Tibude karjatamine ehk halli massi tähetund.

Hah, ma arvasin alati, et loengupidamine läheb semestrist semestrisse kergemaks, sest  teks kulub pähe kui luuletus  ja kirjalikud materjalid on niikutnii ettevalmistatud. Aga vot näedsa, ei ole see teps mitte nii - seda kinnitasid mulle ka kogenud professorid. Halli massi liigutamine (no kuidas muidu nimetada algajaid 200 tükki saalis), kes sind heal juhul  tuima pilguga tunnistavad, aga see on juba tibukeste poolt ülimreaktsioon.

Loengupidamine on võrreldav monoetendusega: on teks, on  etleja ja publik. Ma ikka ja jälle imestan nätlejate vajaduse üle ennast avalikult hingeliselt paljaks koorida. Õppejõuna ma õnneks sellele tasemele laskuma ei pea, piisab paarist „naljast“ (nagu näiteks läppari aku saab tühjaks poole loengu pealt) ja 

 tibukesed ongi ärganud või õigem oleks öelda olen nende hajunud tähelepanu näguderaamatust suutnud 2 järgnevaks minutiks jällegi loengumaterjalide juurde tagasi tuua.  

Sellel semestri „needuseks“ sai ka märtsikuine soojalaine: täpselt siis, kui mul oli iganädalane “olelusvõitlus” (ja seda oli 2 x nädalas), sattus päike kiiskavalt 

paistma ning murumätas haljendama. Ma juba aimasin kui mitu tibukes pimedasse loengusaali jõuab (vahel oli ikka väga üksildane tunne), samas see on tibukeste valikuvabadus (minupoolt on eksamiküsimused: ja kui ei tea, siis me kohtume taas, minu ainest ei saa nad üle ega ümbert – mõnel võib isegi ülikoolitee katkeda kui mu ainet ei suuda positiivselt lõpetada).

Nende ja ka minu  õnneks või õnnetuseks, meie kohtumised olid loetud, eksam on muidugi veel ees, aga seal olen mina see, kes näost õhetavaid ja higiste käte värinal kirjutamist tuimal pilgul jälgib.

Aga, paar “vahejuhtumit”, mis mind üllatasid, sest  sekretäri sõnul pole veel kellegagi instituudis juhtunud: kolmandal loengunädalal kohalolijate nimekirjas allkirjade reale oli kaks mehepoega mulle südamekesi joonistanud :) (ainus, mida mina oskan “põhjenduseks” tuua: ju hormoon möllas, sest suur kevad ju käes).

Teine vahejuhtum: tibuke käis eksamil, aga kuna suurt midagi mõistlikku paberile ta ei pannud, siis positiivselt ma teda ei hinnanud. Nii kui punktid olid avalikustatud, saan tibukeselt emaili, sisuga, et kuidas on võimalik, et ta negatiivse hinde sai: ta oli NII kindel, et on positiivne. Ja siis läks lahti – tema tahab oma kirjalikku eksamitööd näha ja minupoolseid kommentaare (tibukestel on see õigus). Mina pakkusin kuupäeva ja kellaaja, see ei sobinud tibukesele, sest sel päeval tema ülikoolis ei ole.Temapoolne pakkumine: kohe järgmisel päeval, no mida (mõtlesin ma)!

Alternatiivkuupäev ei sobinud tibukesele, sest siis tema sõitis ootamatult ära puhkusele Egiptimaale (raske esimene kuu ülikoolis peale talvevaheaega ju seljataga). Lõpuks peale mitmeid mõttetuid emaile sai kuupäev ja kellaaeg leitud, mis tibukesele siis ka passisid (mehepojal ju tihe oma tibide karjatamisegraafik – kevad käes!). Kokku oli lepitud kell 3 pärast lõunal, minu telefon heliseb 14.45 sekretär hellab: mehepojast tibuke on juba kohal, tegelikult oli tibuke juba kella 1 tuuris mind luuramas käinud, et kas saaks minu jutule. No, ma oli punkt kolm büroos. Sell võttis mu juba 10 meetrit enne instituudi sissekäiku „rajalt maha“ – tema ju teadis, kes ma olen ja kuidas ma välja näen. Vaatlesime siis koos tema kirjalikku tööd – tema muidugi endale kõik materjalid välja trükkinud ja kaasa tarinud (üritades väita, et nii on ju kirjas nagu tema siis ka eksamil kirjutas). Mina küsisin: kas loengus käisid: tibu teatas otse EI, mitte kordagi. HAH?! No millest me siis veel räägime? Aga see selleks, käisin temaga siis need küsimused üle, ta teatas siis  jah, et veidi puudulikult on tõesti vastanud. Peale poolt tundi diskuteerimist siis kui materjalid said kinni pandud, teatas sell uuesti – kui mina ikka kindel olen, et tema töö nii kehvake oli, ju ta siis peab uuesti eksami tegema. NO on haugimälu ja kanaaju sellel mehepojal! Jah, ma jäin endale kindlaks hinde suhtes ning ta tohib uuesti (loodetavasti seekord  ilma spikrita) mulle oma teadmatust demonstreerima tulla.