Berliin, mon amour

Berliini võlud. Berliin on maitseasi ning SIIN linnas on maitseid täpselt sama palju kui inimesi. Just see ongi üks peamine põhjus, miks mulle see metropol meeldib. Minu esimene peatus Berliinis tuhande üheksasaja 90ndatel oli kusagil Zoologische Garteni kandis, mis tol ajal oli veel narkosõltlaste lemmikpaik. Ma tean, et kohaliku odavketipood oli räpane ning rohealal vedeles igasugu inimkeha väljutusprodukte, kuid ma leidsin, et Berliin on äge! Ning iga korraga, kui ma siia linna satun, leian ennast mõnusast, mulle sobivast keskkonnast. Mõnus mitte selles mõttes, et tohutult iluga mind Berliin rabaks, pigem on Berliin kole. Mõnus on see berliinlaste otsekohesus ja järsk olek, ei miskit nunnutamist. Berliini teine võlupunkt on tema ajalugu. Sellekordsel külastusel kasutan jällegi juhust ja longin mööda berliini müüri kulgevaid radu ja vaatan, kuidas lähimineviku haavad tegelikkuses juba kaovad ja betoon-klaasi mölakatega asenduvad. Üks parim paik seda teha on Museums insel – muuseumi saar. Selle algsed ehitised 20.saj algusest lagunesid DDRajal. Uuel aastatuhandel võeti kätte ja renoveeriti nad. Ja nüüd on juurdeehitustefaas – järgmised kümme aastat (juhul muidugi kui raha ja poliitilist tahet jätub) sest on otsustatud, et sada aastat tagasi tehtud esialgsed plaanid tuleb nüüd elluviia. Ja juurdeehitused tehakse muideks Spree jõelt territoorimi „laenates“. Üleujutustele nad vist siin eriti tihti ei mõtle. Ma olen sellest korrast ka hämmingus, kui paljud kohalikud jalgratastel liiklevad. Mulle kui jalakäijale on aga see totaalne ohuallikas, sest siinsed jalgratturid tuiskavad sõita just seal kus neile meeldib, st kõnniteedel, vastassuunavööndites ja seda täiel kiirusel. Jalgratturid ei näita suunda, teevad kiireid kaootilisi pöördeid ja see on sinu enda viga kui sa jalgratturile „jalgu“ jääd. Minu ööbimiskoht on Ostbahnhofi lähedal, tuba on DDRi stiilis (nii ka hosteli eripära). Peale hädapärase inventari (2 tooli ja voodi) on isegi miski iidvana raadiokolakas toas. Ja paar päeva tagasi ma avastasin, et seda on siiski võimalik kuulata (tuli lihtsalt lambilülitit näppida, mis asendas raadio sisse-väljakeeramise nuppu, nutikas kas pole J . Tervelt 1 programm – Radio Deutschland, aga sellest täiesti piisab.

 

Mentaalne higistamine

Septembrikuus, kõik kõik on uus. Tegelikult ei ole ikka küll, igatahes mitte minukandis. Päike tuli jälle välja, seega on temperatuur mõõdukalt soe, nii +25, vahel sajab ka vihma, peamine, eriti kuum ei ole sest neljakümnega suri elu otseses ja kaudses mõttes, ju täitsa välja. Aga, ma ei mõelnud siin füüsilisest higistamisest heietada (mulle see nelikümmend täitsa sobis, sest keldris kena olla ning ventilaatorid olid mu parimad sõbrad). Lühidalt, minu elu on hetkel hõivatud hoopis vaimse punnitamisega, pean teadusliku artikkli valmis vihtuma, inglise keeles, teemal, mida ma alles "lasteaiatasandil" valdan. Kuid see edenemine on visa,  lühidalt: ei edenegi. Selleks, et aimu saada kuidas sotsiaalteadustes, eriti teadusuuringute ja filosoofias mentaalne higistamine välja näeb minu isiku vaatest lähtuvalt, panengi siis paar fotosüüdistust siia üles. Esiteks, siis kui alles kõik on uus (see tähendab, et miski ajakiri on valmis ja nõus sinu kirjatööd avaldama) siis on alati miski eriti "lemmik" paik, kus siis oma õnnejunnitunnet välja elada.

 

Minul on selleks aknaalune toolike rohelise võsa taustal.Ma ei hakka siin kaubamaja nime avaldama, sest teadjasilm oskab selle kohe paika panna;)  

Seal ma siis olen, mediteerin ja jälgin linde ja inimesi tänaval, seda muidugi kui lektüür vaimu ei köida.

