Tähelepanekud.

Tundub, et maikuu on meil saamas  traditsiooniliseks  rännakukuuks. See aasta oli tööalaselt vajalik paar päeva Luxemburgi linnas olla. Esimene  tähelepanek: Madalmaad ei olegi NII madalad kui arvata võiks. Sellisele järeldusele tulin, kui olin Põhjamereni jõudnud. Eelnevalt olin aga jalgadele valu andnud Luxembrugi, Namuri, Tournai ning Monsi linnade tuhandetel trepiastmeil, sest linnade ajaloolised keskuses asuvad loomulikult miskite küngaste peal, kuhu kõige hõlpsamalt vaid jala saab. Aga need linnad ON seda väärt. Nende ajaloost ma siin pajatama ei hakka, sest seda ma lihtsalt ei tea. Kuid soojalt soovitan, kel vähegi võimalik, Belgia Prantsuse piirialadele jäävate ajalooliste linnadega tutvust teha (Brüsselist ca 1h ajase sõidu kaugusel).

Tulles tagasi Luxemburgi teemadele, siis tähelepanek number 2: kas tõesti on EU institutsioonid  enda ehitiste jaoks välja valinud arhidektuurilised eeskujud Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Nõukogude Liidu seast? No ma ei saa aru, aga lühidalt: ilust on asi kaugel. Funktsionaalsus? Ei tea, isegi lifti kasutamine on tehtud minusugusele raskemaks, kuna liftinuppe tuleb näppida ENNE sisenemist lifti kõrval oleval paneelil sest astudes lifti, sa tegelikult ei tea, kuhu „kaasreisija“ suundub või mis „käsk“ liftil on. Pealegi, olles mitte prantsuse keele valdaja, ei ole Luxemburgi Euroopas üldse naljaks: miskid lühendid (k.a. korrused! Lifti  kasutamisel) on selles keeles ja teenindav personal vadistab ka vaid seda keelt. Arenemisruumi jätkub nii mulle kui neile.

Päevakillu tähelepaneku teenib laupäev Luxembrugis. Asi järgmine: meie majutuskoht oli linnast väljas (aga kus Lux täpselt algab või löppeb, on ebamäärane), ca 5 km keskusest, kuhu üksi nö linnaliinitransport ei sõitnud. Kuna minu töö oli reedese päevaga konverentsil tehtud, otsustasin ennast Luxi linna peale tuulutama minna. Loomulikult, ma läksin jala ja nagu ikka lõikan paar „nurka“. Kokkuvõtvalt: avastasin ennast peale tunnist treppide tuuri Luxi Kirchberg /EU platoolt, mitte kesklinnast. Ausalt, pettumus oli suur. Tunnistan, et minu kõhutunde järgi ei tasu “tuuritama” minna.

Kuid igal asjal on 2 poolt, sain EU töölislinnaku bussipeatuses vanema, endisest diplomaaadist ikkagi prouaga saksakeeles jutule  ehk tema rääkis , mina plõksutasin silmi, ning nii avanesid mulle kohaliku shoppamisinfo kanalid (ei, ma ei ole shopahoolik). Selgus, et just sellel nädalavahetusel või esmaspäeval (12.-14.5) annavad poed oma kaupa “muidu” ära, kuna on miski katolik põhjus (oktant? – st iga tund peetakse missat) ja inimesed lähevad missale ning siis tuulutavad ütlasi ka oma rahakotte.  Igatahes kokkuvõtvalt arvan, et enamus elanikke oli tänu laupäevasele päikselisele päevale ennast Luxi kitsastele tänavatele lisaks turistimassidele, vedanud ja sobrasid iga võimaliku (endast lugupidava) poe kaupa. Hinnaklass oli Luxikohane: mu silm ei tabanud midagi, mis oleks paar euri maksnud, enamus hindu algas 50 kullist. Mul õnneks see närv on nüri ja nii ma lonkisin niisama kuni avastasin ennast keskväljakult täikalt. Haaa, kaks korda avanesid minu rahakotirauad ilma südamepiinadeta siin ilma pikema mõtlemiseta: minu lehmakella kogu sai uue väärika ning kaunint kõlava liikme ning mul oli soov saada midagi Luxembrugipärast. Ja selleks andis suurepärase võimaluse Villeroi & Bochi (made in Luxemburg! Põletatud kausipõhj) aastakümnete vanune suur savist kauss – paras leiva tegemiseks nagu juba katsetanud olen. Kogu lõbu lehmakella ja kausi maksumus kokku : 27 euri, sest kausimüüja rääkis vaid prantsuse keelt ja langetas hinda iseseisvalt, kuna mina vaid slime plõksutasin.

