Rosolje ruulib.

Esiteks, igale eestlasele on tuttav möiste "rosolje" (heeriga-punapeedi salat). Austerlastele nagu arvata vöib, on rosolje midagi totaalselt eksootilist. "Ruulib" on eesti keelde ülevöetud inglise keelsest sönast "vöimutsema, vöimu omamama", kuna aga fraas: "rosolje ruulib" kölab paremini, jään siis selle juurde.

Igatahes, inimkatsed kontrollimatute näitajatega tehtud: kodanik abikaasa kutsub rosoljet ju "kuivaks borshiks" ja on juba sellega harjunud. Austrias elavad eestlannad lasid ka rosoljel hea maitsta (möni isegi juurutab vaikselt omakodus nüüd inimkatseid kohaliku peal). Seega, nüüd oli käes kord  2 austerlannat sissejuhatada magus-hapu salatimaailma eestimoodi.

Loomulikult alutasin ma eelnevalt uuringutega teemal a la kas sa heeringat, sibulat ja punapeeti tead ja veel olulisem: sööd; kas on millegi suhtes allergiaid ja muu taoline.  Tagatipuks tegin veel kiluvöid (lömastasin ema saadetud kilufileed seltsis paar muna saumikseris). Ma isegi olin veidi negatiivselt möjutatud, kui tulemuseks oli ebamäärane hallikas-mass, spetsiifilise löhnaaroomiga (see vist juba tunnus, et olen mitte nii eestlane enam - vaatan kilu peale juba vööra pilguga).

Igatahes, üllatus üllatus: kiluvöie oli saabunud tegelaste meelest täitsa söödav, vööpasid oma mustaleivaviilud (kohalik leib) lahke käega kiluvöiga tuntavas koguses kokku ja hammaste taha see kaduski. Rosoljega ei olnud probleemi: ludinal kadus kurku.

Kuna mu sünnipäev langes see aasta (nagu üldjuhul ikka) suurde paastuaega, siis kalasalat sobib igati pakkuda ka töismeelsetele katoliiklastele. Eriti veel teadmisega, et mina kartulit salatisse ei pane ning salatikaste on tehtud jogurtiga ning sidrunipipraga maitsestatud.

Kohalike kalahaigus.

Tegelikkuses tuleks ikka öelda, et mina olen sügavas söltuvuses kalast ning nagu söltlasele kohane, ei ole söltuvusmaterjal, vabalt kätte saadav. Just nii ongi!
 Igatahes, kohalikud peavad ju hetkel suurt paastu - milles see täpselt väljendub, söltub juba inimesest endast. Minu tutvusringkonna paast on erinev: 1 ei tarbi alkot, 1 ei vaata telekat, lihsasööjad nad aga endiselt köik ja sporti ei tee ka nad intensiivsemalt kui mitte paastu ajal. Enamus avalikuelutegelasi lasi ajakirjanduse kaudu massidele teatada, et sööb "paastuajasuppi" - tölge eestlastele: hapukapsasupp vähese lihaga.
Samas on  müügil on heeringajuust (heringkäse)- just, selline soolane hallikas-hägune kleepjas möga, sest tulisoolane heeringas on kohupiimas ära lömastatud ja see on siis hetkel nii öelda traditsiooniline söök pontsikute (krapfen) körval. Aga see selleks - kalast tahtsin ma kribada.
Austerlastel on 2 korda aastas kalatarbimise kohustuslik hooaeg: vanaaastaöhtu, siis on peenemates peredes laual ahju karpkala ning paastuaeg (mainisin juba heringkäset).
Niisiis, vaagisin ma teemal kala ja ainus, mida ma saan öelda, et mind vöttis jahmatama, kui lugesin, et Viinis on miski peen venibaar, kus pakutakse uuemat je peenemat sorti norra örnsuitsulöhe hinnaga 100gr (taadaa) 25 euri! Ei, ma ei ole seda proovinud, ma leian, et mul on selle 25 euriga muud ka vöimalus teha.
Loomulikult, tunnevad mu eestlastest pereliikmed huvi, mis maksab siis siin nö tavaline norra löhe - ei maksagi rohkem kui 10-15 euri kilo, aga tervet kala nii nagu Eesti suurtes toidupoodides müüakse, siin lihtsalt EI OLE. Ja müüja ei tegele ka kala fileerimise vöi tükeldamisega, tema on vaid seal, et need 3 sorti kala (mudamaitseline forell, tuunikala ja löhesteigid) kalakese palakesed paprile laduda ja hind teavitada. Ütle siis veel, et kapitalismis valitseb küllus, pigem valitud palad laiadele massidele.

