“Here comes the rain” ehk miski pole igavene

Eriti passlik on asjalugusid kirjapanema hakata just nüüd, sest SEE suvi läheb oma tormilembusega annaalidesse kirja küll, pealegi orkaan Irene hullutab USA ida-rannikut.

Siit siis soovilugu Piretile: minu omal nahal kogetud tormidest, paluti küll mahlakalt, lubada ei saa ma midagi kui vaid seda, et nõrganärvilisemad pigistavad silmad kinni kui jubedaks läheb. Valiku teen selle aluselt, et need juhtumised panid mind ennast igakord erinevalt proovile, aga detailid juba siis luguloo kulgemise jooksul. Et siin hulljulged ei arvaks, et ma niisama heietan, panen ka paar pilti teksti juurde. Jagaksin tormid kahte kategooriasse : pilvepiiril jalutades ja olmetingimustes kogetud.

Esimese hoona meenub mulle sellest 2011 aastast 22.juuni nö "jaanipäevamöll". Minu eelis tormi veetsin mööda 4 seina vahel. Teadupärast elan kuuenda korrusel ja aknast on elu kui peopesal. Linzi linn asub kuni kilomeetrikõrguste kuplite vahel. Niisiis, aknad on mul nö “õiges” suunas – ma näen juba aegsasti, kuidas torm ennast kogub ja kujundab, sest ta “tuleb” ühest kindlast orust (püha Magdalena poolt). See jaanipäevamöll aga oli eriline, sest sellist tormi-iilidest tingitud pilvemäsu keerlemas sõna kõige otsesemas mõttes mu akna taga pole ma veel kogenud. 

Võlutuna, aga ühtlasi ka halvatuna sellisest kihilisest pilvede eklektilisest tormlemisest : neid pilvi oli kolm kihti, värvuselt helehallist tumelillani  ning igal ühel oma suund, mis pigem näis olevat keerutamisena teatud punktis. Seisin aknal ja klõpsisin pilte, ise samal ajal lootes, et pilved jääksid kõrgustesse tiirutama ning mitte tuulispasaks muutuks.Tuuleiilid olid nii tugevad, et paotatud aknad lendasid iseeneselikult tekkinud tõmbetuulest tingituna koomale kiirelt ja kõrvulukustuva pauguga.Samal ajal undas ja ulus tuul meie peaaegu muidu olematus ventilatsioonis. 

Ja siis käis kärakas! Tänu Doonaule, oli kajaeffekt mega ning seda järgneva pooleteist tunni jooksul, oli alanud looduse disko! Mina kuulasin vee allaneelamise ülekoormusest tingituna kanalisatsiooni oigeid. Aknal polnud enam midagi teha – väljavaade oli mattunud halli veemassi. Ma võisin vaid aimata, mitu liitrit sekundis mu akende vastu tol hektel vett paiskus ning loota, et igivanad tihendid veel korra vastupeaksid enne lõplikku allaandmist.

Mägedes olekuga olen sõna otsesemas mõttes kogenud äikesetorme, mis tõesti tekivad suunast “ei tea kus”, seepärast rõhutatakse ilmateate vajalikkust matka plaanimisel. Toskanas, aga ka seal on künkaid kõrgusega 1800 meetrit ülepinna, sai eelmisel sügisel tuterdatud. Ja siis need tüüpilised märgid, et ilm muutub ja seda lähiminutite jooksul: tuul tõuseb, tuuleiilid tihenevad.

 Kuna itaallased on aastasadade jooksul osavalt oma metsad hävitanud, on vaade pilvede tekkimisele, kujuvõtmisele, värvimuutmisele ja liikumissuunale, võrratu. Iseasi on see, kui see pilv oma ähvardava iseloomuga  sinusuunal liikuma satub. Tänu nö lagedale mäeservale lausus härra abikaasa tol korral profetlikud sõnad: ole madalam kui muru, seda sõna otsesemas mõttes! Kükitasingi siis  jalad võimalikult tihedalt koos kui hunnik õnnetus oma oranzis vihmakeebis, matkavarustus (kõik metallist) kehast võimalikult kaugele loobituna, seal Toskaana äikesetormis, mis mõnuga sähvis, paukus (ja see kajas vähemalt veel neljakordselt), välkus ning kallas kui oavarrest lõputuna näiva tunni jooksul.

