Thursday, February 24, 2011

Reportaaz vabrikust.



Inimkatsed täieshoos! Rahu, ainult rahu, köik on ülimalt legaalne. Tegutsen nimelt oma austerlastest lähikondlaste salajase eestistamisega. Ma ei ole katsealuseid sellesse plaani pühendanud, ei näe ka ette, et selle teemalisi sönavötte päevaplaani vötan. Lühidalt, mul on kaks katsealust – abikaasa ja ämm. Lähenen mölemale katsealusele aga ühesuunaliselt, nimelt väikeste, aga püsivate söömiharjumuste muutmise läbi.
Esimesed katsed toimusid omatehtud-hästi tehtud rukkileiva, eriti popiks sai lihaleib, sisseviimisega. Katsealused oli vaimustuses. Teise järku kuulus Eestis saadud hapukoore ning küüslaugu-juustusalati korraline tarvitamine. Ämm oli sillas, abikaasa magu hakkas törkuma, peale suurema koguselise küüslaugu-juusutsalati manustamise (küüslauk ikka ehtne käre, neil siin selline rohumaitseline muidu). Hetkel on käsil kolmas faas – söir. Et see nii suure menu osaliseks saab, ei oleks ma ka unes seda ette näha. Önneks on tootmisprotsess lihtne, ainus mure on „öige“ (talu)kohupiima ja piima hankimisega. Minu suurimaks heameeleks on elukohas söna otseses möttes öige pood üle tee, st 600 meetrit (edasi-tagasi) käik, ja vabrik on taas töövöimeline.
Tuleb kahjuks tunnistada ka esimesi tagasilööke mölema katsealuse poolt: kiluleib ei ole veel seda tunnustust saavutanud, mida vöiks. Kilu puhastamisel tekkiv „aroom“ kutsub pigem tugeva refluksi esile, kui et paneb maomahlad jooksma. Seega hetkel olen ainus kiluleiva austaja siin pool sood.

Eesti Vabariigi sünnipäeva auks töstame klaasi viimase Viru valge jäägiga me 3 koos ning haukame peale otse ahjust vöetud omatehtud rukkileiva kukli koos söira viiluga!

Tuesday, February 22, 2011

Naaritsate keskel


Inglastel on komme alustada vestlust ilma teemal. Leian, et see sobiks ka hetkel minu möttevälgatuste ülestäheldusi täiendama nagu ikka Austria verstaposti otsast.
Minu keskustelud kohalikega on kinnitanud tösiasja, et Austria riiklik telekanali ilmarääkijad on turismisektori poolt äraostetud. Nädala alguses nad siis suure suuga, olenemata aastaajast, lubavad vörratuid tingimusi. Sest  mida kardab austerlane: pilves ilma (körgudu). Seega kuni reede ennelöunani ja veel ka keskpäevastes uudistes lubadakse üldjuhul, kui ilmakaart seda vähegi vöimaldab, päikesepaistet. See väike tösiasi, et päike tuleb välja ehk 10 % töenäosusega, jäetakse aja „puudusel“  ja vöimalusel ütlemata. Nädalavahetuse saabudes nihutatakse parimal juhul see 10 % päikest veel paar päeva edasi  VÖI tuleb uus ilmateade, mis on siis täis rahet, udu, vihma pangede kaupa …aga massid on juba ennast teele säätanud ja kiirteed täitunud rahututest hingedest naabermaadest.

Hetkel on siis jälle talv. Meessoost ilmateadustaja röhutas, et on külm (seda on muideks tervelt -10 kraadi öösel) ning järeldada tuleb, et talvevarustust on veel vara varna visata.
Ma kihistan väikest naeru, sest vördlen neid kraade Eesti paukuva pakasega. Pakun, et ORF (Austria riiklik telekanal) ilmateadustajatel on keelatud halba ilma üldse välja öelda, isegi laviini ohud on astmestatud ja vaid ääri veeri öeldakse otse midagi välja.

Talvevarustus lauskmaal on: päikeseprill ja poolnaaritsakasukas (esimesi mul on, teisi piidlen kandjate ölul). Täispikka naaritsat pole veel minu slime alt läbi libisenud – ehk liiga soe?
Kogenud olen, et kui sinu järgi seisab kassasabas naaritsajalutaja/tuulutaja, siis sinust püütakse vöimalikult kiiresti ülelibiseda. Seda pikemalt peatutatakse naaritsa kandja soovidel. Turuhallis jälgisin, kuidas naaritsale tehti aupaklikult teed veini manustava rahvamassi hulgas.Müstika milline jöud on surnud looma karvadel...