Kolm korraga ja karsumm

Käes märtsi kolmas nädal ja keegi naljahammas on sattunud siinse ilmakraani juurde. Minu tagasihoidlikud looduse kompamisandmed tunnistavad: kevad algas ametlikult ja nagu avapaugule kohane, on ka metsaalune (see osa küngastest, mis lumest vabanenud eriti kiirendatud korras, kuna lund oli vaid valitud küngastel hunnituma hulga jagu)sinetamas sinililledest. Juhhuu, silm kohe puhkab sinist taevast vaadeldes ning muidu nii igavlevat pruunilehekulukarva mets on särtsakalt sinaka jumega.

Igatahes, täitsa naljakas hakkas ka iseendal, sest kuidas nüüd aru saada, mis aasta aeg parasjagu valitseb. Lähteandmed järgmised: märtsi keskpaik, temperatuur +25 ja seda täiesti omal nahal tundes (selline kena tuuletu Eesti suveilm). Pakun, et nii mönigi kodanik sai esimese päikesepöletuse kirja.

Igatahes, liblikad on kollektiivselt talveunest ülesraputatud (esimeseks nägin väga ilusat suurte silmadega päevakoera ringi lendlemas). Pöösad on örnrohelises jumes, sinililled ja paiseleht kaunistavad muidu nönna pruunilaigulist olukorda murumättal, näsiniin annab omapoolse violetse panuse.
Ja siis korraga, olen puusadeni lumes - just, tsärgi väel, päike lagipähe kütmas, unustasin ennast liblikat vaatlema ja oligi müraki lumevallist gravitatsioonijöu kaasabil maapinnale langenud. Saa siis aru, aga nalja nabani :)

Ma siis kirjutan...

Enne kui kribama hakata saan, peab tegema välivaatlusi vöi muid sellised tähelepanekuid silma sisse jääma - igavust tuleb mujalt otsida!

Ning voila - peale kohalikest pärismaallastest koosneva hallimatest hallimate 350 pealise tudengikarja kasimisele teaduse alal (jaaa, see rööm on mul terve märtsikuu, 2 x nädalas, a 1, 5 tundi), olen näinud ja teinud ühtteist, mida siis lugejaskonnaga jagada. Minu iganädalane monoetendus!

Minu suureks röömuks ja tuvide hirmuks on pesakond Tuvihirm (kohalik suleline wanderfalke (rändkull? juba olen öige nimetuse unustanud) tagasi! Just, ma tunnistan, väikene idee fix tegu on juba hommikuti peale ruloode hoogsa aknalt eemaldamisele binokli haaramine ning algeline linnuvaatlus vöibki alata! Hetkel on tegemist vaikselt piilumisega "eraellu" - käib hoogne pulm, trall ja tagaajamine. Igatahes, ainus mida väita saan, on et ei ole tegemist üksikolendiga, vahel on neid lausa 3! Sugudevaheline erinevust pole mu harimatu silm veel vöimeline eristama, aga kriuksuvatest hüüetest öu kajab - ikkagi parem kui Mustamäe kajakate kakofoonia :)

Olen tuntud-teatud tulbihull. Sügisel lükkasin ruutmeetri vöi paar murukamalatest puhtaks ning löin endale tulbipeenra. Patsutan endale ölale ja teatan: hetkel on asi rohkem kui palju lubav - lehed on maast väljas ja loota jääb, et öiemeri (mida ma ootan ja loodan) saab olema kena oranz-tumelilla- sinine- sekka paar tumeroosa tupsu. Fotosüüdistused siis, kui miskit on juba ka pildistada!

Minu shoppamine tööriistapoes löppeb tavaliselt ikka tuntava hoobiga rahakoti pihta - nüüd "komistasin" Edelweisi istikutele (need ei olnud siiski peasüüdlased). Loomulikult tuli Edelweiss ilma pikema mötlemata minuga poest kaasa ja juba ma olen järgmise lillepeenra "ära tuuninud"
kohalikus a ala Alpi stiilis. Aga protsess on alles pooleli.

