Ma tean, mida sa sööd.

Möeldud - tehtud: mu selle mööduva aasta viimane sissekanne tuleb jällegi toiduteemaline, detsember teadagi annab omaosa söögiorjuse kummardamisele. Seekordne kirjatükk tuleb kui lapitekk ülevaatlikult sugulastest, sest märkasin tänu "näguderaamatule", siis enamus mu tuttavaid-sugulasi ja muid sulelisis postitas teateid detsembri neljandal nädalal enamuses vaid toidteemadel.
Suguvösas on nii ametlikke kui isehakanud söögitekitajaid.
Mu ainumas vend - va nobenäpp, on saanud detsembri jooksul osavaks kringli tekitajaks. Kuulates esimest korda tema katsetusi, sai rohkem kui nalja, sest ta nimelt alustas kringlitaigna tegemisest sellest, et pani pärmi mikrolaineahju "sulama"... see oli selline löplik sulamine.
Aga vend ei jätnud jonni. Peale käki manustamist, unustas ta ennast interneti kolama ja muuseas leidis miski blogi ülestähelduse, kuidas leige piim pärmile soodsalt möjub. Loetud tehtud, ja sellest hetkest alates saadab vend mulle ettehoiatamata pildimaterjale oma järjekordsest üllitisest (tavaline rosinakringel on ju nii out), seda teeb ta vist juba kinni silmi. Igatahes naissoost kolleegid said jöuluks maitsta singi-juustu varianti, mina tellisin öuna-kaneeli varianti- ja juba ta sai ka sellega hakkama. Igatahes-igatahes - mida veel vöiks tahta, kui et järgmisel korral lennujaamas otse ahjust mitte-rosina kringliga vastas oldaks :)

Üks mu mitme tädide tütardest postitas pildikese teatega, et seapraadi-hapukapsast-verivorsti saab köikjal manustada jöuluajal, tema läks "lihtsama" vastupanu teed ja voila - sushi temaatiline jöululaud oligi valmis ja jäädvustatud. Pole paha - isegi temaatilised pulgad ja sake ei puudunud vist ;)

Ema mul sai hakkama imetükiga - saatis MMSi (loomulikult ilma igasuguse ettehoiatuseta) pildimaterjali oma jöulusaiast (mhmmm, kohupiima kodusai).

Isa panustas enamasti oma vedelale toodangule, mis sooja ilma töttu ei taha kuidagi küpseks saada. Vöib isegi juhtuda, et kui Eestisse "öigel" ajal satun, saab ka "Pärnu rose" rohkem kui supilusika täie manustada.

Ise ma hullasin jöuluajal lambalihaga (sellest olen ma endiselt vaimustuses) ning homse öhtu loodan mööda saata hirveliha seltsis. Jöulust veel nii palju, et kuna ma streikisin ja poes enne ei käinud (siin nimelt on ju riiklike pühade aegu KÖIK poed suletud), siis jöululaud oli askeetlik : tükike roosakat lambapraadi, viie  ahjukartuli seltsis pohlamoosi ja ananassi garneeringuga. Vähemalt pudel sampust oli ununenud külmkappi, mille me tänutundest abikaasaga küünla valgel ära lahjendasime.
Hirvel veab, ma vötsin talle ka veidi löhekala ning näkileiba seltsi :)

Kohalikud teadupärast manustavad endiselt oma küpsiseid söögiks ja söögi alla. Andku minna!

Igatahes, mida iganes te 31.detsembril ka hamba alla panete, soovin teile kaunist  maitse ja elamuste rohket uut 2012. aastat