Sellest aastast on ka kogemus jällegi Itaalia pinnalt, Stilfsejochi rahvuspargist kahe tuhande kahe saja meetri pealt: sa näed kuidas algul valget värvi nii süütuna näiv pilv tekib, taevas tema taustal aga hirmuäratavalt tumesinist tooni võtab. 

Pilveke paisub, tuuleiilid julgemad, varasemalt vidistanud linnud on vait ning tüütud mutukad kadunud, sest pilv sõuab sinu suunas. Sa loodad nö kergemat karistust ja varjud autosse, sest pole paremat äikesevarjundit mägedes kui auto! Veel veerand tundi ja tuul on paisunud nii tugevaks, et tuleb auto ümberparkida suunaga nina tormi poole, sest tuuleiilid raputavad  juba ägedalt autot ja 2 tugevama kehaehitusega inimest selle sees. Autoust avades rebib tuul selle sinu eest laia kaarega lahti. Sa loodad vaid, et tormiajal ei tuleks põiel või soolel soovi end tühjendada, sest vabatahtlikult ma enam siit kindlate seinte  vahelt ei välju, sinna maailmalõpu stenaariumisse.

Meenub järjekorne torm Itaalias, Grado rannas. Käies mööda randa, täheldasin jällegi tuuleiilide sagenemist ja pilvede kuhjumist. Grado rannad on võrreldavad Pärnuga – kaua tuleb vees lonkida, et sügavamaks läheks. Olles just jõudnud puittee/silla lõppu, mis viib nö “kuiva jalaga” sügavamasse vette, märkan, et laine on muutunud tõsisemaks, loksutab juba hoogsalt, et meetrilaiune puittee on uppumas. Viskan pilgu taevasse (vaata fotot) 

ja järeldan – siva, rannaliiva suunas liikuma nüüd  ja kohe! Täpselt sel momendil, kui olen astumas sillalt rannale tuleb merepealt selline iil, mis sunnib mind tuulele küljetsi seisma, et üldse püsti seista saaks! 

Tuul keerutas üles liiva, muu kergekaalulise sogaga võidu lendas õhus metallprügikaste! Suured päevitusvarjud olid kui murtud lilled aasal – nende varjuosad olid räsitud, katki ja tundus, et ka kohe hakkavad need metallpropelleriks moondunud väärastused õhku tõusma.

Kuid ükski torm ei ole igavene…

Statistilistest keskmistest.

Täna tegin avastuse, et suvi tuli ikka täiel rinnal korraks siis jälle siiamaile. Seda mitte üheks päevaks, vaid lausa 2 nädalaks, mis mind ei morjenda, aga pani lihtsalt mötlema - mida muud suure soojaga ikka teed. Asi ju järgmine, et loogiliselt vöttes (tavakodaniku loogikast lähtuvalt), on augustilöpp suvega enam vähem jokk.
Ja nüüd, päike sirab taevas ilma ühegi pilveraastuta (ja seda lubatakse nii terveks nädalaks),  visates temperatuuri +30 ja üle selle, mis statistiliselt kindlasti kunagi kokkuvöttes tähendab, et august, mis siiani oli (alates juuli algusest) olnud märg ja külm (+16 ei ole norm), tuleb tänu sellele kuumuse intermezzole normipärane kuu.
Ega pole siis midagi imestada, et minu üleöue muidu nii siivsad keskealised naabrid, korraga oma täispuhutavas basseinis, olles paljad kui porgandid, pladistama kukkusid.Ja see on selline mees, kes hommikul magamistoa röduust avab alussärgis, et mitte naabreid oma palja ülakehaga ehmatada.
Statistiliselt vöttes, oli selle naabrimehe alasti nägemine eilseni pigem vördne nulli vöi miinusväärtustega. Ja lausa kaks korda välkus tema taguots :P! Mis loogiliselt ja statistiliselt vöttes on nüüd siis selle väärtuse muutunud positiivseks!

