Reportaaz vabrikust.

Inimkatsed täieshoos! Rahu, ainult rahu, köik on ülimalt legaalne. Tegutsen nimelt oma austerlastest lähikondlaste salajase eestistamisega. Ma ei ole katsealuseid sellesse plaani pühendanud, ei näe ka ette, et selle teemalisi sönavötte päevaplaani vötan. Lühidalt, mul on kaks katsealust – abikaasa ja ämm. Lähenen mölemale katsealusele aga ühesuunaliselt, nimelt väikeste, aga püsivate söömiharjumuste muutmise läbi.

Esimesed katsed toimusid omatehtud-hästi tehtud rukkileiva, eriti popiks sai lihaleib, sisseviimisega. Katsealused oli vaimustuses. Teise järku kuulus Eestis saadud hapukoore ning küüslaugu-juustusalati korraline tarvitamine. Ämm oli sillas, abikaasa magu hakkas törkuma, peale suurema koguselise küüslaugu-juusutsalati manustamise (küüslauk ikka ehtne käre, neil siin selline rohumaitseline muidu). Hetkel on käsil kolmas faas – söir. Et see nii suure menu osaliseks saab, ei oleks ma ka unes seda ette näha. Önneks on tootmisprotsess lihtne, ainus mure on „öige“ (talu)kohupiima ja piima hankimisega. Minu suurimaks heameeleks on elukohas söna otseses möttes öige pood üle tee, st 600 meetrit (edasi-tagasi) käik, ja vabrik on taas töövöimeline.

Tuleb kahjuks tunnistada ka esimesi tagasilööke mölema katsealuse poolt: kiluleib ei ole veel seda tunnustust saavutanud, mida vöiks. Kilu puhastamisel tekkiv „aroom“ kutsub pigem tugeva refluksi esile, kui et paneb maomahlad jooksma. Seega hetkel olen ainus kiluleiva austaja siin pool sood.

Eesti Vabariigi sünnipäeva auks töstame klaasi viimase Viru valge jäägiga me 3 koos ning haukame peale otse ahjust vöetud omatehtud rukkileiva kukli koos söira viiluga!