Kärsavorsti saladused

Eile sai siis Austria suuruselt 5. väikeses aga siiski linnas, Welsi (45000 elanikku) christkindlmarktiga tutvutud. Lühidalt, asi oli kompaktne, vaid ca 15 osmikut (aga kenakesed, täispuidu ümarpalkidest), millest tubli kolmandik pakub miskit soojendava (alkoholiga) vedelikku (erinevate nimede all, aga sisu jääb samaks) 2,50 euri tassi eest ning hamba alla vorstikesi. Kuna mu kohalikust maakast kursaöde ei osanud vastata küsimusele, miks süüakse kärsanud naturaalsoolikas vorstikesi ning et tegemist ei ole mitte vöimaluse vaid kohustusega, siis peale esimest soojendavat tassitäit tegin enda välismaallase oleku "kindlaks" ning hakkasin inimesi küsitlema: et miks süüakse vorstikesi jöuluturul.
Kui eestlastlelt avalikus kohas pärima hakata, et miks sööte just siin ja praegu tatraputru (näiteks Tammsaare pargis Tallinnas), arvan, et ma saaks mitte ainult pahaselt pörnitsevate pilkude osaliseks vaid ehk ka peksa. Teades, et austerlased on lobamokad ja mul uudishimu teadmisjanu, siis tegingi järjekordse eksperimendi.
Kohalikud olid nöus, et ma nende praevorste öhtupimeduses pildistan, möni pakkus kohe, et mis pildistad - vöta ikka suutäis prooviks ka! Ma jäin enesele kindlaks ning piirdusin fotoga.
Ning enamus küsitletuist teatas pühalikult: ma ei tea, miks vorsti süüakse. Möni pakkus, et on mugavam ja odavam kui snitsel.
Öhtu edenedes ja  minu  suure önnetunde tekkeks selgus peale mitmendat tassi soojendavat vedelikku ka siis töde traditsioonide kohta: esimest adventi tuntakse siinmail ka "praevorsti pühapäeva" nime all. Lühidalt on kärsavorsti loo tagamaa loomulikult loogiline: enne jöulu taludes tehti ikka loomadega 1:0 keda üle talve pidada ei suudetud ning liha oli seetöttu suuremas koguses olemas ning seda tuli ka tarbida "kiirendatud" korras. Veidi emotsionaalsema lugu aga järgmine:  perekondades ikka tuleb ette tülisid ja kraaklemist.
1. advent (ehk kärsavorsti pühapäev) on siis selline kuupäev, kui tülitekitajal on vöimalus oma patt andeks saada, kutsudes kogu pere- ja sugulaskonna kokku praevorsti söömisele. Et siis just vorsti söömisega loetakse tüli löppenuks ja asi ants. Müstika - ma panen ikka pildi ka, et ikka arusaaks!
 

Muidugi, pildistamise löpetamisel pidin ju ka selgitama oma päritolu ja siis selgus, et Eesti ei olegi nönna tundmatu. Keegi kohalik olla käinud Eestis ja saanud (ma eeldan) praetud viinereid hommikuks (täpsemalt nimelt ei suutnud kohalikud mulle pakutud söögiollust kirjeldada). Ning praetud viiner hommikusöögiks oli austerlasele rohkem kui vastuvöetamatu! (ehheee, pole ju tegemist jeesuslapseturuga!)
Vaat sellised lood siis siinpool sood kärsavorstiga. 
PS: vorstisööja peab olema osav - sest kahvlit/nuga ei pakuta, vaid puidust miniharki ja leivakääruga peab asja ära ajama.

Austria jöuluturu kasutusöpetus

Esiteks, esimene öppetund: jöuluturunimelist ettevötmist ei ole siin - on hoopis jeesuslapseturg (christkindlmarkt). Lühidalt, austerlased ekspluateerivad veel sündimata tegelast tubli 4-6 nädalat (söltuvalt linnast, millal avapauk antakse), lisaks on neid jöuluträniväljanäitusi n+1 tükki - Viinis kui ma ei eksi, ainuüksi kesklinna piirkonnas 12; Linzis see aasta vaid 6). Eelmine aasta oli vähemalt väike vaheldus: soomlased olid kohal, koos pöhjapötrade, kohapeal tehtud lökkes suitsutatud löhe, töelise pohlamoosiga (veerand liitrine purk maksis eht-soomlaslikult 5 €) ja glöggiga ning lätlased pakkusid oma linasest käsitööd. Tunnistan, et oli täitsa kodune tunne, sest tol öhtul kui neid väljanäitusi külastasin, oli ka -10 kraadi ja lumi oli nabani.
Mida aga tegelikult austerlased chriskindlmarktiga seostavad: prae vorstikesed hapukapsaga, juustuleib ning loomulikult alko tarbimine (seekord siis punshi nimelist). Küspised nagu öelda, on christkindlmarktil teisejärgulised: neid ostetakse kaela riputamiseks vöi punshile peale haukamiseks. Aga enne ikka pargitakse kere praevorstikest ja hapukapsast täis. Ja siis läheb andmiseks: tass punshi maksab 3 euri (kopikas siia vöi sinna). Tassil on ka pant - 1 eur. On lihtsalt inimesi, kes neid tasse koguvad. Ahjaa, huuleherpes on hinnasees :)

