Jah, nui neljaks, aga mina keetsin maikuus moosi :) söna köige otsesemas möttes. Asi lihtne kui mitte lausa loogiline: seisis mul ju sügisest saati paar purki nii väiksemat kui veidi suuremat (kuueliitrine näituseks) toa pimedamas nurgas, vaikselt, omaette, ilma liigse tähelepanu vajaduseta vöi kadedai pilke enese peale tömbamata. Aga nüüd said nendest öhtutähed, sest sisu - ega need purgid siis tühjad polnud - sai ära lahjendatud. Ma nimelt villisin "eluvee" pudelitesse ning tekkis lihtsalt küsimus, mida "küpsete ja lisanditega" ebaküdooniatega peale hakata. Niisama nosimiseks on nad nätsked (ja laksuall peale köige) ja siis, eksperimenteerija nagu ma ihu ja hingega olen, jäid mu silmad pruunidel banaanidel peatuma (mina nimelt söön pigem rohelisi kui pruune banaane). Idee-möttel oli minu jaoks ilmet rohkem kui rubla eest: lükkasin suure poti tulele, veidi vett ka pöhja ning juba lendasidki suures kaares banaanid koortevabalt ebaküdoooniatega kümblema. Ei miskeid lisa vürtse, mu eluvesi baseerub niikutnii suhkru, nelgi ja chilli-omavolilisel segul. Olin kui väike nöid, elamine löhnas kui oriendi turg (ma pole küll käinud, aga mötlen, et nii on). Keerutasin oma puulusikat ja ootasin-vaatasin, mis juhtuma saab. Poole tunni jooksul oli banaan molekulaarosakesteks lagunenud, rohkem polnudki vaja. Vötsin poti tulelt, surusin peenestamis nuia sisse. Käis köva kriuksumine, aga nuia tahtmine jäi peale: moos vöttis ilusa ühtlase sametise ning kollase jume. Ja milline hurmav maitse sel taaskasutus moosil on. kes julgeb, teeb järele :)
No comments:
Post a Comment