Eestist pärit küüslauk hullab omaette kividest laotud ja mullaga täidetud spiraalis, mille seinu iga naabri kass vajalikuks peab, piserdada - milline aroomide kooslus!

Ja nagu juunikuus tehtuile kohane, selle kuu löpus täitub jällegi mul aastaring. Mitte oma vanusest ei tahtnud ma kribada, vaid hoopis kohalikus kapitalismis puuduvatest elementidest nagu korralik must leib, kohukesed, kilud, äkiline küüslauk ning maitsev hapukoor. Selle vea parandas mu ema, kes siis vastavalt soovinimekirjale mulle kui pögenikule, toidupaki saatis - vääääga hää meel mul selle üle. Nagu miski esivanem saarelt ütleks: maitseb kena küll!

Ja nii öelda tavapärased sündmused kokkuvötta - olen teinud juba esimesed sammud oma doktoritöö suunas, seega päris öige see ei ole, et ma ei kirjuta. Lihtsalt teema on teine, samuti keel!
  

Paar rida kohalikust kolgata rajast

Haaa, terve nädal oli juba kevad - linnud kah isegi veidi ehmatunud, kohe ei kukkunudki lärmama (nüüd nad muidugi vötavad körist viimast). Rohi on  veel märg, lumelaviine tuleb igal pool juba kontrollimatult alla, veetase on veel möistuse piires ning meteoroloogide üllatuseks 3.märts tegi pika puuga ära - pluss 24 soojapügalat möödeti ametlikult kusagil kolkas. Aga nüüd asja juurde:
 Austria tuntud teatud katolik maa, seega pole imestada, et ämm kogus religioosse sisuga kraami - roosikrantsist jeesusteni, mis eri materjalidest ning erinevates poosides aja pikku elamisse kogunesid. Eestlased külastasid mind ja nende üks esimesi tähelepanekuid oli: kuidas ma küll nii paljude jessukeste keskel hakkama saan (neil hakkas nimelt rohkem kui köhe, ikka miskist nurgast piilus jeesus üks ja siis veel maria vaatas üllal pilgul ülalt alla, no ei andnud rahu need pühategelased ateistidele. Ma ütlesin, et ajaga harjub.

Nüüd, paastukuul, tegin siin elamises veidi ümberkorraldusi ja paarile jeesusele ristiga tuli leida uus nurgake. Elamises on keerdtrepp, kus nii mönigi on alla kukkunud vöi muul viisil ennast vigastanud (ma veel jöuan!).  Kui ma eriti romatiliselt kirjeldama seda majaosa peaks, siis "... tee suubub pimedasse röskusesse, aga tunneli löpus paistab valguskiireke" eht eestlaslikult vöib asja kokkuvötta sönadega: trepp viib keldrisse. Punkt. Ja keldriseina oli ämm paarkümmend naela seina löönud, mis mulle möttevälgatuse töi - vot, siin ongi selle elamise kolgata tee ning et jumalakartlikud tasakaaluga pahkusis olevad tegelased keldrisse ei tikuks, panin paar ristikest siis valvama.

Vahel sebin ennast linnarahvast vaatama Doonau äärde - seal see koerte ja linnavurlede jooksutamise ala. Kui koertel on tavaliselt nalja ninast saba otsani, sest eks see ala ole üks väheseid, kus nad piiramatult ringi tuuseldada saavad (isegi vette minemise vöimaluse ja öigusega), siis jooksjad on kui kurjast vaimust vaevatud. Ma ikka mötlen, no miks nad ennast piinavad? nönna önnetud ja valust vaevatud on need näoilmed. Muidugi,  jooksutegelased on ennast traadistanud ning nemad ei märka lindude lärmamist, neil tuleb körva sisse oma summ, mis iganes see ka siis on. Linnavurledele on olulisem olla nähtud, missest et vaevatud ilmega.
Minu isiklik kolgata rada algas selle nädalaga, nimelt vötan eht eestlaslikult asja käsile ning olen kaks ühes: ülikoolis loengu pidaja ning koolipinginühkija. Ja seda mönel päeval isegi kaks korraga, nagu kaks ühe hinnaga.