Olen juba esimese tuuri selle aastasel väljanäitusel teinud: ei minegid üllatusi - kirmes nagu ikka (karusell, lärm, kisa, toss, körbehais, fooliumis kartulid ootamas sööjaid, igasugu vidinad mida on praetud fritöösis vanaks läinud ölis jmt.) ning müügiks pakutakse kraami mis on ja ei ole ka kingituseks möeldud.
Ainus erinevus teistest aastaaegade laatadest on, et müüjate osmikud on jöulutemaatilised, vilkuvad tulukesed kas plast vöi naturaalsete okaspuude okstel hütti kaunistamas.
Selle aastased jöululaadad on ajakirjanduses leidnud kajastamist kahel teemal: juba mitmel juhul on puudega inimesed vöi pensionäríd jäänud ilma oma (raha)kottidest (kotijooks näikse IN olevat).
Ning ülepika aja analüüsis kohalik tarbijakaitseamet punshi sisalduvat alko ja suhkru sisaldust. Skaala, mis siis selgus ca 10 müügikoha analüüsist oli lai: oli neid, kes vaid möttelise osa alkot panustasid (suhkruga ei koonerdanud keegi, 3 tükki tassi peale oli miinimum), aga rekordi omaniku tassikeses punshis oli 11 % alkot koos 9 tüki suhkruga! Assaaa!

Ainus miks ma ennast sinna rahvamassi sisse libistan - ma ajan taga zirbenschnapsi. Mägimänni alkoga on järgmine lugu: ametlikult ei tohi seda teha (looduskaitsealune taim), aga nagu Austrias ikka, kes sellest hoolib. Teiseks, poes seda kraami ei müüda. Zirbenschnapsi pakutakse vaid talvel (seega, kes suusatama tuleb küsige apre ski zirbenit  - ja te olete omaks vöetud!, NB eelmisel hooajal maksis klömm zirbenit järelhooajal 3 € , et hind siis väljendab "kaitsealusetaime" erisust). Mida sogasem ja pruunikalt läbipaistmatum klömm on, seda paljulubavam. 

Ühe zirbeni olen juba endale hankinud  - kuna ma pörsast kotis ei osta, siis tasuta klömm ikka enne toote väärtuse selgitamiseks käib kauba ette!
Otsinud uue zirbeni saamiseks jätkuvad, veel on vöimalus! 

mhhmmm, maitseb hää...

Küpsiste konfrontatsioon

Kellele ei meeldi küpsised? Mulle!
Mida pakutakse advendiajal igal pool, iga kell, söögi ette, söögi alla ja jöuluturgudel? Bingo - küpsiseid.
Küpsistega on jah siinmail eriskummalised lood - neid on nii palju erinevaid variante ning peamine, köik need neli advendinädalat möödub vaid "küpsiseuimas".

Egas midagi, pidin siis oma hirmuga silmitsi seistes kuidagi midagi ettevötma. Möeldud, tehtud - ämma varakambrist leidsin "mörvariistad" mille abile lootma jäädes mötlesin omapoolse panuse kohaliku küpsisehullusele anda. Nöukaminevikuga nagu ma olen tundsin ma vaid Valeerit, Keelekest, Ekstrat, Narvat ning nende lähisugulasi segatuna kakaoga!