Eluetapp: eksperiment

Haaa, minul juba igav ei hakka (sellise tulemuseni jõudsin siin Luksemburgi eeslinna hotellis ajurakke ragistades). Ei, mediteerida oskan ma Austrias ka, et mida teha või kuhu minna (eriti veel kui väljas paistev päike annab jälle omaosa 30 kraadiks,  suitsupääsukesed siristavad ja kilgi koibi saagivad). Ma siin lähivälismaal ikka tööasjus - olen suure ülemuse assistent: see tähendab uhan kiirteedel, tassin kotte, näpin raali ja muu selline. Aga mida ma siis selle eksperimendi all mõtlen.
Esiteks, mu lehmakella vaimustus (mitte segamini ajada vasikavaimustusega) läks kevadel niikaugele, et juba tuttavast ehitustarvetepoest haarasin aiandusosakonnast "lehmakella" (Kuhschelle) nimelised lilled kaasa (ikka kassas maksin )ning tekitasin endale uue peenra. Mitte sellise traditsioonilise (kaevan maad ja nii edasi), vaid tirisin vanad kompostihunnikulauad keset muruplatsi (enne jälgisin, kuidas päike oma ringe teeb ja kuhu millal vari tekib), ning ladusin need lauad (neil on servades täkked sees) nagu legoklotsin ruuduks kokku. Ruudu täitsin miski komposti jäänustega ehk huumust ja mulda sai sinna ikka liitrite kaupa uhatud. Ja seda kõike selleks, et austatud abikaasa soovi täita:tema soovis oma kasvatatud rediseid. Kuna mina sain juba varajases lapsepõlves igakevadisi kasvuhoone tegemise rõõme tunda, siis rediste seemnete laiutamine mind ei rahuldanud: ma uhasin neile sekka ka tilli, saialilli, sibulat, küüslauku ja kresse. Kas sellest ka midagi mõistlikku tekib, see on juba ise asi. Esimesed positiivsed tulemused on olemas: kõik sibulad ja küüslaugud vohavad, lehmakellad on "kaalus tunduvalt juurde võtnud" ning redis kakleb kressiga, mis esimesena "noa alla läheb". Ainus, mis veel endast suuremat märku andnud pole, on till. Aga küll ta jõuab. Kui ei, siis lähen lihtsama vastupanu teed ja külvan rooside ning muude istutatud supinokude juurde veel ühe laari tilli. Till ka paras supinoku :) ning ehk annab oma osa rohelise taustana juba õitsevale edelweisile.

Tibude karjatamine ehk halli massi tähetund.

Hah, ma arvasin alati, et loengupidamine läheb semestrist semestrisse kergemaks, sest  teks kulub pähe kui luuletus  ja kirjalikud materjalid on niikutnii ettevalmistatud. Aga vot näedsa, ei ole see teps mitte nii - seda kinnitasid mulle ka kogenud professorid. Halli massi liigutamine (no kuidas muidu nimetada algajaid 200 tükki saalis), kes sind heal juhul  tuima pilguga tunnistavad, aga see on juba tibukeste poolt ülimreaktsioon.

Loengupidamine on võrreldav monoetendusega: on teks, on  etleja ja publik. Ma ikka ja jälle imestan nätlejate vajaduse üle ennast avalikult hingeliselt paljaks koorida. Õppejõuna ma õnneks sellele tasemele laskuma ei pea, piisab paarist „naljast“ (nagu näiteks läppari aku saab tühjaks poole loengu pealt) ja 

 tibukesed ongi ärganud või õigem oleks öelda olen nende hajunud tähelepanu näguderaamatust suutnud 2 järgnevaks minutiks jällegi loengumaterjalide juurde tagasi tuua.  

