Mõistan meeste muret.

Täna siis see päev kui mul avanes võimalus aru ja osasaada meeste murest – kuidas auku leida.  Teoorias tugev igaüks, aga vat kui tegudeks läheb, siis selgub tõde – isegi päise päeva ajal on raske praktikas auku leida. Oled küll nägija, kuid kompad kui pime.
Niisiis, üksi hakkama ei saanud, tuli kahekesi üritada. Võtsime appi kõik käed ja osaliselt ka jalad, aga auk  oli endiselt peidus. Väänlesime, pingutasime, keerasime, painutasime – no ei leia auku!

Lõppmäng kujunes pigem sarnaseks „katse – eksitus“ meetodiks. Usun, et naaber sai kõhutäie nalja meie kaheheitluse jälgimisel (juhul muidugi kui ta seda tegi). Päris kamasuutrasse siiski ei pidanud laskuma. Nii ruttu kui võimalik asus akutrell  oma osa täitma, mis kiirelt ja suurema kärata sündima sai! 

Ja nüüd ongi mu esimene postkast siis majaseinale kinnitatud. Kas ka kõik kruvid oma tüüblitega vooderatatud augud leidsid, jään vastuse võlgu, nagu öeldud: augu leidmine on otsija mure!

Mis auku te õige mõtlesite, et me kahekesi varahommikul siis otsisime :P ?  

Kultuurikuulutaja kunst(i)udus

Tegin siis eksperimentvisiidi modern-visuaal-kunstimaailma, kuna kunst tuli ju lausa koju kätte (http://www.linz.at/kultur/61090.asp : Tallinz). Tallinna ja Linziga on mul ju omaette suhted, seega huvi oli tekitatud juba kahe linna nime kombinatsioonist.Vahemärkusena olgu öeldud, et moodsas visuaalkunstis ma ei orienteeru - lähtun faktist ja subjektiivsest arvamusest: meeldib (huvitav) : ei meeldi (aaa...mis ses nüüd on?). Niisiis, Linz oli Euroopa kultuuripealinn aastal 2009 ja Tallinn 2011. Löpp-produkt järgmine - 2 eestlannat ja 5 austerlast (nii nais- kui meessoost) külastasid erinevatel aastatel neid linnu ja nende tähelepanekud on nüüd aluseks kunstitaiestele.
Ma toon välja vaid paar fakti, mis mulle kui kohalikule (ma olen ja jään eestlaseks) nönna tavapärane tundub, aga siinsetele pärismaallastele kui miski eriskummaline on.

 Esiteks, mainis kuraator ära Eesti elektroonika-itimaailma edumeelsuse ja et Eestis on maailmas ainulaadne "liiklusmärk" hotspot - tasuta wifi (kes ütles, et tasuta löunaid ei ole :P).
Negatiivse varjund anti vanalinna politsei kaameratele (paar kaamerat oli isegi fotodele jäädvustatud ja kunstiteoseks titutleeritud). Ma ei hakanud massist höikama, et kas turistidele korraldatavad kotijooksud oleks "postiivne" variant?

Rotermanni kvartalist ja üldse Kaubamaja ümbrusest tegi üks austerlanna sellise video, mis mulle meenutas multikat "Klaasikillu mäng". Taustamuusika heliteoas kellelt muult kui mu isikliku sugulase Errki-Sven T. sulest.
Noor visuaalkunstnikuneiu oli nii sillas, kui kuulis, et olen eestlane ja et veel EST sugulane, et viskas vaat et silda minu kohalolekust. Ma ütlesin, et tema videoinstallatsioon mulle meeldib. Teoseks olid fotod Rotermanni kvartali hoonetest ja kaupsi ümbrusest, mis olid ära hakitud ning liikumisse pandud, mis omakorda tekitasid vanalinna silueti. Aga önnetuseks, kohalikud ei tea ju veel Tallinna kilukarbi siluetti ja see seos vöib jääda neil tabamata.

Mustamäe karpmajad said ka kuntsiobjektideks. Kes oleks vöinud arvata, et päikese liikumisest tingitud varjudemäng betoonil annab aluse kunstiks? Hah, selleks läks jällegi vaja austerlast, kes vöttis betoonist lähivötteid (nagu kuumaastik) ning ühe terve päeva on filmitud suvalisi aknad (nende avamine, kümned Sati-pannid, kaardinate liikumine jmt sinna hulka). Ja voila, installatsioon missugune - kui mälu ei peta, siis väga tabava nimega isegi - Grau in grau (hall-hallis).