Aga siinsed ei tea neist midagi, on vaid  Linzi silmad (Linzer augen), florentiner, zimtsterne, vanillekipferl jmt asjandused, mille nimi pole mulle veel tuttavaks saanud, piisab nägemisest. On isegi eraldi vaid küpsiseid müütav jöululaat (vaid laupäeviti). Kiikasin ka uudishimulikuna sinna - assaa sade, kilo küpsiseid maksab 24 euri! Ja neid ostavad kohalikud ikka südamest! Ma pidin oma silmanägemist kohe selle peale körval punkris pakutava zirbenlikööriga (mägimänni alko) turgutama.
Ahjaa, piparkooke antakse siin ka shokolaadiga ja ilma, glasuuri uputatuna ning topelportsjon moosiga. Siis stollenid, struudlid, klezenbrot (kuivatatud pirnileib muretaigna mantlis), puuviljaleib ja nii edasi ja nii edasi.

Sellised on siis mulle pärandatud abivahendid - müstika! Vana-aastaöhtuks tehakse önnetoovate sümbolitega eraldi küpsised : hobuseraua kujuline, südameke (nii tibatillukene, et vormi vaja vötta vaat et pintsetiga taignast välja, seene (kärbseseene illusioon lisatakse glasuuri abil), sabaga täht ja korstnapühkija.

Minu esimesed Linzi silmad :) polnud juhendajat - aga ära söödi kohaliku poolt ludinal. Seega järeldan, et asi oli seda väärt. Täpikesed küpsisetaignas ei kuulu "originaali" - kuna mina ei kokka raamatu järgi, siis lisasin öhinal ikka mooniseemneid. Moos on muideks ämma tuhande üheksasaja tolle aasta ebaküdoonia "oi kui hapu" ollus segatuna poe "ei vöi olla" kui suhkrurikka maasikamoosiga.   

Kuna sacheri tordi viimasest tegemisest oli järgi shokolaadi, siis andsin näppudele valu ning "uputasin" kolmandiku saagist sinna sisse.

Kokkuvötvalt: küpsiseid ma see hooaeg rohkem ei tee. Minu huvi sai ammendatud selleks korraks. Nüüd on vaid probleem küpsiste hävitamisega. Lootus jääb, et lume minekuks on ka küpsised kadunud (mees annab oma osa iga päev). Mina jään selle juurde, et tainas maitseb töötlemata kujul eriti hää endiselt!

Turuväärtus ruutmeetrites.

Teadupärast koliti instituut, mille  erakorraliste liikmete nimekirjas ma  figureerin vastavalt õppe-prorektori tujudele, uuele  pinnale. Esiteks täpsustan selle „uue“ – tegemist on hoonega, mille arhidekt oli  führer isiklikult (jah, ta proovis ju küll 2 x Viini kunstiülikooli arhidektuuri osakonna korraliseks üliõpilaseks saada, aga näedsa, ei võetud. Ja mis sellest frustratsioonist kujunes, räägib ajalugu miljonitesse küündivate ohvrite sihipärasest hävitamisest.) Niisiis, uus pind on ehitatud ca 1940ndatel, aga esimesed elanikud olid hoopis nõukogude armee  koorekihti kuuluvad tegelased kuni tuhane üheksasaja viiekümnendate keskpaigani. Selline siis taustauuring. Ruumid ise on kelmikad: kõrged laed, päratu pind koridorideks, aknalauad nii laiad et lühem sell võiks seal lesida, aknad ise kippusid küll eest ära kukkuma, aga tänu naispersonali tungivale protstile, vahetati aknad siiski modernsete pakettakende vastu välja veel enne sissekolimist, vannituba on koos vanniga ja pruuni-roosade kahhelplaatidega.

Sekretär joonistas nädalaid ruumidesse paigutatavate mööbliesemete asukohta (sest kolija-meestele suruti paprid näppu nagu orienteerujale maakaart ja eeldati, et ülejäänu laabub iseenesest). Laabuski laias laastus – 2 päeva jooksul koosnes instituut mööblitükkide vahele  paigutatud 350 ja n+1 sildistatud pappkasti kõikvõimaliku „säilitamisele“ kuuluvate esemete, paprite ja muu taolisest. Kui siis büroomasinad taas elektrivõrku torgatud said (nii mõnelgi ruumil puudusid pistikupesad „õiges“ kohas) selgus, et radiaatorid (peidetuna juba kirjutuslaudade taha, ei anna sooja vaid pigem kastavad põrandal olevat parketti).