Sellel semestri „needuseks“ sai ka märtsikuine soojalaine: täpselt siis, kui mul oli iganädalane “olelusvõitlus” (ja seda oli 2 x nädalas), sattus päike kiiskavalt 

paistma ning murumätas haljendama. Ma juba aimasin kui mitu tibukes pimedasse loengusaali jõuab (vahel oli ikka väga üksildane tunne), samas see on tibukeste valikuvabadus (minupoolt on eksamiküsimused: ja kui ei tea, siis me kohtume taas, minu ainest ei saa nad üle ega ümbert – mõnel võib isegi ülikoolitee katkeda kui mu ainet ei suuda positiivselt lõpetada).

Nende ja ka minu  õnneks või õnnetuseks, meie kohtumised olid loetud, eksam on muidugi veel ees, aga seal olen mina see, kes näost õhetavaid ja higiste käte värinal kirjutamist tuimal pilgul jälgib.

Aga, paar “vahejuhtumit”, mis mind üllatasid, sest  sekretäri sõnul pole veel kellegagi instituudis juhtunud: kolmandal loengunädalal kohalolijate nimekirjas allkirjade reale oli kaks mehepoega mulle südamekesi joonistanud :) (ainus, mida mina oskan “põhjenduseks” tuua: ju hormoon möllas, sest suur kevad ju käes).

Teine vahejuhtum: tibuke käis eksamil, aga kuna suurt midagi mõistlikku paberile ta ei pannud, siis positiivselt ma teda ei hinnanud. Nii kui punktid olid avalikustatud, saan tibukeselt emaili, sisuga, et kuidas on võimalik, et ta negatiivse hinde sai: ta oli NII kindel, et on positiivne. Ja siis läks lahti – tema tahab oma kirjalikku eksamitööd näha ja minupoolseid kommentaare (tibukestel on see õigus). Mina pakkusin kuupäeva ja kellaaja, see ei sobinud tibukesele, sest sel päeval tema ülikoolis ei ole.Temapoolne pakkumine: kohe järgmisel päeval, no mida (mõtlesin ma)!

Alternatiivkuupäev ei sobinud tibukesele, sest siis tema sõitis ootamatult ära puhkusele Egiptimaale (raske esimene kuu ülikoolis peale talvevaheaega ju seljataga). Lõpuks peale mitmeid mõttetuid emaile sai kuupäev ja kellaaeg leitud, mis tibukesele siis ka passisid (mehepojal ju tihe oma tibide karjatamisegraafik – kevad käes!). Kokku oli lepitud kell 3 pärast lõunal, minu telefon heliseb 14.45 sekretär hellab: mehepojast tibuke on juba kohal, tegelikult oli tibuke juba kella 1 tuuris mind luuramas käinud, et kas saaks minu jutule. No, ma oli punkt kolm büroos. Sell võttis mu juba 10 meetrit enne instituudi sissekäiku „rajalt maha“ – tema ju teadis, kes ma olen ja kuidas ma välja näen. Vaatlesime siis koos tema kirjalikku tööd – tema muidugi endale kõik materjalid välja trükkinud ja kaasa tarinud (üritades väita, et nii on ju kirjas nagu tema siis ka eksamil kirjutas). Mina küsisin: kas loengus käisid: tibu teatas otse EI, mitte kordagi. HAH?! No millest me siis veel räägime? Aga see selleks, käisin temaga siis need küsimused üle, ta teatas siis  jah, et veidi puudulikult on tõesti vastanud. Peale poolt tundi diskuteerimist siis kui materjalid said kinni pandud, teatas sell uuesti – kui mina ikka kindel olen, et tema töö nii kehvake oli, ju ta siis peab uuesti eksami tegema. NO on haugimälu ja kanaaju sellel mehepojal! Jah, ma jäin endale kindlaks hinde suhtes ning ta tohib uuesti (loodetavasti seekord  ilma spikrita) mulle oma teadmatust demonstreerima tulla.