Enamus aega viidan ma muidugi kirjutuslaua taga, kas raali kuvarit põrnitsedes ja pimetehnitkas klaviatuuri klõbistades või tulbimaalil tolmukübekesi pintslijälgedes pilguga tagaajades.Tunnistan, et minu vaimset higistamist toetavad kaks jooki: roheline tee ennelõunal ja väike kraad peale lõunat, aga seda vaid juhul kui ennelõuna on olnud produktiivne. Produktiivne on kõik, mis saab ühe A4 suurusele paberile- mis on mötestatud ja esimesel pilgul ei olegi kohe tunne, et totaalse räpsuga tegemist.

 Tee selle paberi täitmiseni on pikk, tavaliselt tuleb alustada eelneva kirjanduse tutvumisega. Selleks on mul toas voodi, mis täida eelkõige raamatukogu funktsiooni. Muideks, pilt ei ole tehtud "segamini" voodist, olukord on piinlikult kontrollitud ning kirjandus on sorteeritud :)

Ainus, mida ma fotole ei ole jäädvustanud on mu maast laeni ulatuv raamaturiiul. Kuid igaühel ole omast käest raamturiiul võtta, seega ei ole minuoma ka nii erinev teie omast.
Lühidalt, saigi toale ring peale tehtud, ja samamoodi käib ka artikli kirjutamine: argument, vastuargument, sissejuhatus, teemaarendus, lüngad eelmistes uuringutes ja minu panus ...ahh kui lihtne see on teoorias.
Eks hoidke näpud soojas, et mu vaim higistamisest heaga välja tuleks!

Hobistatistiku vaatluste numbrilistest näitajatest

Põnev, ennustan, et ilmajaam teatab  juuni lõppedes: see  2013. aasta juuni on/oli meteroloogide temperatuuri vaatlusandmete põhjal statistiliselt  keskmiselt ”normaalne kuu” .  Miks ma selle ilmajutuga jälle tulen, aga põnev on ju hobistatistikut mängida.  Pealegi, mida muud ma teha saan, kui kiirelt kribada nii kella 8 ja 9 vahel hommikul, sest siis veel kannatab raali läheduses olla. Väljas nimelt ähvardatakse täna varjus 38 kraadiga. (Ma lahendasin asja sujuvalt – mul on nüüd „aiaoffice“) Eile kella 16 tuuris oli auto termomeeter hõlpsalt juba 41 peale roninud. “Õnneks” sõidukäigus toimus markantne jahenemine, vaid pluss 35 jäidki järgi. Ei, ma ei hala, lihtsalt kogen sooja ilma omal nahal ja seda iga ainsama nahapooriga :D  Et olukorda illustreerida kaks  näidet: kookospalmiõli on "normaalse" toatemperatuuri juures tahkes olekus, minu kookospalmiõli on aga võtnud "vedela" oleku. Külmaveekraan läheb "härma" kui veel joosta lasta, pealegi külma vett kui sellist, ei tule.

 Teadupärast oli mai sõna otsesesmõttes nutune. Eriti veel kui mõelda sellele, et mai oli iga teine nädal pikitud riiklike (kiriklike)pühadega ehk lahtiseletatult: tubli 10 päeva kuus olid pühad. Aga mida sa pühid, kui kallab ning väljas hullab „kehv suusailm“  oma maksimum temperatuuridega, mis teeks silmad ette isegi novembrile. Aga nii oli ju, pluss 9, soojal! Päeval lausa plus 12.  Ja et siis õnn oleks täisulik, tuli see teavast alla kallanud vesi ka ootamatult „külla“.  Minujaoks täitsa põnev, sest elamu lähedane jõgi oli varakult „tühjaks lastud“. Ma eeladasin ka veetaset tammiga tasa, aga nägin hoopis jõepõhjas mässlevaid vee –ja mudavalle. Vahemärkusena, jõed siin ju hüdroelektrijaamadega pikitud, seega reguleerivad veetaset eelkõige elektritootjad . Muidugi oli piisavalt palju inimesi, kellele Doonau või Inni ootamatu saabumine  valmistaseelkõige ebameeldivusi, peavalu, unetuid öid ja tohutut materiaalset kahju . Meteoroloogiliselt kokkuvõttes, liiga madalad temperatuurid liidetuna liiga kõrgete temperatuuridega annavadki „statistiliselt keskmise ehk normaalse“ kuu lõppkokkuvõttes.Jään ootele ametlike allikate samadele järeldustele jõudmist :)

 

Aianduseedendaja statistika aiaelanikega: basiiklu-ralli kaotasin tigudele puhtalt  3:0 (erinevad basiilikusordid, erinevad kohad, aga teod olid omaette "meistriklassist", amselitega rallin maasikate alal, hetkel 5:2 minu  kasuks; lehetäide elliminatsioonitase on 70% peal – sõltuvalt sellest, millal ma uue koloonia avastan, küüslaugumaiad nälkjad „leidsid“ mu eksperimentaalpeenra nr.2 ja võitlus algab uuesti – seis 50/50%, teod ja tomatid ning brokkoli – õnneks on keemia minu sõber ja seega võin öelda, olukord on 99% kontrolli all.