Nii palju siis ilmast siitpoolt sood :)

Friday, February 18, 2011

Mida tähendab…


Olen lugematu ajaühikuid kulutanud möistatamaks, mida üks vöi teine tähekombinatsioon vöi sönapaar reaalsuses siis endast kujutab. Leidsin, et see haakub kenasti viimase sissekandega, sest ma ju pajatan sellest mis mu ümber, ja seda on Austria ja austerlased.

Wiener Melange on eriline Viini kohvi(jook), koosneb 1 osa espressot ja 1 osa piima, mis gulmineerub vähese piimavahuga (segatuna siis juba espresso kreemja vahuga). Üldjuhul olen seda kohanud vaid Viinis.  

Wiener Frühstück – Austrias on nimelt vähemalt 3 erinevat hommikusöögiliiki käibel. Käesolev on vaid magus variant: koosnedes magusast sarvesaiast (kipferl vöi croissant), 2 supilusikast marmelaadist (üldjuhul maasika, aprikoosi vöi apelsini maitseline), näpuotsaga vöid ja kohv. Levinud ülemaa.

Aktivfrühstück – soolane hommikusöök, seemnetega (nt körvitsa vöi päevalille)semmeli juurde antakse tuntud teatud singi, juustu viilude körval ka näiteks riba lehtsalatit, tomati ja kurgiviil. Kohv /tee (üldjuhul ökötoodang) hinna sees.

Bergsteiger Frühstück - praekartulid, muna ja vorstiviiludega, pakutakse tavaliselt mägimajutuses. 
 
Bauern (Markt) Frühstück – see on hoop teie veresoonkonnale, sest siin on ülekaalus lihatooted alates seaprae viiludega, löpetades paari sardelliga.

Bauern omelet - praekartulid, muna ja vorstiviiludega, pakutakse tavaliseölt linnas, st "lauskmaal"
Bluntzen – verivorst (vöi söimatakse sind parajasti külatolaks).

Eierschwammerl – kukeseen.

Marille – see on aprikoos.

Krapfen -  aprikoosimoosiga täidetud rusikasuurune pontsik.

Karpfen – karpkala – 1.jaanuari löunasöök.

Tafelspitz – premium keedetud loomaliha (peielaua pearoog).

Bauernkrapfen – alustassi suurune „laialivajutatud“ pontsik, kuhu moos pannakse hunnikus peale.

Balatschinken – pannkook (see peab olema öhuke kui paber ja kröbe).Süüakse vaid soojalt!

Grau / Kochkaas – söir.

Fritatten – pannkoogiribad, mis pannakse (loomaliha) supi sisse.

Semmel – nisujahukukkel (üldjuhul) hommikusöögiks.

Kornspitz – linaseemnetega ja piklikuks vormitud soolane saiake, tihti omab ka peale raputatult soola(kamakaid).

Leberkaas – see ei ole ei maks ega juust, kuigi nimi seda väidab. Tegemist on miski lihaollusega, mida süüakse kuumalt, ca 1 cm paksuse viiluna semmeli vahel. Delikatess pidi olema tehtud hobuselihast (ei tea, pole veel proovinud).

Sturm – noor vein (st 1 kuu jagu käärinud) saadaval vaid ca 4-5 nädalat septembris. Minu lemmik on Schilcher sturm (Schilcher on rosè viinamarja sort).

Seitel – kann ölut (0,5 L)

Mast – 1 L ölut

Tiroler jausen –ca 20 öhkkuivatatud toorsingi viilu, 45 cm rukkileiva viil, pepperoni ja hapukurk – serveerituna LÖIKELAUAL (pro persoon).

Most – pirni ja/vöi öunamahlast kääritatud vein. 

Stollen - keeksi- ja pärmitaignasugemetega sai, saadaval vaid jöuludeaegu.

Liptauer – kohupiima segatuna keedumunaga valmistatud tulise maitsega vöileivakate. 

Bosna - praevorstid sinepiga. 

Gehsteig – könnitee.
 
STVO – Liiklusseadus (Strassenverkersordnung)

KMU – väikesed ja keskmisesuurusega ettevötted (klein und mittelunternehmen).

