele 3tundi ühe kohapeal istuda, on ikka palju. Väike sado-tuur oli näopuhastus – ja löpptulemus? Vaatasin peeglisse ja ehmatasin, sest ilusast väljanägemisest oli asi ikka väääga kaugel (nüüd ma täitsa möistan, miks kosmeetik pakkus, kas teeme päevameigi ka?). 

Önneks see läbiklohmitudolek näos on mööduv nähe ja kergendusega vöib jälle kohalike hulka minna.

Neljapäev - siis ma tegin külatola. Einoh, olles vaadanud härra Tuvihirmuga hommiku 6st kuni poole 8ni tött, sest siis oli ta jälle kadunud (ja, ta siiski külastab oma super-lux elamist, aga üksi. tea kas naiska laskis jalga vöi leidisi teise?), tömbasin ripsmetele värvi peale ja kontorisse oma öpetajaseiklusi löpetama. Jap, see ralli sai ka loomuliku löpu – ligi 400 kirjalikku kodutööd + samapalju kirjaliku eksam vastused, said kontrollitud, hinnatud ja üliöpilastele tagasiside antud. Kokkuvöte - siinsetel üliöpilastel jätkub tihti ülbust rohkem kui rubla eest! Neile kuluks ka üks viisaastak Nöukogude Liidus ära.

Öhtuks olin külla kutsutud. Otsustasin väikese paarikilomeetrise marsi kasuks, ilm ju soe. Nagu kiuste ronis öhtu kella kuueks tsüklon läänepoolt kohale ja laulusalm ütleks: ilm läks hukka – välkus, paukus, vihma kallas, puuoksad lendasid öhus.

Aga mitte minujaoks! Kuigi kohalikud pugesid kui sipelgad autodesse ja maailm aknast vaadatuna tundus inimtühi, tömbasin mina endale matka vihmavarustuse üll - erkpunast värvi kogukeha „kondoom“, vanad matkasaapad jalga ning teele ma asusingi – ma pole ju suhkrust :)   

Doonau kaldal siis marssides ja silmist ripsmetushshi jäänuseid pühkides oli mul meel hää – miski peni ei haakunud mu säärde, ratturid ei niitnud jalust maha. Ja need vähesed, kes vastu tulid naeratasid. Ei tea ma, kas oli see tingitud mu välimusest kui täispuhutud punamütsikesest vöi pandakaru näomaalingust vöi sellest, et vastutulijaid oli nönna vähe,et igaüks tundis eenast kui viimane mohikaanlane. Igatahes, ise olin rahul ja mida muud hing tahta vöikski!

Jalutamised pilvepiiril

Täna pikka juttu ei tee. Kuna oli vaja paar pilti lähedata elektron postkastidesse, siis mötlesin, et panen siia ka paar pildiraasu - et ikka oma silm on kuningas.

Jutu teen hoopis sellest mida peaks kaasa haarama mägedesse jalutama minnes. Täna seal ennevihmases suvises metsas künkaserval kööludes oli jälle vöimalus tunnetada oma isiklikul kuid ainsamal nahal, et usalda, aga kontrolli ilmateadet. Täna sain sahmaka vihma - önneks pole ma enam suhkrust tehtud :)!

Minu köige kallimad on mu saapad (vanad pidasid 3 hooaega vastu, siis tuli uued muretseda). Mu süda tilkus vaat et nähtavalt verd, kuid mul oli valida kas iseenda surm mägedes libastumise läbi vöi rahakoti ajutine halvamine. Kuid saabastest saavad sinu parimad söbrad vöi vaenlased (villid!) mitmeks aastaks, seega ei tasuks ostul olla uisapäisa kiirustav ning kooner.

Järgmiseks on sokid, mina kannan alati tagavarapaari kotis kaasas, sest kunagi ei vöi ju ette teada ja sokid ei kaalu suurt midagi. Järgnevaks oliseks atribuudiks on vihmakaitse, kui vihma ei saja, siis hea ikka aasapeal seda taguotsa alla suruda.  Ja nüüd siis need pudipadi vidinad, mis ei tohiks ununeda : lotulotu pähe, kinnu kätte, miski rätikuke kaela ümber, hää püks jalga (unusta string matkale minnes jalga panemata - suuremat önnetus-nuhtlust ei ole olemas), miski kulunum t-särk ihuligi (teine kotti), paar matkakeppe koti külge kölkuma, sokolaaditahvel ja veepudel - ning valmis ongi varustus väikeseks kuni 12h jalutuskäiguks mägiaasadele. Päikesekaitsekreem olgu vähemalt 25, isegi kui ilm on pilves - körgus teeb oma töö UVkiirtega nahale.

Kui veab siis komisatavad paar (mu viimasel käigul oli grupis 21) mägikitse üle tee, ümiseja pesakonna höigetest kajab org.

Hetkel juba öitseb entsian

ning juulis-augustis edelweiss.

Einoh, vaated allapoole pilvi, vahel ka taevasuunas kroonivad kogu seda löbu kauba peale.

 Kuna mägikitsed nii osavalt veel ei poseeri (mulle vähemalt mitte), panen pildi Baieri kodustatud kitsedest, kes suhtusid minusse ja mu miniaparaati sügava apaatsusega :) 

Esimese mai värvigamma

Nii, tagasi möttemaailma positiivsema poolepeal ja ikka oma endise keha massi indeksiga  (huvitav, kas keegi kunagi ka ajumassi ineksiga turule tuleb? Aga, mitte sellest ei tahtnud ma täna pajatada, vaid oma eelmise nädala kogetust - nähtust.

Volbri (Walpurigise) ööd siin enam ei tunta. Ja kui keegi juhtubki tuld tegema, siis naaber teeb kaheraudsega kiiresti selgeks kui vale liigutus see ikka oli.