Niisiis, enam ei ole 200 jutt, vaid juba 350L/m2

Nutune maikuu andis törviku üle juunile, mis ei kavatsegi kuidagi maist erineda ja esineb hoopis teises kategoorias. Nimelt: kallab justkui viimsel päeval. Vöi kuidas muidu peaksin arusaama olukorrast, et ühele ruutmeetrile sajab paari päeva jooksul kuni 350 liitrit vett???? rohkem kui müstika. Aga et lugejaile ka asjast ülevaade anda, leidsin illustratiivsed materjalid kohalikust lehest (olukord Linzis kus Doonau hullab)
http://www.tips.at/bildergalerien/fotos/alben/272778-hochwasser-linz-sonntag-2-juni-2013

need kelmikad oranzis sellid püstitavad mobiilseid tulvaveetörjeseinud. Passau (kus kohtuvad lausa KOLM jöge) linn näiteks loobus sellisest asjast silmailu nimel, ja nüüd nad upuvad:
http://www.passau-bilder.de/thumbnails.php?album=14

2002 uppus piirkond augustis, aga tolle aegsed "rekordid" on juba tänasega ületatud ning vesi aina töuseb...

   

Linnu lennu raport.

Midagi ornitoloogiast huvitatuile. Rääkisin siin suure suuga, et näe linnuperekond Amsel, teevad otse köögiakna taha elupuuhekki pesa. No enam ei tee, lind tabas ära, et ma osutasin tema ehituskunstile suurendatud tähelepanu ja läks mujale. Asi ants. Aga kuna meie majatagune "aasake" on  Amselitele suurepäraseid maiuspalu nagu mutukaid, ussikesi ja ma ei tea veel mida köike, laias valikus pakkumas, siis linnud pole lollid - nad leidsid uue vösa, kuhu ruttu uus ase ehitati.
Ma pole ka pime körgendatud lennuliikluse suhtes vösa suunal, läksin asja lähemalt uurima. Ema Amsel vöttis asja rahulikult ja taidles oma pesaehitusel edasi, isa Amsel oli eemal - tema jälgis mind kase otsast. Ja nii paar nädalat. Ma ikka lootsin heanaaberlikele suhetele ning teades, et meie kohalik aas on ka naabruskonna kasside seas popp koht, seda küll mitte mutukate pärast, siis hakkasin juba teoorias asja arendama, kuidas saaks tekkinud pesa kasside eest kaitsta. Leidsin lahenduse ja jälle, nagu ka teadustes, polnud sellest tolku, kuna Amselid oli korterist lahkunud :( Kas jöudsid kassid ette vöi milles küsimus, ei tea. Kohtasin vaid isa Amselit, kes käis nagu vana rahu ise, veemollis ennast lobistamas ja körvulukustavalt sellest kogu maailmale ettekandmas. Ja siis, paari päeva eest : ahhaa, ema Amsel välja ilmunud. Toimetas minu niidetud muru puhmaid kokku korjata. Nii nii - eluase nummer kolm on käimas, järeldasin mina. Jälgisin ka lennutrajketoori - otsesuunas naabrite juurde. Teine kord maadles ema Amsel miski meie muruseest haaratud söögipoolise "suupärasemaks" tegemisega (höörus nimelt seda noka vahel olevat ligast asja vastu betooni mitmeid kordi).
Vöib olla ongi nii parem - mina ei pea naabri kasse peletama pesa juurest ning Amselid käivad "söömas" meie murumutukaid. Löppkokkuvötteks: asi tahe loodetavasti positiivselt mölema osapoole jaoks.

