Et nii rutiinseks need sissekanded ei muutuks, mötlesin, et annaks öige ülevaate Austria liikluskultuurist vöi teisisönu - mina kui perpetum mobile. Teadupärast olen ma sunnitult vöi vabatahtlikult pidevas liikumises.
Minu isik toimetab ennast punktist A punkti B,C, D jne 4 erineval viisil (ma jään hetkel vaid siseriikliku liiklemise juurde). Need oleks: jalgsi (peaaegu ohtu), jalgratastel (kuna elan mitmes kohas on mul neid traateesleid kolm), ühiskondlik transport (raha eest saab köike!) ning autoga (Citroen C5 universaalkere mis tähendab - suur auto, vähe parkimisvöimalusi kui üldse = ma olen osavaks parkijaks saanud läbi igapäevase praktika :).
Nüüd siis iga teema laiendused. Jalgsi olen teel siis kui vaja samme koguda. Mu vend nimelt teeb mulle paar korda nädalas selliseid shokiteraapialaadseid telefonikönesid, et tal nüüd 24000 sammu koos, aga vaata kolleegil juba 45000. Mina siis vaikselt poetan, et minu endapoolt seatud norm on 10 tuhhi. Ei tasu arvata, et mul vend miski rahutuhing. Tal on töö juures sammu tegemise vöistlus aprillikuus ja sellepärast tema kui paadunud autoroolikeeraja marsibki nüüd mööda Tallinna linna, et siis miski nänni omanikuks kvalifitseeruda. Minu sammud on selle jaoks, et konditsioon püsiks pilvepiirile jöudmiseks ja alla saamiseks. Muideks, tösised mäkkeminejad ütlevad, et oluline ei ole mitte tippu jöudmine, vaid elusalt mäest alla saamine. Tösi, mis tösi.
Jalgrattad on mu lemmikud. Kiivrit ma ei kanna ja minu rattal peab olema normaalne jalgadega toimetatav pidur. Kuna otsingud ei kandnud vilja, toimetaski ema mulle aasta eest posti vahendusel minu nöukaaegse ratta (tegelikkuses ikka tublide kroonide eest muretsetud Leedus valmistatud) siia. Suur oli meie kohtumisrööm peale kokkumonteerimisprotseduuri :)!
Kuna jalgrattureid on siin juba tuntav osa liiklejatest, leidsid nii möned kohalikudomavalitsused, et jalakäijad peavad ennast koomale tömbama ja endine könnitee on nüüd jaotatud (kramplik pidev valge joon)kaheks vördseks osaks jalakäijate ja jalgratturite vahel. Need teed on sellised nö pühapäeva pedaalitallajatele. Oluline on jälgida (söna otseses möttes), et sa mitte ei satuks valele poole liiklema. Sest kumbki pool ei hellita rikkujat (on muideks hunnik önnetusi kui jalgrattur ja jalakäija tekitavad önnetuse, kuna kumbki ei anna järele - üldjuhul ei aita ka korralik rattakell, sest noorsugu topib mp3 pleierid körva ja vanurid lihtsalt ei kuule suures jutuvada hoos).
Hard-core jalgratturid uhavad muidugi söiduteel (muideks, kui sellist könnitee jagamist ei ole, siis tulebki autode vahel seigelda). Aga ka siin on väike eelis: nimelt jalgratturitele on nii mönigikord foori juures eraldi ruutmeeter autode rivi ees eraldatud, iseasi kas ka iga jalgrattur kiirendab vastavalt foori roheliseks muutumise korral, piisavalt.
Ühistransport -> mida muud, kui raha eest saab köike ja köikjale.
Ja nüüd mu lemmik teema - mina kui autojuht. Enne oma lubade tegemist Eestis, olin ma paadunud jalgrattur. Pereliikmed mäletavad veel tänaseni minu mötteheietusi, et mida mina juhilubadega peale hakkan? Tehtud said need vaid sellepärast, et nad oleks tehtud.
Ja nüüd on siis see totaalne muutumine - keeran rooli lumes, kitsastel pimedate kurvidega mägiteedel kus langus on 20% ja killustikul. Lähinaaberriigid on köik ära proovitud.
Kiirteed on mu kodu (punktist X-Y liikumine on tavaline).
Tüüpiline on, et kui härra abikaasa on hilinemas juba miskile üritusele, kus ta on pealeköige avaesinejaks, tohin mina rooli keerata ja ta ei unusta mulle mainimast söidu ajal, et tal on kiire :P.
Ma olen köigi mütsi/kaabut kandavate vanahärrade hirm, sest kiirtee vasakpoolne rada ei ole parkimiseks! Kiiruspiirang on küll 130 kmh, aga alles 160 pealt hakkab politsei asja lähemalt vaatama. Pealegi, sinised silmad on haruldus ja mul on neid 2!
Radarikontroll on teine asi. Önneks on tavatrassil teada, kus need prügikastivälimusega karbid püsti on ja siis on hoog maas.