Niisiis, kätte jöudis ilma suurema minupoolse panuseta maikuu. Juhtusin olema sellel päeval Tirolis. Esimene mai on siinsetele kohalike vaatlemiseks huvitav, isegi eriti sobilik päev.
1.mai nimelt tähistavad köik kohalikud midagi, söltub vaid nende parteilisest taustast, mida ja kuidas tehakse.

Lühidalt, punase taustaga tsiviilriietes segasoolised marssijad (nagu sotsidele kombeks ikka) lehvitavad lippe ja loosungeid, nööpaukudest ei puudu nelgiöis. Linnade peamagistraalid on KOGU liikluseks suletud ning punaste kolonnid rühivad pasunamuusika saatel ühe tänava otsast teiseni, öhupallidest on öhk paks.Peetakse mittemidagi ütlevaid pikki könesid ja nii see keskpäev läheneb, kuni nisujahu saiakesi, mille vahel lihaollus erinevates variatsioonides piiramatult manustama hakatakse.

Mustad seevastu peavad pühak Floriani (tuletörjujate kaitsepühak) rongkäike  Seda juhtusin esimest korda Tirolis kaema. Esiteks, kodanikud on röhutatult kas vormi- vöi rahvariietes (et ikka oleks kaugelt näha erinevus punastest). Ei lehvi loosungid, vaid iga grupp on taaskord oma sajandite vanuse käsitsi kullaga tikitud paraadvarustuse (ma ei tea kuidas seda nimetada, aga näeb välja kui ülisuur vimpel) värske öhu kätte toimetanud ja seda hoitakse hardalt kinnastatud käte abil tikksirgelt püsti. Mängib taas puhkpilli orkester riietatult rahvariietesse, tuletörjujad aga sügavalt pruunivärvi univormides.

Märkasite - punastel on marsid, mustadel rongkäik = mis löppkokkuvöttes samasuguse liikumise välja annab, aga oluline on ju sümboolne erinevus.

Kuna ma söitsin edasi Baierimaa poole, siis nägin ka kolmandat varianti, mida 1.mail tehakse. Baierlasi kirjeldatakse kui ristsugutist sakslasest ja austerlasest. Suurim solvang tösibaierlase jaoks on, kui teda sakslaseks nimetada.
Nönna, miskis X külas Baierimaal oli maipuu (Maibaum) püsti ajamine inimmassi jöul just tol hetkel oma kriitilisse punkti jöudmas kui meite reisiseltskond kohale jöudis. Maibaum on piraka ja pika (sirgelt kasvanud) kuuse ära kooritud tüvi, millelt on köik oksad eemaldatud, vaid latva on jäänud ca 1 m pikkune okstetutt. Ja seda nad seal siis nö "istutasidki". Nagu arusaada oli, väljavalitud kogukonna keskealised mehed (rammu ja möistust pidi olema piisavalt juba) nii ca 15-20 tükki, vinnasid siis seda puud püsti nii nagu olid seda teinud nende esivanemad möödunud sajandite jooksul korduvalt.
Muidugi olid mehed rahvariietes (siin täheldasin seda, et mehed ei kandnud sokke vaid pakse sääremarja soojendajaid) ja vaid lühikesi lederhoseneid (latzhosen). Puu püstiajamise ajal manustati ohtralt öllet. Vaatluse käigus sain teada, et keskpäevaks pidi maibaum oma täiesuhkuses ja iseseisvalt seisma. Kui kaua nad seda putitamist juba teinud olid, ei tea, aga vaat et punkt 12 puu seisis ja siis tuli kopamees, et maibaumi alune auk kinni ajada. Ning siis käis kärakas ja äike ning vihm kuulutasid ürituse löppenuks.

Minu esimene mai tähendas paaritunnist autorooli keeramist Saksakiirteel taaskord, nii päikesepaistes kui suures hoovihmasajus.

Mis siis

Viimane nädal tabas mind peaegu igapäevane ristküsitlus teemal : miks sa oled just selline nagu oled?!
Einoh, küsimus ei ole mitte sisu (möttemaailma) poole sihitud, vaid just välisele küljele röhub küsija. Muideks, küsija on mulle igivana tuttav tegelane, kelle käte-mötte-kehatöö ma ka osaliselt tahes tahtmata olen.
Niisiis - miks olen ma Eesti möistes paks (suure kondiga ja suurt kasvu olen kogu oma elu olnud sünnist saati), oma praeguses kodumaal aga tubli keskmine (mitte kuidagi ei paista eriliselt tänavapildis välja).

Hea küsimus, millelele nii lihtsalt vastust anda ei olegi kohe vöimalik, sest minupuhul mängivad paar faktorit kaasa (nagu alati - ja möni lugeja kohe ütleks, et loll kes vabandust ei leia).

Vaatan siis iseenda sisse ja vaagin:
a) ise tunnen ennast hästi ja teen köiki tegemisi, mida hing ihaldab.
b) tervis korras (kinnitavad arstid).
c) abikaasa rahul (jah, oma mehele meeldin just sellisena nagu olen, mis on mulle üks oluline määraja).
d) riideid ostan endiselt veel "norm" inimeste poest.

Ja olekski nagu köik - sest mina ei leia, et inimesed köik peaks ühte malli olema ja alustuseks väline erinevus on ju otseselt silma hakkav. Teiseks, kas kehaline erinevus "normist" (pealegi, mis on norm?) on määravaks, mis "marki" inimtegelane MINA olen?

Mind paneb selline silmaklappidega möttemaailma kohtamine jällegi inimpiiratusele mötlema ning kahju hakkab...