Maikuu taaskasutus moos

Jah, nui neljaks, aga mina keetsin maikuus moosi :) söna köige otsesemas möttes. Asi lihtne kui mitte lausa loogiline: seisis  mul ju sügisest saati paar purki nii väiksemat kui veidi suuremat (kuueliitrine näituseks) toa pimedamas nurgas, vaikselt, omaette, ilma liigse tähelepanu vajaduseta vöi kadedai pilke enese peale tömbamata. Aga nüüd said nendest öhtutähed, sest sisu - ega need purgid siis tühjad polnud - sai ära lahjendatud. Ma nimelt villisin "eluvee" pudelitesse ning tekkis lihtsalt küsimus, mida "küpsete ja lisanditega" ebaküdooniatega peale hakata. Niisama nosimiseks on nad nätsked (ja laksuall  peale köige) ja siis, eksperimenteerija nagu ma ihu ja hingega olen, jäid mu silmad pruunidel banaanidel peatuma (mina nimelt söön pigem rohelisi kui pruune banaane). Idee-möttel oli minu jaoks ilmet rohkem kui rubla eest: lükkasin suure poti tulele, veidi vett ka pöhja ning juba lendasidki suures kaares banaanid koortevabalt ebaküdoooniatega kümblema. Ei miskeid lisa vürtse, mu eluvesi baseerub niikutnii suhkru, nelgi ja chilli-omavolilisel segul. Olin kui väike nöid, elamine löhnas kui oriendi turg (ma pole küll käinud, aga mötlen, et nii on). Keerutasin oma puulusikat ja ootasin-vaatasin, mis juhtuma saab. Poole tunni jooksul oli banaan molekulaarosakesteks lagunenud, rohkem polnudki vaja. Vötsin poti tulelt, surusin peenestamis nuia sisse. Käis köva kriuksumine, aga nuia tahtmine jäi peale: moos vöttis ilusa ühtlase sametise ning kollase jume. Ja milline hurmav maitse sel taaskasutus moosil on. kes julgeb, teeb järele :)

Eksperimentaalsed sahkerdamised

Alustaks siis köigepealt juustu teemadel. Nagu ma mainisin, siis ei ole mötet pakkida kallist (mitte ainult rahalises möttes) juustuvariante käsipagasisse, sest Brüsseli öhuruumikontroll koristab nad teilt lihstalt ära. Ütleks jah,et kuna oli löuna-aeg, siis ma oleks need palakesed vabalt, istekohta otsimata, ka ära süüa, aga vot selle peale ei tulnud tublid ja asjalikud euro öhuruumiametnikud. Nii lendasidki suure kaarega minu kitsejuustukettakesed nagu litrid rohelisse, 150 liitrisesse prügikonteinerisse... niuks...
Samas, Prantsuse (väga maitsev muideks) tihedama konsistensiga lehmajuustu kettake tunnistati lennukölbulikuks. Egas midagi, viva la France.

Peale subtroopika saabumist, tegin südame kövaks ja löin labida mulda! Viis tundi rassisin eesmärgiga küüslaugule, tomatile, redisele ja paprikatele vabakasvatuspind saada muidu nii suurelt laiutava murulapi sisse. Ei saa salata, üle aastate oli mul järgmistel päevadel lihasvalu sellistes kohtades, mida ma ei teadnudki endal olevat. Säh sulle sahkerdamist.

Aga nüüd  maikuus on mul kibedad ajad. Nagu eile mulle lähisugulane telefoni teel kokkuvötvalt vabal viisil lausus: minu aiandusalane inorants on transformeerumas eksperdi taseme poole. Ei ole siin midagi, mul juba kaks korda on olnud vajadus muru tagasilöigata ja kuna esimene kord oli alles nädala eest, siis kompostikast on alles täis rohelist soga (ussid usinasti sees sukerdavad, käisin piilumas).

Ma siis pikalt mötlemata, uhasin niidetud rohumassi pöösaste alla naadile seltsi, et naadil kah veidi "tegevust" oleks. Ühtlasi istutasin oma eksperimentaal-peerale radiccio salatit (vaatame, kas mina ka salatit saan vöi on vaid tigude orgia), sekka paar tuusti maitseaineid nagu roosmariin ja tüümian ning pöösaste alla ka veel metsast kaasahaaratud karulaugu tuuste.
Eelmise nädala peale Viiniskäiku kui Draakonipoisid inglise keeles kohalike meeli ülendasid, jäi mulle aianduspoes näppu ka veel bordoopunane iiris (mille loomulikult saama pidin) ning abikaasa lemmik brokkoli seltsiks tumelilla basiilik. Brokkolile pidin tegema ka uue eksperimentaalpeenra, mille kujundasin Keukenhofist saadud muljetega vastavalt: miinus üks korrus kuulub küüslaugule, ning null korrus brokkolile. Igatahes, amselid (miskid kuldnokataolised sulelised) tuuseldavad usinasti ka seal peenra lähedal, sest miskid kahtlaselt rammusad vastsed on seal...ma kaevamise käigus avastasin. Amselid on ka usinalt käsis pesaehitusprojektiga elupuuheki sees - igatahes on karm tihe lennuliiklus aknataga!

Tulpidega on see aasta mul veidi lahjad lood - kui eelmisel aastal oli rohkem öisi, siis see aasta esinevad tulbid teemal lehemass. Koha hakkavad maasikad endast öitega märku andma.