Ja algas „murelugude“ kirjatalgud, mis endiselt ei ole veel lõppenud (pistikupesad on sel neljapäeval nimekirjas, millal stendid seina saavad – ehk enne jõule).

Aga kõige selle juures sain mina teada oma turuväärtuse: mulle eraldati kagusuunalises toas vastav nurk, mille enamusest võtab oma alla päratu kirjutuslaud, arvutimasin. Sain isegi (taotlemata seejuures) minu nimele registreeritud laua-digi-telefoni (seal siis mu perekonnnimed oma eripärasuses kohe igaühele, kaasa arvatud ma ise, näha – võib olla arvavad, et ma unustan muidu selle ära): ehk lühidalt, minu turuväärtus on nüüd ametlikult 5 ruutmeetrit, teisisõnu: mul on lõpuks ametlik töö tegemise koht.

Lennupiletite löks.

Ja ma jällegi läksin liimile, oleks lühikeseks sissejuhatuseks. Minu emaili kontole saadab Eesti Öhk (Estonian Air) ikka paar korda kuus teadaandeid stiilis: osta nüüd ja säästad sellega... Just nimelt, mida ma säästan? Oma närve, raha ja ajakulu küll mitte.

Näide tänasest: sain kirjakese, vali sihtkoht ja kuupäev ning soorita pileti ost, sest tänasel 11. 11. 2011. aastal teeb Öhk kohe 33% alet. 

Jaa, siit siis liimile minek algaski: toksisin röömsalt vastavaid linke, teatasin kust kuhu tahaks lennata, panin ka miskit kuupäevad nende kodulehel väljapakutavas kalendris ”lukku” ja siis nupule – otsi –  vastuseks tuli hoopis: ”ERROR, valitud lennu tingimustega ei saa allahindluskoodi kasutada. Kontrollige sihtkoti ja kuupäevasid.”  WTF ???? (inglise keelne roppus lühendatult).

Esiteks: mina ei toppinud seda müstilist koodi ”33” sinna.

Teiseks: öelnud siis kohe, et pileteid on möeldud valitud sihtkohtadesse JA Austria ei kuulu sinna hulka.

Kolmandaks: Öhk on alati köige kallim variant lendamiseks olnud siit poolt sood Eesti suunas, pealegi ümberistumine on kohustuslik ehk kolmnurklendamine nt: Viin-Kopenhaagen-Tallinn. Moto: miks tulla otse, kui ringiga saab?

Egas muud midagi, jään endiselt ”lendava kure” teenuseid kasutama, sest nemad mind ei lollita ning kui ale on välja hüütud, siis see ka toimib. Parim on selle juures ka see, et saan erinevaid lennujaamu nii kohalikke kui rahvusvaheliste vahel valida, tingimuseks ikka soodsam hind ja lennu toimumise aeg sest lendamisele teist optimaalset alternatiivi veel ei ole. Lootus jääb, et Siim teeb Brüsselis imet ning reisiliiklus raudteed pidi saab loomulikuks nähtuseks köigis Euroopa Ühenduse maades.

Paljasjalgsete ball.

Möödunud laupäeva öhtupimeduses tegin siis ennast poolpiduliselt pidulikuks ja suundusin pärismaallastest saatjaskonnaga kohaliku punase partei poolt korraldatud migrantide ballile nimega Integratisooniball. Austrias on ballide hooaeg jällegi ukse ees - see on omaette majandusharu (kostüümilaenutused, taksod, juuksurid, tantsukoolid, majutus, toitlustus, jook-söök jmt teenindusettevötted ja ettevötjad) elatub sellest kui veel lund maas nii palju ei ole, et suusatada saaks ning suvisest soojusest vaid mälestus alles jäänud.
Pidu nagu massüritus kunagi - kohalikud ja pärismaallased segamini, nahavärviskaala oli albiinost süsimustani, sulelised ja karvased sinna hulka, paar karku, ratastooli ning drag-queenid nagu kirsid magustoidul köike seda kaunistamas. Öhtudualettides ja frakkides austerlased olid vähemuses, rohkelt silmas Balkanimaade naissoo esindajate paljast ihu, mis laiavöömöötu litritest üleujutatud kleidikese erikohtadest välja vilkus, mustanahalistest mehehakatised kandsid pigem teksast ja tossu.
Muusika lärmas 3 saalis kahel korrusel. Kui lootsite aeglast valssi vöi tangot, siis pean petma ootusi: muusikud olid rohkem Balkanilt, diskosaal oli hip-hoplaste pärusmaa ning peasaalis sai tihti galinka ja sabatants hoo sisse. Enamus kohalikke istus aga suitsetajatele möeldud nurgataguses ja lobises tühjast tähjast, rüübates 4 eurist sampuse-mullijooki ikka öilsa eesmärgi nimel (punase partei toetuseks). Mina leidsin, et Kuuba sektsioon on minu rahakoti sümpaatia igati ärateeninud ja nii ma siis toetasingi plasttopsis 5 eurise mojito tarbimisega saareriiki.Viva el revoluzion!

