Kärsavorsti saladused

Eile sai siis Austria suuruselt 5. väikeses aga siiski linnas, Welsi (45000 elanikku) christkindlmarktiga tutvutud. Lühidalt, asi oli kompaktne, vaid ca 15 osmikut (aga kenakesed, täispuidu ümarpalkidest), millest tubli kolmandik pakub miskit soojendava (alkoholiga) vedelikku (erinevate nimede all, aga sisu jääb samaks) 2,50 euri tassi eest ning hamba alla vorstikesi. Kuna mu kohalikust maakast kursaöde ei osanud vastata küsimusele, miks süüakse kärsanud naturaalsoolikas vorstikesi ning et tegemist ei ole mitte vöimaluse vaid kohustusega, siis peale esimest soojendavat tassitäit tegin enda välismaallase oleku "kindlaks" ning hakkasin inimesi küsitlema: et miks süüakse vorstikesi jöuluturul.
Kui eestlastlelt avalikus kohas pärima hakata, et miks sööte just siin ja praegu tatraputru (näiteks Tammsaare pargis Tallinnas), arvan, et ma saaks mitte ainult pahaselt pörnitsevate pilkude osaliseks vaid ehk ka peksa. Teades, et austerlased on lobamokad ja mul uudishimu teadmisjanu, siis tegingi järjekordse eksperimendi.
Kohalikud olid nöus, et ma nende praevorste öhtupimeduses pildistan, möni pakkus kohe, et mis pildistad - vöta ikka suutäis prooviks ka! Ma jäin enesele kindlaks ning piirdusin fotoga.
Ning enamus küsitletuist teatas pühalikult: ma ei tea, miks vorsti süüakse. Möni pakkus, et on mugavam ja odavam kui snitsel.
Öhtu edenedes ja  minu  suure önnetunde tekkeks selgus peale mitmendat tassi soojendavat vedelikku ka siis töde traditsioonide kohta: esimest adventi tuntakse siinmail ka "praevorsti pühapäeva" nime all. Lühidalt on kärsavorsti loo tagamaa loomulikult loogiline: enne jöulu taludes tehti ikka loomadega 1:0 keda üle talve pidada ei suudetud ning liha oli seetöttu suuremas koguses olemas ning seda tuli ka tarbida "kiirendatud" korras. Veidi emotsionaalsema lugu aga järgmine:  perekondades ikka tuleb ette tülisid ja kraaklemist.
1. advent (ehk kärsavorsti pühapäev) on siis selline kuupäev, kui tülitekitajal on vöimalus oma patt andeks saada, kutsudes kogu pere- ja sugulaskonna kokku praevorsti söömisele. Et siis just vorsti söömisega loetakse tüli löppenuks ja asi ants. Müstika - ma panen ikka pildi ka, et ikka arusaaks!
 

Muidugi, pildistamise löpetamisel pidin ju ka selgitama oma päritolu ja siis selgus, et Eesti ei olegi nönna tundmatu. Keegi kohalik olla käinud Eestis ja saanud (ma eeldan) praetud viinereid hommikuks (täpsemalt nimelt ei suutnud kohalikud mulle pakutud söögiollust kirjeldada). Ning praetud viiner hommikusöögiks oli austerlasele rohkem kui vastuvöetamatu! (ehheee, pole ju tegemist jeesuslapseturuga!)
Vaat sellised lood siis siinpool sood kärsavorstiga. 
PS: vorstisööja peab olema osav - sest kahvlit/nuga ei pakuta, vaid puidust miniharki ja leivakääruga peab asja ära ajama.