Keskeuroopa röömud pildimasinast

Vaat sellised asjad jäid minu pildimasinasse väljasöidul :)

Brüsseli kolmas nörgapöieline ;)

Aprill Pariisilinnas kuues vaatuses:

kell 10.32

Kell 11

Löunatuuris 

Peale muhumantli trehvangut

See vaade tundub tuttav...

Siis kui vihm juba kauem sorisenud oli, naeratus siiski jääb...

Ja nüüd midagi minusugustele tulbifetishistidele: 

Veepiisa jahil:

Taust on omaette kunst :)

Lihasööja tulp?

Ma olen tulp, mitte kibuvits.

Roheline valgega

Nii ilus, nii kirju...

Poos nummer kakskümmend kaks

Minu lemmik

Üks sort, kaks lahendust. 

Kui vaid saanuks, oleks ma end öitemerre heitnud...

Teema sel aastal: Suur-Britannia

Ma olen roos.

Aga tulbid ruulivad ikkagi...

Nii sees kui väljas...

Paar roosiöit kah sekka

 Isegi Käsna Kallel (Sponge Bob) on omanimeline tulbisort

Taaskasutus-vöimalus

Hollandi idüll turistidele

Uksekse Montmartri platvormil 

Stocleti villa Brüsselis (Hoffmann & Klimt)

Väljaspool ametlikke piire 

Aiandushuviline...

Paar orhideed ka sekka...

Pilk Montmartre kalmistule 

Keskeuroopa röömud

Saabusin parajasti pooltatisest vihmatibutavast, kuid pehmekliimalisest Brüsselist pooltroopilisse Zürichisse, kus päike halastamatult lööskas minu musta fliisi peale. Oli + 25 kraadi, 15. aprill kell 16.53 aastal 2013.
Nagu Agu Sihvka ütleks, et asjale pihta saada, tuleb alustada algusest. Kevad teadupärast siis 2013. aastal otsustas keskeuroopa oma röömudest, lühidalt öeldes, ilma jätta. Kevad, naljanumber, lihstalt jääb vahele, sest midagi muud ma küll ei oska olukorra kohta hetkel öelda: kui ma eelmine neljapäev enne kella kuut hommikul söidule asutasin, oli öökülm veel päevakorral ja kohaliku austerlased röömustasid, et pluss 7 on juba "soe", siis tagasisaabudes esmaspäeval oli kell 20 Viini Westbahnhofis ikka veel pluss 20 kraadi, mis eestlasele ju lausa südasuve kuulutab. Aga, siis asjast endast ka.

Nagu öeldud, olen avastanud teatud keskeuroopa eelised nagu näiteks 5 päeva jooksul 4 riigis (sh konkreetselt miskis linnas pikemalt) viibimine, ilma suurema logistilise pingutuseta. Minu tibudetalutamine ülikoolis hakkas finishisse jöudma ning kuna vaimu-akud vajasid täiendamist, hellasin söpsile euroopa pealinnas Brüsselis, ettepanekuga teda taaskord plaaniväliselt, aga seda intensiivsemalt, külastada. Tema oli möttega rahul, mina tegin omapoolsed ettepanekud veel naaberriigi pealinna Pariisi ning tulbifetishistide kogunemisaia Keukenhofi külastamiseks. Jällegi, Silja oli nöus mind talutama ja transportima. Voila - mu pikendatud nädalavahetus vöiski alata.

Lennud Brusse olid sündmustevabad. Kui teil austatud lugejad nüüd tekkis küsimus, miks lennud, siis küsimus oli finantside väljakäimises - nimelt, mul oli valida kas 200 raha ja vahepeatus Münchenis/Zürichis vöi 2000 raha ja otse Brusse ja tagasi. Eks igaüks teab oma rahakoti seisu paremini.

Kuna ma Brus olin juba korra vähemalt viibinud, siis külastasin oma lemmik nörgapöielisi-tegelasi linna erinevatel tänavanurkadel. On nimelt lisandunud ka koer. Seega, kellel Bru päevakorral, nöudke pissiva koera näitamist! Ma pole veel pilte fotomasinast allalaadinud, aga küll ma jöuan neid siia riputada.
Ilmaga oli seekord piisavalt tegemist: reedel, minu vabameelne Stoclet'i villa otsing. Klimti Gustav ju maja sisekujunduse disainer  (Klimt mulle alati hingelähedane olnud) nii ei takistanud mind seekordki vihm, mida jätkus ja tuli hooti piisavalt suurte sahmakatega. Aga vihm tingis vihmakeebi vahelduvaeduga selga tirimise ja jälle ärakakkumise, mis muutus tüütavaks.

