Eelmine nädal töi mitmeid ootamatuid kiirendusvöistlusi adrenaliinipaiskumise distsipliinis minu tavaelu nii rutiinseks muutunud rütmi.
Esiteks, otsustas ämm, et sügavkülmik tuleb ära kraamida. Ei, tema seda ei tee – tema vaid otsutab, et NÜÜD tuleb seda teha. Minu pühaülesanne seisneb selles, et külmiku varud tuleb hakkama panna. Tänu ilma möttetusele ehk heitlikkusele, mis ei vöimalda minul pilvepiirile jalutama minna, sest vöimalus saada pikselt täistabamus pluss ära uppumise vöimalus vöi mäeküljega kabelimatsusöitu teha, oli söna otseses möttes suurem kui 100%.
Niisiis, tuhlasin seal külmikus ja jällegi jäi näppu – ohhoo – struudlitainas. Egas midagi, sööjaid siin majas jätkub, isegi kraam, mida taigna vahele pudistada, oli olemas. Loogiline järeldus – taignast peab saama löpp-produkt. Ja kuna ma olen eriti edumeelne, ei vötnud ma teha midagi muud kui ÖUNAstruudlit, mis Austrias vördub keiserliku distsipliiniga, sest vöimalus “mööda panna” on minusugusel omaalgatuslikul kokkajal austerlaste majapidamises suur. Öunastruudel tundub pealt vaadates lihtne, kuid saladus seisnebki tihti selles lihtsuses. Öunastruudli saladust ei avaldata “körvalseisjatele”. Mina tegin oma järeldused sellest, mida mu ämm oma poja kokatud struudlites on varasemalt kritiseeriunud.
Esiteks, öunad peavad olema tihke viljalihaga ning hapud, need riivitakse öukesteks laastudeks (nagu kurgiviilud salatis), puistatkse üle veidi suhkru ja kaneeliga, mina rosinaid ei pane, hoopis lisasin suhkrustatud apelsini kuubikuid - ma ei kokka nimelt retsepti järgi, mul peab olema vabadust liigutada kulpe omasoodu. Ja siis haarasin struudlitaigna järele, mis minu üllatuseks pakkus uue omamoodi väljakutse. Lahtípakkimisel selgus, et SEE tainas on KOLM meetrit pikk!!! Ja seda on vaja tema paberöhukeses seisundis veel taltsutada (täita öunalaastudega!).
Kui keegi oleks mind teistpool aknaklaasi jälginud, oleks see pealtvaataja arvanud, et ma olen miski maotaltsutaja, sest neid väänamisi, kätega öhus vehklemist ning kiir-äkkliigutusi parem-vasak suunal, oli möne minuti jooksul ikka rohkelt.
Löppkokkuvötteks - mu ämmal polnud minu öunastruudli kohta miskit kobiseda! Liigutas pigem kiirelt löualuid, sest öunastruudlit tuleb süüa otse ahjust tulnuna, sest imeöhuke koorik on siis veel kröbe ja kriuksub hamba all - see on see nö mitteametlik kvaliteedimärk!
Teine adrenaliinilaks oli hoopis teisest suunast. President Ilvesel uus idee – talendid koju. Ma ei mäleta enam, kus vöi kuidas mina asjast teada sain, aga olid toimumas möttetalgud teemal Eesti ustest – sisse, välja. Ja etskae, mu sisetunne sundis mind, sest mul oli midagi ikka sellel teemal ütelda.
Vötsin end kokku, panin oma paar rida kirja ning viimasel minutil läkitasin Tartu Eetiakeskuse epostile. Nö auhinnafond oli ju juhendite juures kirjas, mina mötlesin, et vähmalt saan omale uue Eestipärase rekvisiidi - president Ilvese signeeritud foto.
Juhtus hoopis see, et sain ekirja presidendi kantseleist (nö eelinfo, kuna paberkutsel läheb kauem aega kohale jöudmiseks), et President Ilves ootab mind kui ühte parimat kirjutatajat, külla!
OOOOOOOOO – selle tunde kirjeldamiseks ma olen sönatu!
Eesti, ma tulen!
PS: niipea kui ma olen teadlikuks saanud, kuidas ma saan panna lingi vms oma kirjatükile, siis seda ma ka teen seniks aga kannatust vöi lähetan koopiaid emaili teel :)