LV – (ülikooli) loeng (lehrveranstaltung)

RK – katolik usk (römisch-katholish)

LKW – veoauto (Lastkraftwagen)

PKW – söiduauto (personenkraftwagen)

Tuchend – suletekk 

ÖBB - austria riiklik raudtee (österreichische bundesbahnen)

Karfreitag – suur reede. LIHA siis ei sööda, saab (healjuhul) kala. Austerlane käib tööl (st on tavaline tööpäev). Naissooesindajad on höivatud köögis miski especial söögi valmistamisega (liharoog möistagi) sest see ÖNNISTATAKSE laupäeval kirikus ja pühaba manustatakse suures pühalikkuses (austerlastel on lihavötted suuremad pühad kui jöulud! Igaveneelu - ülestöusmine).



Vaatlused jätkuvad :) 

 





Thursday, February 17, 2011

Eestlaste rünnak Austriale !?!

Huvi äratas paari päevas eest netis sobrades silma jäänud teadaanne (no artikliks on neid kümmekonda lauset ikka raske pidada) pealkirjastatuna Eesti odavtööjõud võib maist Saksamaale ja Austriasse voolata (http://www.e24.ee/?id=386251).

Kommentaare oli tänaseks juba 168 ühikut antud. Ma teen omapoolse panuse siis blogi sissekandena (kaks kärbest ühe hoobiga).
Esiteks: austerlane on selline ”töug”, kes pölgab igasugu teist rahvast ja rahvust. Ja see ei ole miski liialdus! Austerlaste pölgus on tingitud mitmest faktorist:
1)      ajalooline - nende keisririigi minevikust (NEMAD olid alistajad)
2)      geograafiline – Austria asub kesk-Euroopas (teede ristumispaik)
3)      poliitiline – märksönad neutraalsus peale II maailmasöda ja ”raudne”eesriie.

Seda peidetud, aga ka avalikku sallimatust saab isegi kategoriseerida: köige alamad on nigreeriast pärit (nende käes on Viini löbuelu ja heroiinikaubandus), afgaanid (islami usk) ja tsetseenid (paistavad silma oma äkilise loomupoolest, mis tavaliselt hölmab ühte vöi enamat laipa). Austerlane suurt oma supitaldriku äärest kaugemale ei kiika – üks kahtlane kamp puha!

Keskmise koha ja osalise sallivuse on saavutanud ida-eurooplased (ungarlased, slovakid, tsehhid): neid talutakse, sest austerlane VAJAB neid. Ida-eurooplaste ”önn” on olla mustalt ja krooniliselt alam-makstud vanurihooldaja, ehitaja vöi torumees.

Esimese koha, ja see on pigem see salajane pölgus, kuulub sakslaste! ning balkani maade rahvastele. Balkanimaad olid ju allutatud suurele Austria-Ungari keisririigile. Alates öndsatest 1970ndatest olid ja on ”jugod” körvuti türklastega need musta töö tegijad (prügimajanduses suur osa töötajatest on endiselt nendest rahvustest!). Nende arvukus suurenes massiliselt Balkani söjaaegu ja nüüd tehakse karmi käega löpparveid – ehk saadetakse Kosovosse tagasi köik, kes öigeaegselt asüüli ei taotlenud.

Sakslastega on see häda, et austerlased tembeldatakse väljaspool Austriat (isegi Sveitsis) sakslaseks (see ei mahu muidugi hinge. Seda vöib vörrelda kui eestlane on venelane).
Ühe olulise ajaloolise fakti seoses sakslastega jätavad nad (austerlased) kohe kiiruga mainimata, et Adolf oli pärit siitmailt. Fakt on, et teda ei vöetud kahel aastal järjest Viini kaunite kunstide körgkooli arhidektuuri osakonda vastu, siis see lugu löppes miljonitele teistele rahvastele traagiliselt. Aga rahvusvaheline peksukott on Saksamaa ning Austria peesitab oma neutraalsuses.

Austrias on krooniline töökäte puudus, aga see ei tähenda seda, et teid siin kohe avasüli vastuvöetaks. Et oma jalg ametlikult tööturu ukse vahele saada, on vaja mustmiljon paprit esitada. Need peavad olema tölgitud saksa keelde Austrias – just nimelt, koha peal. Austrias on tervelt 1 vannutatud tölk eesti keelest saksa keeled tölke töid teostama. Siis järgneb kohustuslik sissekirjutamise protseduur. Ja siis arvele vötmine haigekassas (neid on n+1 erinevat olenevalt kas siis ollakse ametnik, talunik, raudteetööline, ettevötja, pensionär vmt.)