Kui Stoclet (villa ei ole avalikkusele avatud, suur kurbus) ja nörgapöielised olid külastatud, tuiasin niisama linnas - korraga köne, et vaja Silja juurde tormelda, sest poolakast torumees boileriga uksetaga.  Hüppasin metroosse, mis oli omaette elamus (nörganärvilised ja hella haistmismeelega - hoidke parem eemale!) ning olingi poolakaid kanseldamas. Tunni mööduses olin jällegi oma aja peremees - lubasin endale veel Bru erinevaid tänavanurki.

Laupäev möödus Pariisis, sest Brust saab 1,5 tunniga väga mugavalt rongiga Pariisilinna. Pileti saab online orgunnida ja ikka kehtib moto: mida varem ostad, seda odavamalt saad. Minu arvates olid need eurod väga hästi investeeritud:) Igatahes, tubli 10h jalgsimatka tegime selles linnas - ikka köik vaatamisväärsused vaikselt, aga stabiilselt said äravaadatud ja fotomasinaga jäädvustatud. Päevanael saabus löunapaiku, kui peale tuhandete asiaatidest turistide seast paistis hämaras La Fayetti kaubamaja eriskummaliste kingade osakonnas muhumustriline mantel silma. Ma algul arvasin, et on ekstra miski mannekeeninukk sinna kaupa osutama pandud, aga siis SEE liigutas end. Ja silma läksid üllatuses suuremaks kui Sveitsi viie frangiline münt: see ju "meie" Ilvese Evelin! hakka vöi paparazzoks, aga mul oli vale masin kaasas :/

Pariisi oli jälle igaveseks saatjaks muutuv ilm: kella 10 kuni 13 oli särav päikesepaiste, mis peale tunde kestnud pilvitust kella 17 tuuris muutus vihmasajuks. Sadu ei olnud raske, kui pidev tilkumine muutus tüütavaks. Minu Pariisi meeneteks said (peale paari foto muidugi) punane mantel Luxemburgi aia vastasest Tralala butiigist (eks ma uudisihimust nime suhtes sinna sisse hüppasingi) ning miskist nurgapoest leitud juusturattake ning eelmisest maikuust tuttav normandia cidre (1,5L plastpudelis Loic - väga eheda maitsega siider). Kuna Pöhjavaksali kohvik oli meile meeltmööda kaubast rohkem kui lage, külastasime rongi saabumiseni veel Maci - miskit nahavahele soojenduseks.

Olles küll peale südaööd Pariisist tagasijöudnud, oli siiski pühapäevane väljasöit Keukenhof Hollandis (iga tulbifetishisti igatsuspaik) päevakorral. Silja keeras vapralt rooli ja 2 tunni möödudes sulandusimegi teiste, tuhandepealisesse (ilma liialdamata) turistidest ja kohalikest koosnevasse, inimassi.
Minule kui tuntud tulbifriigile, oli see unelm. Olgugi, et kevad oli alles selles järgus, et väljas aias nägin vaid tulbi lehtedest koosnevaid peenraid, siis Willem Alexandri nimelises väljanäitusepaviljonis aeg lendas märkamatult tulbivariatsioone pildimasina mälukaardile salvestamisel. Nii kirju, nii pönev :)

Igatahes, Silja uitas koos Kadriga kusagil aia avarustes, korraks kohtusime, vahetasime muljeid ning jätkus mu eraklik seiklus tulbimaailmas. Pühapäeval ei sadanud vihma! Oli soe, + 22 kraadi kui me kella 19 tuuris Brüsselisse tagasi jöudsime.

Esmaspäeval läks mu lend tagasi pealelöunal, kasutasin vöimalust ja tegin tööd, sest akud olid ju jälle laetud :D Kella 11 hakkas sadama vihma (see enam mind ei üllatanud). Lennujaamas üllatas mind vaid öhukaitse (ma nimelt uurisin, ei ole tegemist tolliga. NB! kes mötleb Belgia vöi Prantsuse juustutööstust toetada, soetades juustukest ning transportides seda käsipagasis, siis see on möttetu tegu. Olgu vaid öeldud,  teie ja juust ei lahku Bru lennujaamast sama sihtkohaga).

Nii olingi paari päevaga keskeuroopa erinevaid linnakesi ja linnu väisanud.

Aprilli naljad

Paar vahejuhtumit märtsist kandsin üle aprilli. Esiteks, kuurisolek oli hea öppetund kohalikega hakkama saamiseks mis huumori tegemist puudutab. Minu lauanaaber armeekindrali autojuht Josef oli kuuri löppedes täitsa kurb, sest argiellu tuli tagasipöörduda ning Josef teatas kollektiivi juuresolekul niiskeil silmi: ta hakkab minust puudust tundma, sest nii palju pole ta enam ammu naernud.

