Rosolje ruulib.

Esiteks, igale eestlasele on tuttav möiste "rosolje" (heeriga-punapeedi salat). Austerlastele nagu arvata vöib, on rosolje midagi totaalselt eksootilist. "Ruulib" on eesti keelde ülevöetud inglise keelsest sönast "vöimutsema, vöimu omamama", kuna aga fraas: "rosolje ruulib" kölab paremini, jään siis selle juurde.

Igatahes, inimkatsed kontrollimatute näitajatega tehtud: kodanik abikaasa kutsub rosoljet ju "kuivaks borshiks" ja on juba sellega harjunud. Austrias elavad eestlannad lasid ka rosoljel hea maitsta (möni isegi juurutab vaikselt omakodus nüüd inimkatseid kohaliku peal). Seega, nüüd oli käes kord  2 austerlannat sissejuhatada magus-hapu salatimaailma eestimoodi.

Loomulikult alutasin ma eelnevalt uuringutega teemal a la kas sa heeringat, sibulat ja punapeeti tead ja veel olulisem: sööd; kas on millegi suhtes allergiaid ja muu taoline.  Tagatipuks tegin veel kiluvöid (lömastasin ema saadetud kilufileed seltsis paar muna saumikseris). Ma isegi olin veidi negatiivselt möjutatud, kui tulemuseks oli ebamäärane hallikas-mass, spetsiifilise löhnaaroomiga (see vist juba tunnus, et olen mitte nii eestlane enam - vaatan kilu peale juba vööra pilguga).

Igatahes, üllatus üllatus: kiluvöie oli saabunud tegelaste meelest täitsa söödav, vööpasid oma mustaleivaviilud (kohalik leib) lahke käega kiluvöiga tuntavas koguses kokku ja hammaste taha see kaduski. Rosoljega ei olnud probleemi: ludinal kadus kurku.

Kuna mu sünnipäev langes see aasta (nagu üldjuhul ikka) suurde paastuaega, siis kalasalat sobib igati pakkuda ka töismeelsetele katoliiklastele. Eriti veel teadmisega, et mina kartulit salatisse ei pane ning salatikaste on tehtud jogurtiga ning sidrunipipraga maitsestatud.