Austria on bürokraatia sünnimaa (jäänuk kesiririigi aparaadist!), sellest läbinärimiseks kulub pangede viisi närve ja külma köhtu.
Selleks, et siis eestlased alates maist 2011 rünnata saaksid, olen omapoolse panuse andnud J

Friday, February 11, 2011

Kas tead milline hind on Täiuslikkusel?

Müstika, ma olin eile kinos Black Swan /Must Luik vaatamas (eelarvamustega loomulikult), sest reklaam plakatil kuulutas: "Perfektion zwischen psychologischem Drama, purem Horror und großer Oper " isegi saksa keele mitteoskajad saavad nendest sönadest aru.
Minu eelarvamused olid tingitud sellest, et esiteks: 111 minuti ehk ligi 2 h paigal istuda (önneks olid istmed ülimugavad). Teiseks, Natalie Portman on süütuse kehastus numero uno, viidates sellele, et filmi klassifitseerisin "naistekaks, väikeste draamaelementidega Ameerika auditooriumile).
Kolmandaks, jah, ballett iseeneses omab selles filmis suurt osa ja ma ei oma eelteadmisi sellest kunstist.

Vot, laks vöi kaks ehk ka kolm vastu näppe sain ma eile seda filmi jälgides: see oli köike muud kui igav ja veniv. Lausa karjuvalt kumas vastu: igal asjal on siin ilmas oma hind - ja ma ei räägi rahast!

 Labiilse närvikavaga inimesed vöiksid paar doosi rahusteid enne sissevötta : film on aus, julm, mitmetahuline, aga igati nauditav, jägitav ja arusaadav.

Kui peaksin seda filmi kirjeldama ühe lausega, oleks minu professionaali lähtekoht: film edastab reaalse pildi skisofreeniku kujunemisest, väljendumisest  - kuidas aga löpp on, söltub igast juhtumist endast...  

Wednesday, February 9, 2011

Poolel teel pange...

täna teen lühidalt - luban seda. nagu vanad eestlased ütlevad : pikk jutt, s... jutt, pealegi kellaaeg ka hiline.
ma nimelt üritasin täna oma uhkete papritega, magistrikraadi tunnistused siis erinevates keeltes, kohalikku ülikooli (kust see sama magistripapper pärit on!) doktorantuuri sisse astuda. siin lihtsalt käib see ülikooli astumine 2 x aastas ja nüüd on jälle SEE aeg.
idee küps, vaim valmis, nagu öeldud papper kui lilleke näpus seisin ma siis seal koos teiste kaaskannatajatega saamaks sellist ääri-veeri vastust: me kontrollime teie eelneva hariduse vastavust nöuetele (mida muideks ei ole selgitatud lähemalt vöi detailselt kusagil) ja anname teile kirjalikult teada. pidin kui miski pögenik oma keel(t)e oskust töestama ja töendama, et ma ei hakka ülikooliöpingutega samaaegselt asüüli taotlema (aga just sellised küsimised olid MINU ankeedis).
Ja kui kohalikud lihtsalt saavad "teretulemast ülikooli" nännikotikese näpuvahele koos üliöpilase staatust kajastava Kepleri kaardiga, siis mina jään ootama oma kvalifikatsiooni kas siis positiivset vöi negatiivset kirjalikku vastust...siit see vöimalik pange panemine :/
ööle läheb vastu möttemulliga: kas vöib töesti olla nii, et idee jääbki vaid selliseks roosamannavahuks mis hallide ajukäärudes tekkis?

elame näeme kirjutame

R.E.Mi lugu Dad day juhatab mu unenäod sisse 
http://www.youtube.com/watch?v=Hyk-Vdd_Qrk&feature=channel

Tuesday, February 8, 2011

Räägi, mis sa teed?

Küsimusele: Räägi, mis sa teed? vastaksin: vöimalusel loen. Olen raamatukoi köige ehedamas möistes. hetkel jah seda vaid siis kui miski geograafiline körgendik on vöetud vöi miski enda kirjatükk just kas ei karju vöi miski koduperenaise igipöline kohustus kuklasse hingamas. 