Teiseks, köik teavad, kui igavad vöivad olla teoreetilised loengud. Tuttav füüsik kurtis oma rasket saatust, et ta peab 20nele! (mul on 250!) tudengile algkursust lugema ning, et esimesel kohtumisel teda (mees parimates aastates, kohaliku murraku perfektset valdajat, piisavalt pikk, viks ja viisakas) ignoreeritakse 99% tudengite poolt. Ma lahkelt soovitasin: tee huumorit. Selle peale füüsik ütles, et üks ameeriklanna olla talle soovitanud: "dress for success and fake the rest" (lühidalt: riided vali önnestumiseks, köik muu on völts niikutnii" vabas tölkes) 
Mul tuli aga idee - aprillikuu teatud tuntud naljakuu. Nii ma siis mötlesingi ise enda tegevust loengusaalis veidi huvitavamaks (loe: elavamaks) muuta ning püstijala (stand-up) hetkekoomikaga sotsiaalteooriat tutvustada. Jah, see on mu uus öpetamise meetod: tudengi piisavalt piiratud maailmavaadet avardada läbi sub- ja multikultuurse vaatevinkli (näiteks selgitasin neile milliseid signaale saadavad nende riietusesemed vöi muud moodulised imevidinad teistele ühiskonnaliikmetele) ikka seda vaid  eesmärgiga: peaasi, et iseendal huvitav oleks ning lootuses tudengeid mötlema panna maailma asjade üle kasvöi kaheks minutiks. Niisiis, on jäänud järgmine nädala huumorinurgakesed täita ja ongi halli massi liigutamine selleks korraks ühele poole saadud, vähemalt kuni eksamitööde lugemiseni :)

tadaaa ja hossassaaa

Semester ongi käima tömmatud.
niisiis, sanatooriumist lasti koju, suveniiriks kaasas tatitaud ja puuslak. Kolmekümneüheksase palaviku sain siiski enne tulekut ikka kontrolli alla (eks sellest oli ka vaikus eetris tingitud).
Niisiis, jällegi harin halli massi - see semester vaid 260 nägu :) ja ma olen karm - ma nimelt tegin infolehe, et kes ennast kursusele registreerib, see teagu, et on kohustuslik kohalkäik, 2 positiivset lühitesti ning löpus eksam. Ja mida kapitalistid heaolu sellid selle peale ütlesid: esiteks, ega nemad ei pea infolehte lugema (vihje: see on minu vabaaja täide...) ning üleüldse vöeti ühendus tudengite esindajatega teemal: mina ahistan tibukesi. OO jaaa -  on saabunud uus tase: üliöpilane olla tähendab vaid öigusi omada ning nöuda vabadust ning positiivseid tulemusi, ise selleks midagi tegemata. (krrrrr, prrrr, pörrr)
Ei heida ma veel meelt, lihtsalt ma susasin testi karmimad küsimused :)
Viva la revolucion oleks Venetsueela Hugo ütelnud!

Kalorimajandus

Kuuripuuris on kõik kontrolli all nagu tööpäev kunagi: täpselt on fikseeritud millal ja kuhu vaja ilmuda, nii ka see, kui mitu kalorit suust läbi käib teel seedeelunditesse. Ei ole vaja erutuda, kalorid on loetud anonüümselt, kõigile ühesuguselt, eriti rohelise prisma läbi. Niisiis, olen olnud isolatsioonis 10 tervet päeva. Esimene tihe kuuepäevane töönädal mullitamiste, mudimiste ning kontrollitud suutäite seltsis möödunud. Loomulikult on ilmnenud esimesed võõrutusnähud: tahaks munarooga ja lõhekala hommikusöögiks, lõunasöögi seltskonda võiks klaasike punast veini ilmestada ning üldse kala võiks tihedamini äratuntavas vormis esineda. Aga muidu, ei ole kobiseda midagi - tunnitstada tuleb tuntud fakti, et süüa võiks regulaarselt ja konkreetsetel kellaaegadel ning elu oleks tunduvalt lihtsam. Seega, näljas ei ole, aga no midagi tahaks. Ja need puuduvad "midagid" on kaupmehed ära tabanud. Kuuripuur on veinipiirkonnas, seega kohalikud on mind juba tutvustanud iidvana sordiga "uhudler" ilma naljata, niisugune ongi veinisordinimi. Ja vein (punane) on metsmaasika maitsega, juhul kui õnneks läheb. Kui aga ei vea, siis võtab pildi eest sõna otsesemas mõttes, seetõttu oli uhuudleri viinamarja sort isegi miski aeg keelatud vili ja selle keelu tõttu isegi mitte ainult unustuse hõlma vajunud, vaid isegi viinamarjasortide hulgast peaaegu kadnunud -kuid nüüd on ta jällegi "in".
Teiseks, siinses minikülas on 500 meetri raadiuses vähemalt hetkel kolm töötavat väga hea tasemelist kondiitriäri (nii väidavad igatahes söögilauakaaskondsed) ja nii mõnigi dieedile suunatud leiab end pärastlõunati Simoni kohvikus kardinalikooki manustamas nagu pajatas Josef muigel näoga eelmisel pühapäeval. Erich lobises mulle, et tal oli nii suur nälg suitsupeki järele ning etskae, sõbranna saatiski postiga tubli läbikasvanud singikäraka, mida sell rõdul hoidis ning peale õhtusööki endale siis lisaks lubas.
Eriti kaval on muidugi külaserva  mäeotsa EU rahade kaasabil loodud  kondiitriäri aga selle tõttu, et seal on sokolaadi manufaktuur. Jah, sinna ma täna oma tuuritamisel ka jõudsin, et ikka kohalik kraam äraproovitud saaks. Väga maitsev on (ma lubasin endale vaid tumedast sokolaadist tehtud moonitäidisega tiibklaveri kujulise suutäie) ning iseennast teades, luban ma, et see ei jää ainusemaks mäkke ronimiseks, eriti kui selline õilis "auhind" ootamas on.

