Haaa, terve nädal oli juba kevad - linnud kah isegi veidi ehmatunud, kohe ei kukkunudki lärmama (nüüd nad muidugi vötavad körist viimast). Rohi on veel märg, lumelaviine tuleb igal pool juba kontrollimatult alla, veetase on veel möistuse piires ning meteoroloogide üllatuseks 3.märts tegi pika puuga ära - pluss 24 soojapügalat möödeti ametlikult kusagil kolkas. Aga nüüd asja juurde:
Austria tuntud teatud katolik maa, seega pole imestada, et ämm kogus religioosse sisuga kraami - roosikrantsist jeesusteni, mis eri materjalidest ning erinevates poosides aja pikku elamisse kogunesid. Eestlased külastasid mind ja nende üks esimesi tähelepanekuid oli: kuidas ma küll nii paljude jessukeste keskel hakkama saan (neil hakkas nimelt rohkem kui köhe, ikka miskist nurgast piilus jeesus üks ja siis veel maria vaatas üllal pilgul ülalt alla, no ei andnud rahu need pühategelased ateistidele. Ma ütlesin, et ajaga harjub.
Nüüd, paastukuul, tegin siin elamises veidi ümberkorraldusi ja paarile jeesusele ristiga tuli leida uus nurgake. Elamises on keerdtrepp, kus nii mönigi on alla kukkunud vöi muul viisil ennast vigastanud (ma veel jöuan!). Kui ma eriti romatiliselt kirjeldama seda majaosa peaks, siis "... tee suubub pimedasse röskusesse, aga tunneli löpus paistab valguskiireke" eht eestlaslikult vöib asja kokkuvötta sönadega: trepp viib keldrisse. Punkt. Ja keldriseina oli ämm paarkümmend naela seina löönud, mis mulle möttevälgatuse töi - vot, siin ongi selle elamise kolgata tee ning et jumalakartlikud tasakaaluga pahkusis olevad tegelased keldrisse ei tikuks, panin paar ristikest siis valvama.
Vahel sebin ennast linnarahvast vaatama Doonau äärde - seal see koerte ja linnavurlede jooksutamise ala. Kui koertel on tavaliselt nalja ninast saba otsani, sest eks see ala ole üks väheseid, kus nad piiramatult ringi tuuseldada saavad (isegi vette minemise vöimaluse ja öigusega), siis jooksjad on kui kurjast vaimust vaevatud. Ma ikka mötlen, no miks nad ennast piinavad? nönna önnetud ja valust vaevatud on need näoilmed. Muidugi, jooksutegelased on ennast traadistanud ning nemad ei märka lindude lärmamist, neil tuleb körva sisse oma summ, mis iganes see ka siis on. Linnavurledele on olulisem olla nähtud, missest et vaevatud ilmega.
Minu isiklik kolgata rada algas selle nädalaga, nimelt vötan eht eestlaslikult asja käsile ning olen kaks ühes: ülikoolis loengu pidaja ning koolipinginühkija. Ja seda mönel päeval isegi kaks korraga, nagu kaks ühe hinnaga.
No comments:
Post a Comment