Hetkel käsil: suveniirina Berliinist metroopeatuse Bahnhof Zoo lähedalt sulgemisel olnud raamtuparadiisist kaasahaaratud Thomas Brussig „Berliner Orgie“. Ilusas ja arusaadavas saksa keeles ilukirjanduslik ülevaade Berliinis tegutsevate ihugakauplejate ilmaelust. Tegemist ei ole miski karmidel faktidel pöhineva raamatuga, siiski belletristika. Autor lihtsalt tutvub oma kodulinna erinevate vastava temaatika teenust pakkuvate asutuste töötajate, hinnakirja (mis on hinna sees ja mis maksab ekstra) ja olmeolukorra kirjeldamisega. Ma küll ei taha kellegi lugemishuvi vähendada, aga ütlen siiski kohe: ostu sooritamiseks ei lähe nende 200 lehekülje jooksul kordagi, autor jääb körvalvaatajaks ja teeb lihtsalt ülestäheldusi pigem oma emotsioonide, mötete ja kohatud inimeste kohta. Kirjutatust ning ridadevahelt loeb niimöndagi välja, aga löpupoole muutub asi kahjuks monotoonsemaks.  Elevust ja elamus on peatükk Artemis (sooline vördöiguslikkus ruulib, sest ka NAISED maksavad SISSEPÄÄSU eest). Pealekauba annab raamat niiöelda käigupealt hea ülevaate Berliini linnaosade lähiajaloost.

Berliinist pean lugu ja olen selle linna üks paadunumaid austajaid. Mulle meeldib see segu Euroopakeskme Ida-Lääs, mis endiselt on olemas seal nii kontsentreeritud olekus. Seetöttu vötsin käsile peale Berliini müüri memoriaali külastamist novembris 2010 eesti keelde tölgitud raamatu Frederick Taylor Berliini müür. See raamat annab piisava tausta Berliinist enne müüri, II maailmasöja ajal ja peale söda ning müüri tekitamise taustast. Asi on lugemis-pingutust väärt. Lihtsalt sellest saadav infotulv on n+1 ühikut. Seega, soe soovitus eelköige asjast huvitatuile.    


Jumaldan Alan de Botton’i „The Pleasures and sorrows of work.“ Raamat kingiti mulle magistritöö eduka kaitsmise puhul ja see oli väga sihipärane, röhutamaks minu Max Weberlikku protestandi tööindu, mis katoliiklikus Austrias kas käib teistele pinda vöi ma ise kaevan endale auku, sest ei suuda ohje lödvemaks lasta. Müstika, mis ameteid maailmas leidub! Töelise britiliku „kuiva huumori“ naudingu eestlastele pakuks peatükk raamatupidamisest ehk siis accountancy. Köigile küpsisesöpradele soovitan Biscuit Manufacture osa lugeda (ei, retsepte ei avaldadata, aga karm töde küpsiste telgitagustest küll)! Leian, et nee peatükid vöiks olla iga (majandus)tudengi kohustusliku kirjanduse hulgas juba ainuüksi inglise keele „soojas hoidmise“ nimel ning rohkem sönu polegi vaja.


Monday, February 7, 2011

Postiteenus kui loosiönn


Mötlesin, et teen veebruaris tihedamalt sissekandeid siia vebipäevikusse. Tehniliselt tähendab see siis lihtsalt seda, et ma kirjutan arvuliselt rohkem, aga sisuliselt lühidamalt.
Vaadates asja teaduskirjutiste mättaotsast (ei, mind ei vaeva suurushullustus), siis taoline kribamise viis on tuntud salaami tehnika nime all – eriti psühholoogias on avaldatud tekst ehk kuni 3 lehte pikk, aga autorite nimistu vötab sellest pool (kokku olen lugenud kokku kuni 30! autorit ühe artikli puhul). Aga tagasi asja juurde. 
 
Täna pööran tähelepanu Austria postiteenustemaailmale, sest eks ole selleks jälle isikliku kogemuste töttu pöhjust. Täna nimelt sain teada, et esineb erinevaid paki saamise vöi kohaletoimetamise viise siin mail ja ma vördleks neid siinkohal. 