Kuuripuuri tugitegevused

Austrerlased teada tuntud kollektiivsed taidlejad ning  minusuguse põhimall - isetegevus - on raudsetesse piiridesse surutud ka kuuris olles. Ütlen juba ette, et eilsest siis algas "tõeline" kuur ja ootan põnevusega selle nädala lõppu, et siis loodetavasti sisutihe piisavalt subjektiivne sissekanne teha.
Sõna võin aga juba võtma hakata teemal: tugitegevused nagu näiteks vaba aja sisustamine ja seda on terved nädalavahetused. Argipäevade õhtud sisustan oma teaduskirjanduse heskeldamisega, seetõttu ei ole probleemi :)
Minu esimene nädalavahetus oli tegude rohke. Laupäeva suutsin meditsiinilise personali kergelt eriolukorra tasemeni erutada, sest väljutasin oma kesise hommikusöögi ebadaamilikult kiiremini kui selle olin manustanud, kohaliku fuajee marmor põrandale. Vahemärkusena ütleks, et see roosa pörand ja minu installatsioon olid sama karva, aga see selleks. Niisiis, olles oma mitteplaanilise installatsiooniga ühelepoole saanud, toimetati mind kiiremas korras intensiivosakonda (siin majas on tõesti selline kamber olemas) ja suruti liiter tundmatut lahust mu vereringlusesse. Igatahes, minu tuhahall näolapp sai peale esimest poole liitrist "laksu" juba roosaka ilme tagasi.Ja õdesid rahustasin ütlusega, et ma soovisin vaid intensiivituba näha, kuna see ei kuulu tavatutvustusprogrammi hulka. Ja sellega olingi taaskord majasisese uudiskümnise ületanud. Õnneks lubati mind juba kahe ja poole tunni möödumisel oma tuttavate nelja seinte vahele, lubadustega A) et ma kohe punaseid (häda)nuppe näpin kui jälle "kunsti" teen B) majast ei lahku ja võtan positiivse hoiaku voodis lesimise suhtes (ma nimelt küsisin ühe matkaraja kohta, sel ajal kui ma seal tilguti all olin - võite vaid ettekujutada õdede näoilmeid).
Kuna mul siiski pärastlõunal igav hakkas ja tundsin värske õhu vajadust, tegin kerge tuuri õues madalamate, juba tuttavate radade peal. Õnneks olin tagasi ajaks, kui medõde kontrollkõne tegi - ohhoo, mis siis küll oleks saanud, kui ma toas telefonile poleks vastanud...
Kuna installatsioon mälutud materjalist immutatuna maomahlaga jäi siiski ühekordseks ilmutuseks, siis pühapäeva kasutasin ära sellega,et võtsin sihiks küla parempoolsed künkaharjad. Oli sadanud 2 cm lund, puhus karge lõikav tuul ning leidsin, et on parim aeg, sammud tundmatus suunas seada. Avastasin siis külakesest jaanalinnud, kes väga aplalt oma alumiiniumtara napsasid, arvatavasti miski veehoidla mäe otsas (aastast 1956) ning ei muud midagi põrutavat. Oma üllatuseks, olin külale tiiru teinud "ülevalt poolt" - õnneks langevatele lumekübemetele, vaade oli nullilähedane ning kuna ilm oli halli värvi, siis rohkemat polegi kosta.
Igatahes, mul on ees veel kaks nädalavahetust, vaatame mis programm siis ette lööb.