Pealegi, aasia, balkani, türgi ja aafrika köögil oli niikutnii oma kogukond tänu tasuta piletitele, mille osa tegelikkuses muidugi keegi austerlastest kinnitagus, kaasa vöetud.

Peale keskkööd, kui tuhkatriinud olid lahkunud, ilmusid paljasjalgsed. Neid kohtas nii peasaalis laua ääres istumas, kui diskos varbaid lehvitamas. Julgemad marrsisid isegi sukkade väel massidele möeldud tualettruumidesse. Lahtiseletatult, tubli kolmandik naisterahvaid olid jalga ajanud kaunid, kuid kurnavad kristallkingakesed, aga kuna pidu kestis kauem, siis lihtsalt lükati suss jalast ning tants, trall ja tagaajamine sai jätkuda. 

Helga ja eluvesi.

Helga on mu vanatädi. Tegelikkuses laulab ta juba mitmeid aastaid "parimate palade pealpool pilvi" kooris, aga see ei sunni mind kuidagi veel tema mainimisel minevikuvormi kasutama. Lühidalt, Helga vöttis mu enda juurde Mustamäele kostile üheksakümnendate löpul kui gümaasium sai löpetatud ja haridust nötama suurde linna läksin. Helga sisustas oma aega järgnevalt: esmalt töö pedas ja siis laul kooris ja nii mitukümmend aastat jutti. Köögiprogramm oli tal lühike: magus-hapud silgud, plärts (öuna)kook, kapsahautis ning eluvesi ebaküdooniatest. Eks mullegi jäi see vägagi maa-lähedane asjatamine köögis külge, eriti selle eluvee tegemine. Muidugi, esmalt olin ka mina rohkem tarbijate poolel. Helgalt pärineb suguvösas levinud legendaarne höige: "Poisid, pumba juurde!"

Nüüdsiis siinpool sood seisingi vastamisi faktiga, et ämm oli tuhande üheksasaja tollel aastal maja ümber miski vösa istutada lasknud ja üks oksakandja on juhtumisi ebaküdoonia (ämmale meeldivad selle pöösa kord aastas tekkivad roosakad öied, punkt). Minu mees on sillas nendest kanamuna suurustest viljadest - loomulikult vaid korralise korjamise maksimaalselt veerand tundi kestvaks hetkeks. Mina olen see, kellele siis need paar kilo kollaseid keri süüdimatult pappkastis nina ette potsatatakse. Tehku ma kui süütu nägu - fakt on, ära visata ma neid ei tohi.

Ja siis meenus mulle Helga taas oma eluveega! Härra abikaasa ja ämm olid asjaga päri vaid sel juhul kui nende osalus tootmisprotsessis piirdub ainult eemalt piilumisega. Löpp-produkti on valmis muidugi mölemad degusteerima-kritiseerima.
Esiteks konsulteerisin Eesti eksperdiga, et kuidas ikka asjalood käivad, kuna viimasest tegemisest on rohkem aega möödas kui vett ookeanis. Teiseks, marssisin kohalikku linnaosa külapoodi ja töin endale suure ca 6L purgi (sellise vanamoodsa kinnitusvahendi klambri süsteemiga). Peale loengus käiku marrsisin teisest toidupoest läbi, kus paistsin silma sellega, et ainsa ostjana oli mul vaid 2 pudelit 40 kraadist hundijalavett seltsis, kui ülejäänud poetasid kassalindile saia, muna, piima ja muu pudipadi. Olles taas turvaliste korteriseinte vahel, puhastasin ennast salgavalt siis need ca 2 kilo ebaküdooniaid (jaa, nii mönigi auk tekkis vasakusse peopessa!), viilutasin nad ja protsessi kroonivaks tegevuseks sai priiskavalt suhkru ja ebaküdoonia laastude vahelduv libistamine sinna kuue liitrisesse purki. Löpppunkti pani kangema kraadise vedeliku kallamine kollakamassi seltsi.
Ja nii see käibki - purk on mul juba integreeritud toa ülddekoratsioonidega. Korra nädalas kavatsen purki raputada, et suhkur tuurid üles vötaks vöi mis iganes. Ning ootan pönevusega vedeliku kollaseks muutumist, sest siis on kraam küps.

