jah, ma olin kadunud hingede kirjas mitmel erineval pöhjusel. aga tänasega (on ju ikkagi veebruar mühinal kätte jöudnud, loodan asja heastada).
esiteks - see va sörmelugu on kui perpetum mobile ehk asjal ei näi veel loomulikku löppu. pean leppima sellega, mis on ja asendama seda, mis veel puudub. realne elu töi kohe kitsas kohad kandikul "kätte" - autorooli keeramine, vöileiva määrimine ja saapa paelte pingutamine on veel need tegevused, mis langevad kategooriasse "vajan abi suuremal määral". kui ma olen siis 1,5 h ära trükkinud raali taga, siis ka hakkab sörm iseloomu näitama, seetöttu teengi selle sörme loo kohta siinkohal pausi.
teine pöhjus hoopis proosalisem: mu suur vend külastas mind ja koos me siis tuterdasime mägedesse lumemönusid ja -valusid oma kehal ja nahal proovima. 5 päeva täis -12 kraadi ja päikesepaistet!
ooo, see oli lahe . see et mobla ei levinud kaiseraus, meid eriti ei seganud. suusavarustuse saime andi käest (peale seda kui olin oma siniseid silmi plöksutanud ja mesijuttu puhunud) soodsalt kätte. toni abiga sai mu vend siis esimest korda parempööret timmida lumisel kallakul. ma nii mönigi kord kuulsin oma seljataga susisemist vöi puhast vandumist, et kiired on need mäesuusad. arvestades seda, et mu vennake on vana proff , st anna kätte üks köik mis spordivahend, siis tema on kui sündinud seda kasutama, mis minukohta ei käi. igal ühel omad tugevused ja muud eriosavused :)
vanaks hakkan vist jääma ei suuda enam ajaga ühte sammu käia. samas, pole mul vajagi sammu pidada, aitab sellest kui suudan kaasa libiseda ilma suurema mürata :)
No comments:
Post a Comment