Google kaardid väidab, et minu elamisest siit Austriast kuni Audru aadressini Eestis on 1765 kilomeetrit, mille läbimiseks pakutakse 22 tundi ja 56 minutit. See on teooria, praktika näitas, et jah, on vöimalik läbida see teekond nö sunnitööviisil, ja siis kulus selleks kahel söitjal tubli 36 tundi (see sisaldas kokkuvötvalt 6h erinevaid kiirkülastusi tee äärde jäävates punktides nagu Brno, varahommikune seiklus Varssavis ja Bylastokis ning ühte a la 5 tunnist silmaloojalaskmisemomenti autos kusagil kesk Poola maanteel asuvas bensukas. Tagasiteel arvasime, et oleme targemad ja vötame asja rahulikumalt. Jah, tegime küll 2 ööbimispeatust, aga Poola oma avarustega, mis ei väljendu veel teede laiuses, olles rekadega koormatud igal vöimalikul kellaajal, andis töuke vöimalikult kiirelt siiski sellelt maalt lahkuda. Poolas on loomulikult kauneid kohti, näitkeks Krakovi linn on eelköige nendele midagi pakkuv, kes Itaaliasse pole veel jöudnud. Ja Varssavi on avastamistväärt, kellele pakub lusti nöukaaegne ehitusstiil, aga minule oli see köik juba "statistiliselt tuttav" teistest linnadest.
Üleüldse, poolakate maitse nende transiitteede äärde riputatud, kleebitud, üles pandud reklaamide alal sai märgistatud kui "julgus esineda millegi nii maitselagedaga". Nii et statistiliselt vöttes, vöimalus et ma vabatahtlikult jälle Poola lähen, on vördne  nulliga. Aga kui juba statistika naabrimehe suhtes muutuv on, siis ei saa enam midagi kindlat väita :).

Ralli löppu ei näe

Haaaaaaaaaa, ma lootsin, et olen osav! Kuid ruloo keeras mu osavuse uppi. Niisiis, suurepärased uued aknad (hoiavad töesti trammimüra väljaspool korterit), aga neil on ka üks viga - enne oli 1 ruutmeeter klaasi nüüd on 2 tiiba, ja eelmised öösinised rulood on kasutud. Seega marssisin poodi, töin 100 jevri eest neli ühikut rulood ja klambreid millega minusugune algaja trellikäsitleja ka hakkama saab. Vend nimelt teatas, et plastikusse puurimisega on vöimalik kiirelt ja vähekese vaevaga puusse panna, seega ma jätan selle nalja teistele teha. Need kinnitusklambrid nimelt on ilma trelli kasutamata (vöib olla just minusugustele naismontööridele möeldes leitutatud :)) vöimalik plastikust aknaraamile pookida ning ruloo lehvib, sest ma juba tean, kuidas asi käib, see on mul 2x ruloosid riputada omal jöul ja nöul!
Ja vot siis tuligi hossaassaa - 1 punane ruloo oli defektiga, mis väljendus selles, et ruloo pidurdusrattake oli liiga suure vabaduse omanikus saanud ja keeldus paela pidurdamast siis kui sikutaja seda arvas tahtvat. Egas midagi, vötsin ruloo maha, marssisin poodi ja teatasin: katki, tahan uut! Ma ei saa ju pikemalt uneleda, päike paistab ja kütab elamist (önneks, täna jälle nagu selle suve muster on - nädalavahetuseks on torm ja möll lubatud ja see kogubki hetkel juba aknataga hoogu).
Ja siis minu suureks üllatuseks selgub (peale müüja leidmist muidugi riiulite vahelt mega ehitustarvetepoe avarustest), et KÖIK punased vastavat möötu rulood on puudega! Ma poleks seda küll uskunud, aga just nii on - ja uusi enne ei saa tellida, kui vanad varud ära müüakse.
Vot, tarbimisühiskond -> on vaja leida veer paar tola, kes puudega punaseid 50x175 cm mööduga ruloosid ostaksid, siis avastaksid, et asi ei funka, poodi tagasi marsiksid , raha tagasi küsiksid, AGA löppkokkuvöttes ikkagi ilma ruloota jääks.