Minu suurima üllatuse argipäeva objektidest said vanalinna teetöketena kasutatavad kivist linnud (tuvid). Austerlaste jaoks olid linnud teel nönna erilised, et nad kohe ei suutnud arusaada, miks on linnu skulptuurid tee peale laotatud? Kuidas küll kunstiga eestlased ümberkäivad :P 
(ma siis vaikselt nurgas jälle itsitasin ja hetk hiljem surmtösise näoga kohalikele seletasin oma tutvusringkonnas nö tuvide ilu ja praktilisuse kombinatsiooni).

Öhtu löpetasin kesk kuuski (justament, üks 20 ruutmeetrine ateljee oli täidetud söna otseses möttes maast laeni ulatuvate naturaalsete kuuskedega, vöib-olla ülejäägid jöulumüügist). Päevavalgus oli väljapoole peletatud ning kusagilt nurgast miski valgusallikas nagu auto esitulelatern ühesuunalist tuld sihtis. Ja siis täitus tuba keemilise tossuga, mis kas tahtmatult vöi sihilikult lehkas uriinile nii äravahetamiseni tuttavalt. Olin kui siil (s)udus - täitsa kodune tunne!

Vahetult kuseste kuuskede keskelt väljununa, leidsin eest noorte wannabe kunstitegelaste keskelt, kes inglise keeles midagi masteri ja magistri öpingute erisuse teemadel sooja auru suust välja ajasid, Kui täheldasin, et noorisandad üritavad oma mitteteadmistega ainsamale ja veel eestlasest neiule seltskonnas muljet avaldada, teatasin külma köhuga eesti keeles, et ainus vahe on ESCTs punktides, mille peale noorsandid vakatasid, eestalannast kunstnikunäitsik üllatusega möistis, et ruumis on ka eesti keele valdajaid peale tema ning hämmeldusest rohkem midagi öelda ei osanud.

Ja mina lihtsalt jalutasin ruumist välja teadmisega,et olin ka ühe kunsti-häppeningiga hakkama saanud :)

 

Lumi vöi asi - olukorrast riigis.

Ahoi, kahe tuhande kaheteistkümnenda aasta jaanuari esimene tösisem tööpäev siis Austrias kah kuidagi ühelepoole saadetud ning kuna Eestis on uudiskümnise ületanud teade Austria lumekaosest, siis ma ei saa kuidagi vaiki olla vastaval teemal, vöttes veel arvesse kergelt ärevaid telefonikönesid vöi ekirju küsimusega: kas juba upute.
Esiteks, see lumekaos on vaid ühel liidumaal (Vorarlberg), ikka seal kus asuvad körgeimad Alpi tipud. Mina isiklikult baseerun ca 600 km kaugusel sellest. Muideks, Ülem-Austrias on ka laviinioht (5 palli skaalal 4 punni), aga see selleks.
Tegelikkuses, kaosest on veidi palju rääkida, sest austerlased ise ei paanitse: lumi mägedes on ju eelduseks, et turismiralli täieshoos kestaks. Suuremat meelehärmi tekitas neile see, et 2 orkaani tekitasid olukorra, kus ajuti oli moodsaaja köik mägedes möeldavad liikumisvahendid saamatud tuisu vastu (laviinid matsid tee auto- ja rongiliikluseks, tuul takistas helikopterite lendu). Ja sellest tingituna hakkasid igavlevad (välis)turistid paanitsema. Jama oli tingitud sellest, et just nende kahe olilisema hooaja avanädalate jooksul avanesid taevakraanid ja hakkas valgegt kraami pudisema ning seda tuli ikka südamest (ööpäevas meetrijagu). Ja siis töusis tuul, mis seiskas töstukid ning juhul kui mäe otsas püsti seista suutsid siis näha ei olnud midagi peale lendava valge puru. 
Tösisem probleem kohalike jaoks oli selles, et turistide ära- vöi juurdevool  luksus suusakuurordites (Lech ja Zürs), oli häiritud.
Kuid nagu kohalikud uudised kajastavad, on olukord enam-vähem saadud juba kontrolli alla.
Tuule vaibudes said superrikkad helikopteritega Zürichi lennujaama toimetatud (sest see on lähim lennujaam), rongiliiklus on asendatud bussidega kuni homseni ning söjavägi taidleb laviinide kontrollitud "alla tulemisega" - st lumemassile pannakse pomm söna otseses möttes saba alla.  

Aga mina sahistan vaikselt ülepäeviti suuska enam vähem lauskmaal  ning tunnen röömu sellest, et könniteed elamise ümbert lumest rookima ei pea - sest lund sajab vaid teatud körguses :)