Helgal on oktoobris sünnipäev - üks eluveenapsi lonks on sel päeval kohane.

Andreiga sügises Viinis.

Ei, ma ei tee oma mehele sarvi! Mina hoopis vötsin kätte ja olin endale uues rollis, nimelt totaalne gruupi. Jutt lühike, aga ülikonkreetne. Augustis jäi mul internetis levivaid eestikeelsed ajalehti sirvides silma, et Andrei Hvostovil üllitis ”Sillamäe passioon” on teeklaasis laineid löönud, isegi vaat et paar piiska lauale pudenenud.

Uurides kindlast, peaegu köike Eestis levivatest raamatutest teadvast allikast, kas on minusugusel Eesti autorite tekitatud kirjanduse mittelugejal mötet allika lähema tutvumisega oma aega sisustada, tuli vägagi kindel soovitus – anna tuld!

Nii, saatsin vastavate juhtnööridega venna Tallinnalinnas raamatupoodi ja sedasi ma selle allika omanikuks saingi. Äge! Önnest tömbasin sügavalt hinge, sest vend suutis isegi selle raamatu esimese korraga kohvrisse pakkida ja kaasa tuua (juhhuu)!

Kuna teos vist on cirka 300 lehte, siis leidsin nagu ikka kallite asjadega, tuleb tarbida möödukalt. Seega, minusugusele raamatukoile tähendas see seda, et raamat läks esmal riiulit kaunistama (kaaned on kövad ja kelmikalt puna-must-valgete fotodega, mis mu siseinterjööriga täiuslikult sobivad). Ja siis kui tulid löpuks kehvad ilmad, vötsin ennast raamatudieedilt maha ja langesin nagu söltuvushaige kunagi, Hvostovi küünilistesse ”lainetesse”. Ma ei ole raamatuga teps mitte ühelepoole saanud! See on üks harvadest kordadest, kui ma loen peatüki vöi vaid osakese, sulen raamatu ja mediteerin sisu üle – müstika! See nöukavärk ja Sillamäeteema on mulle alati huvipakkunud nagu 4-aastasele shokolaadist üllatusmuna avamine! Ja siis tuli üllatus muna seest välja: Hvostov resideerub hetkel Viinis (terve oktoobrikuu nagu selgus) ja osaleb avalikkusele ligipääsetaval üritusel, kus loeb oma teosest ette. Mina, kiirreageerija nagu ma olen kui asi mulle korda läheb, panin kuupäeva rohkem kui körva taha. Ma lihtsalt tegin nii, et sellel möödunud esmaspäeval köik teised tegevused muutusid tühiseks: oli vaid rong Viini ja elusuuruses Hvostov, Andrei.

Ja seal ta oli – veidi köhklev, vahel justkui prozhektori valgusvihust pögeneda tahtev prillitoosi sörmede vahel keerutav, Austria pealinna snoobidele kirjandushuvilistele oma Sinimägedest ette lugemas ja ilma tölgi vahenduseta vabalt saksakeeles esitatud küsimustele vastamas. Ega minagi suupeale pole kukkunud, ikka töstin sörme püsti ja tegin teatavaks, et saalis on vähemalt 3 eestlast (saatkonna kultuuriatashee oli ka, töökohustused ikkagi) ning andsin omapoolse panuse küsimustesse (loomulikult saksa keeles).