Viva la ost-europa!

Selle kirjatüki pühendan siis taaskord oma ida-euroopa minevikule. Küll on ikka hea tulla sellisest keskkonnast, kus köigest oli puudus, mis omakorda pani inimesi loominguliselt lähenema peaaegu ületamatutele olukordadele. Niisiis, akna-ja elektriralli tulemusena selgus kurb töisasi, et ubrikusse enne minu aega paigutatud riiulikonstruktsioon on eemaldunud iseseisvalt seinast. Aga ubrik on panipaik mustmiljon + 1 asjale!
Lähemal vaatlusel selgus, et keegi osavnäpp on vist selle riiuli seina panemisega alustanud oma trellikäsitlemiskarjääri, sest augud mis mulle lae all vastu vaatasid, olid nönna suured, et mu väike sörm vöis vabalt seal betoonisees püherdada, aga kunagised plasttüüblid kruvikesega olid imetillukesed ja nemad sealt siis nüüd aukudest välja hüppasidki. Vöid ettekujutada minu algavat ahastust. Kuid pikalt sellele ahastusele pidama ei jäänud, tegin vaid paar omaarust loogilist järeldust :

1) mul pole tüübleid - minna poodi, on lahendus, aga ma ei tea, mis suurust küsida. Ja kes need siis sinna sisse keeraks, sest pole ka akutrelli. Vend tuleb külla alles nädalate pärast, aga mul pole aega niikaua passida (loe: träni pean ära paigutama).Peab miski alternatiivi leidma seniks.

2)mul pole kruvisid - minna poodi nagu tüübliprobleemi lahendamisekski, AGA enne ei saa kui aknapanijad-päkapikud on oma vusserdamise löpetanud. Uurisin muideks ka kohe päkapikkude käest, kuidas nendel lood on - neil polnd ka kruvisid. Pakkus mulle sellised 15 cm pikkuseid, millega aknaid seina kinnitas, aga üheskoos leidsime, et naabrile ei pruugi meeldida, kui pool sellest kruvist teiselpool seina välja paistab. Andis vihje,et mingu rääkigu ma liftipoisiga, tal olla kindlasti tüübleid ja kruvisid. Aga liftipoiss on shahtis ja mina ei tea, kuidas sinna ligipääseda :(

3) seega, teeme ise : hea, et mul on hobi koguda pudeli naturaalkorgist korke. Valisin ühe tühise sampakorgi välja ning samal ajal redelil kööludes pusisin arhidektipussiga siis parajat naturaaltüübli tekitada seal pisikeses umbses ubrikus. Selle naturaalkorgi nülgimise nipi ma jätsin meelde, kui isa mul lambipanekuks lakke ka miski päratu suure augu ees redelil seistes oli. Ta siis ka nülgis korgi ja voila, oligi auk kinnitopitud suurema kisa ja kärata.

Ma sain 2 auku kolmest kuidagi korgi ja kruviga täidetud. Löpplahendus jääb venna teha - ma ei hakka oma aju sellega vaevama - tema oskab tüübli ja kruvi suurusi unepealt öelda ja mina oskan poes vabalt kohalikke piinata senikaua kuni ma kauba kätte saan!

Sisevaatleja.

SEE päev oli töine – maja pidamine (just nimelt lahku kirjutades) ei ole lihtne tegevus. Lühidalt, alustan siis taaskord omapoolsete kommentaaride üllitamist elust-olust siinpool sood. Täna sai korter uued aknad. Ei, ma ei tellinud neid. Nad lihtsalt määriti pähe majaomaniku poolt, kes arvatavasti üüri töstmise eesmärgil järgmiseks 15ks aastataks organiseeris endale miski laenu pangast, et siis maja välisilmet vuntsida. Aga ohhh häda, laenukest anti suuremas koguses ja kuna raha tuleb pigem ehituslikel eesmärkidel ära kasutada kui oma tasku kasumlikult ajada, siis ei jäägi muud üle kui et moto: vahetame köik välja, küsimata kas asjal on mötet vöi tegu. 