Esimene juhtum: tellisin endale Eestist raamatuid ja seekord katsetasin seda vöimalust, et makstes tublisti peale need paberkandjad lubati toimetada siis, ilma suguseltsi koormamata, minuni. Tunnistan ausalt, mul endal oli see tellimus vaat et juba ununenud. Ja etskae, juba täna oli postkasti kenasti käkrasse surutuna kollasel paberil teade, et tohin alates HOMSEST kella 10st teatud postiteenuseid osutavasse firmasse (jaa, see EI OLE postkontor, vaid suvaline elektritarvetepood) pakikesele järele minna. Ilus kena, aga siin saab rööm otsa ja asub veidi hallim argipäev oma ollust levitama: ma nimelt söidan just homme kella poole 7 hommikul Linzi ja tagasitulekupäev on veel alles kohvipaksu pealt ennustamisel. Nii et, pole röömu ilma törvapisarata. Kuid vähemalt suudavad nad seda pakikest kuni veebruarikuu löpuni enda manu hoida ja selleks ajaks saan ma seal ka käidud. Loomulikult on see pood vaid tööpäeviti avatud, st E-R, kella 9-17ni ja löuna kestab neil tubli tund. Lootus jääb!

Juhtum kaks: Sattusin reklaamist hoogu ja tellisin endale müstilist kraami internetist. Paar päeva hiljem seisab kena punkarist näitsik uksel, surub mulle pastaka pihku ja ma tohin alla kirjutada kuhugile ülimelektroonilisele vidinale ning pakk ongi minu. Mulle Eestist pere- liikmete poolt saadetud nännid (küüslauk!) on köik nii kohale toodud. Isegi mu Eestist saadetud jalgratas pandi öue maha. Seoses minu äraolekuga taipas nutikas ämm vägesid juhatada ja postiljon transportis pakitud kujul, aga lahtivöetud ratta (20 kg!) veel garaazi! Mönikord lihtsalt juhtub imesid.

Kokkuvöttes ma nüüd siin omaette imestan, mille alusel neid pakke valitakse kätte toomiseks.
Ahjaa, kas teate, et Eestist (igatahes Pärnust) ei tohi raamatuid Austriasse saata? Need (belletristika ja kokaraamatud siiani)  olevat riikliku tähtsusega teatmeteosed ja eraisikutel on postitamine vaid läbi suurte pingutuste önnestunud.
Vaat, kes seda mulle selgitada oskab milliseid riiklikuid saladusi Salme Masso 1970ndatel kirjapani, saab äramärgitud! 

Sunday, February 6, 2011

kadunud kui vits vette

rahu, ainult rahu.
jah, ma olin kadunud hingede kirjas mitmel erineval pöhjusel. aga tänasega (on ju ikkagi veebruar mühinal kätte jöudnud, loodan asja heastada).
esiteks - see va sörmelugu on kui perpetum mobile ehk asjal ei näi veel loomulikku löppu. pean leppima sellega, mis on ja asendama seda, mis veel puudub. realne elu töi kohe kitsas kohad kandikul "kätte" - autorooli keeramine, vöileiva määrimine ja saapa paelte pingutamine on veel need tegevused, mis langevad kategooriasse "vajan abi suuremal määral". kui ma olen siis 1,5 h ära trükkinud raali taga, siis ka hakkab sörm iseloomu näitama, seetöttu teengi selle sörme loo kohta siinkohal pausi.

teine pöhjus hoopis proosalisem: mu suur vend külastas mind ja koos me siis tuterdasime mägedesse lumemönusid ja -valusid oma kehal ja nahal proovima. 5 päeva täis -12 kraadi ja päikesepaistet!
ooo, see oli lahe . see et mobla ei levinud kaiseraus, meid eriti ei seganud. suusavarustuse saime andi käest (peale seda kui olin oma siniseid silmi plöksutanud ja mesijuttu puhunud) soodsalt kätte. toni abiga sai mu vend siis esimest korda parempööret timmida lumisel kallakul. ma nii mönigi kord kuulsin oma seljataga susisemist vöi puhast vandumist, et kiired on need mäesuusad. arvestades seda, et mu vennake on vana proff , st anna kätte üks köik mis spordivahend, siis tema on kui sündinud seda kasutama, mis minukohta ei käi. igal ühel omad tugevused ja muud eriosavused :)

raske lausa arusaada, et veel 2 päeva eest olin nabani lumes ja täna pühaba on siin juba +15 kraadi, suur kevad murrab uksest ja aknast sisse, linnud teevad sugu valimata aega ja kohta...
vanaks hakkan vist jääma ei suuda enam ajaga ühte sammu käia. samas, pole mul vajagi sammu pidada, aitab sellest kui suudan kaasa libiseda ilma suurema mürata :)