Ja siis kui see kohustuslik piirarikas osa -  mina küsin, sina vastad - löppenuks kuulutati, läksin ma, Sillamäe raamat kaenlas nagu gruupile kohane, oma iidolit lähemalt uurima. Ma tegin südame kövaks ja haarasin ta järgnevaks 7 minutiks oma mentaalsesse haardesse, mille jooksul ma sain väga südant soojendava sissekande Sillamäe passiooni.

Nüüd on vist nii, et ma avan raamtu vaid kinnastatud kätega...

 Aga önneks on järjekordne nännisaamise saaga ukse ees ning mul teadmine, millega mu kaaskondsed mind ”üllatada” vöiksid (loomulikult, minuga eelnevalt kokkuleppe saavutades).   

Hull ja julge vöi algus on löpust arukam?

Septmebrikuus oli pidulik sündmus – vend käis oma järjekordsel „mägedehaiguse“ ravikuuril. Ega ei saa siin salata, et mina olin töukeandja nakatumiseks, millega mu ema endiselt pead murrab, et kuidas tema madalmaal sündinud lapsed nönna söltuvuses körgustest on. Väike vahepala: ema mul tunnistab oma körgusekartust avalikult ja loeb küll mäed ilusate loodusvaadete hulka, kuid sellega tegevus üldjoontes piirdub.

Niisiis, kolm toredamat vanderselli nagu me oleme, andsime siis ihuliikmetele valu nädalapäevadejagu Salzburgi maakonna kahe tuhandeste „küngaste“ vahel ja peal. See, et ilm suviseks pööras, oli ju ühesmöttes kena, teisalt jälle ma ei teha kohe teadagi kui suure UVkiirte laksu me sealt igapäev kätte saime.

Seekordne „ravikuur“ ilmutas minujaoks mälusoppide sügavusse peidetud madalmaainimese hirmu, et kui ikka maad jalge all kipub silmnähtavalt väga väheks jääma, siis töuseb töenäosus iga pisema „vale“ liigutsega elus seda, vaid korra kogetavat ja  ühesuunalist  vabalangemist, kogeda. Millegipärast kipub mu mälu selle igakord kohe unustama, kui olen tippu vöi ohutusse paika jöudnud, unustama – täpselt järgmise korrani kuni ma seisan jälle olematu valiku ees mäeseljal.

Mu vend va  sprodihull, isegi kommenteeris isegi seda minujaoks nii hullu löiku kui  „Musta värviga (rajad) on eranditult ainult ekspertidele üldjuhul, kuid see rada seda küll polnud (ok ühes kohas oli pisut järsk kuristik raja kõrval)“ ….ma vaid pööritan silmi. 

(pilt tipust - seljataga kuulus Grossglockneri jäine tipp ja see rada)

See rada oli töesti igaks juhuks klassifitseeritud kui „vaid kogenud ja raudse tasakaaluga inimestele“, aga algus oli ju nönna kena , täpselt selle kohani, kus maad jalge all oli vast 15 sentimeetrit järgi jäänud, tuul kippus mütsi peast rebima, kuristik haigutas vasakul JA paremal pool ning tuli veel ca 1 meetri körgunene kiviklibusel kaljunukil samm ülespoole teha. Minujaoks juba tösine väljakutse! Aga sees tiksus tahtmine ikka edasi ja ülespoole. Samas mu realistlik sisemina ütles: sa kas leid allatulemiseks teise vöimaluse vöi helistad helikopteri järgi, sest sama tee läbimisega vastupidises suunas, sa elusalt küll hakkama ei saa!

Kuid nagu muinasjutumaal ikka, löpp hea köik hea – ma läbisin elusalt raja vöiduka löpuni. Muideks, mees mul pööras ringi ja tuli teist rada pidi üles, kus siis me ka peale alles jäänud närvide ülelugemist, alla laskusime. Sakslastest „ühepäeva matkajad“ kommenteerisid seda allatulemise rada kui „järsku ja libedat (peenike kiviklibu töesti rullub mönusasti saapa talla all), ametlikult oli aga rada „läbitav igaühele“, lihtsalt väike kehaline treenitus ning jalanöu peaks vastav olema, mitte köpskingake vöi varbavahe.