Niisiis, kaks väiksemakasvulist kohalikku askeldasid akendega, mida saaks vörrelda kui miski komejanti – üks lammutas akna eest ja töi uue raami sisse, siis astus lavale teine, kes kinnitas akna pirakate kruvidega seinte külge ning kandis välja vana akna jäänukid, ja siis tuli taas esimene sell, kes kukkus mörti pilduma aukudesse, mis aknapöskedesse olid tekkinud lammutuse käigus. Mördi loopimine oli nönna hoogne, et ma peale nende „lavalt lahkumist“ veel poolteist tundi nühkisin pörandaid ja endiselt avastan müstilistest kohtadest larakaid, kuhu köik see pask suure kaarega on lennanud. 

Ja muideks, ega sellid niisama siis mu uksele koputa, et järg on minu eluaseme käes. Ohh ei, ma eile vötsin ühel natist kinni ja küsisin, kas saaks ehk aknad kiiremas korras vahetatud? Sest pool sellest Lasnamäetaolisest paneelmajakolakast on juba uute akendega varustatud, aga keegi ei tea, kui kaugel tööjärg on – puhkusteaeg teadagi. Ja ta siis sügavas dialektis vastaski, et aga milles küsimus, andku ma vaid korteri nummer ja vaatame, kuidas asjad jooksma hakkavad. Mis minu ajukäärudevahel aga häirekella tööle pani, sest elamine tuleb ju kokkupakkida, aga samal ajal peab ka korteris saama elada…

Uued aknad moodulised, aga lahti teha veel ei saa, sest mört ei ole kuivanud, samas on öues +30 kraadi ja mul sirab päike suveperioodil tubli 8 h sisse – hurraaa Itaalia korterist lahkumata!

Aknavahetusel ka väike „huumorinurgake“ - köögiubriku aknaklaasi olla keegi naljahammas erimoodulise tellinud, st piimaklaasi. Igatahes, sellest aknast ei tasu väljavaadet otsida, sest klaas takistab seda. Seda imestas ka akendepanija, et miks kuuendale korrusele selline klaas panna – sisse ei vaata peale härra naaber rändpistriku küll keski, aga ega aknavahetajagi paberi vastu saa. Samas, lubas homme hommiku esimese asjana, kui kohale on jöudnud loomulikult, aknaklaasi ära vahetada. Ma siiski jäin endale kindlaks, et ma tahan aknast välja vaadata ning mind ei huvita, kas keegi ka sissepiilub.

Ja siis, et nagu inglased ütlevad : mida rohkem, seda uhkem, astusid ligi elektrikud. Korteri kaitsmed asuvad nimelt korteri sees, ubrikus. Ja sellele oli neil vaja juurdepääsu. Miskist kapist suures koridoris sikutasid nad meetritekaupa juhtmeid korterisse. Ja nii nad tekitasidki miski müstilise lüliti sinna kasti sisse mulle juurde (paar salafotot tegin ka sikutamisprotsessist, mis vist pöhjustas ajutise pimestuse elektrikul, kuna kasutasin välku).

 Lülitit pean 2x aastas  kohustuslikuskorras näppima, kontrollimaks asja funkamist – pönev, aga siraka saamine on välistatud. Rohkemaid üllatusi pole teatavaks tehtud, samas  ega need tulemata jää. Käib ju usin maja välisseina mötteline soojustamine ja see tähendab hetkel kella seitsmest hommikul kuni kella neljani pärastlöunal körvulukustavat müra ja silmipimestavat tolmu – midagi nad sinna seina külge poogivad, aga keegi täpselt ei tea. Küsida ka ei saa, nad ju kölguvad maa ja taeva vahel oma müra sees.

Vahekokkuvöte : lift sai jälle tööle, seda nimelt ka parandatakse vöi öigem oleks öelda, uuendatakse, mis tähedas vaid seda, et sain löpuks kuuendalt korruselt otseteed keldrisse minna mega pesulaariga pesumasinat hullutama. Ja nüüd siis ongi korteris india – kuum, öhuta ja niiske. Aga lootus jääb!