Kord oli C5 paranduses ja meile anti kasutada C3 (pisike muhk). Ja sellest hetkest alates, ei saa ma aru, miks naised eelistavad väikesi autosid??? See ainus kogemus oli pöhjapanev - kombinatsioon naine + pisike auto = idioot. Ma keeldun pisikesest autost! See ahistab.
Friday, April 22, 2011
Sunday, April 17, 2011
Vaatasin tött
Jälle pühapäev! Önn vöi önnetus, aga olen jöudnud vanuseni, kus "aeg kaob kui liiv sörmede vahelt." Ma ise loodan veel vaid, et asi (oli) seotud mu vähe höivatud kalendaariumiga need viimased kuud. Et ehk nüüd läheb lödvemaks.
Pühapäeval on eriline staatus - vaja jalgu sirutada ehk vaja pilk pilvepiirilt alla poole visata. Aga kuna vaatamine käib silmadega ja need on pea küljes ning pea on omakorda kehaga ühenduses, siis tähendab see seda, et vedasin oma laisa keha künka otsa.
Päike siras, lumi oli juba peaaegu 1200 meetri pealt sulanud, küngas veel niiske, aga rohi juba haljendab. Isegi astuda on töeliselt lahe sellise mahlase rohu pääl. Jääb jöuline tunne, et iga sammuga mida astud, rohumahl lausa pritsib talla alt!
Ega muud midagi pönevat ei juhtunudki - seekordne jalutuskäik piirdus inimliku raja ja ajaga (jäi nii 6 h sisse). Ainsateks elamusteks, kuigi jah erinevates perspektiividest, kujunesid 2 juhtu.
Minu seinse 3aastase ronimisestaazi käigus olen kohanud mägikitse (sks keeles gams, targad lingid annavad ingl keele vasteks chamois) tervelt 2 korral ja alati kui üksiküritaja.
Täna, lootes kuulda metsümiseja (murmeltier, suur paks hamster lühidalt) höiskeid, ristusid minu ja 3 mägikitse teed. Loomad ei tulnud grupis, vaid riburada ülltades - nagu vippidele ikka kohane.
Egas midagi, haarasin lärmamata oma väikese digiseebikarbi ja tegin paar klöpsu. Need mägikitsed ei ole veel fotosessioonidega harjunud ja seetöttu on mu pilt täidetud vaid 3 musta täpiga mägisel aasal. Kuid lohutan teadmisega, et alati on ja jääb zuumvöte ja iseeenda mälupilt.
Metsümiseja (mina nimetaks seda pigem metslärmajaks, sest höiked on ikka väga kandvad) ei tulnudki nähtavale ja arvamus jääb, et ta ei ela sealse künka kandis (vöi alles pöönab talveund).
Teine elamus on palju proosalisem: homme haaran poest suure pudeli körge UV kaitsega päikesekaitsekreemi, sest ootamatult nagu iga aasta on kätte jöudnud tahtmatud inimekatsed ise enda nahaga.
Pühapäeval on eriline staatus - vaja jalgu sirutada ehk vaja pilk pilvepiirilt alla poole visata. Aga kuna vaatamine käib silmadega ja need on pea küljes ning pea on omakorda kehaga ühenduses, siis tähendab see seda, et vedasin oma laisa keha künka otsa.
Päike siras, lumi oli juba peaaegu 1200 meetri pealt sulanud, küngas veel niiske, aga rohi juba haljendab. Isegi astuda on töeliselt lahe sellise mahlase rohu pääl. Jääb jöuline tunne, et iga sammuga mida astud, rohumahl lausa pritsib talla alt!
Ega muud midagi pönevat ei juhtunudki - seekordne jalutuskäik piirdus inimliku raja ja ajaga (jäi nii 6 h sisse). Ainsateks elamusteks, kuigi jah erinevates perspektiividest, kujunesid 2 juhtu.
Minu seinse 3aastase ronimisestaazi käigus olen kohanud mägikitse (sks keeles gams, targad lingid annavad ingl keele vasteks chamois) tervelt 2 korral ja alati kui üksiküritaja.
Täna, lootes kuulda metsümiseja (murmeltier, suur paks hamster lühidalt) höiskeid, ristusid minu ja 3 mägikitse teed. Loomad ei tulnud grupis, vaid riburada ülltades - nagu vippidele ikka kohane.
Egas midagi, haarasin lärmamata oma väikese digiseebikarbi ja tegin paar klöpsu. Need mägikitsed ei ole veel fotosessioonidega harjunud ja seetöttu on mu pilt täidetud vaid 3 musta täpiga mägisel aasal. Kuid lohutan teadmisega, et alati on ja jääb zuumvöte ja iseeenda mälupilt.
Metsümiseja (mina nimetaks seda pigem metslärmajaks, sest höiked on ikka väga kandvad) ei tulnudki nähtavale ja arvamus jääb, et ta ei ela sealse künka kandis (vöi alles pöönab talveund).
Teine elamus on palju proosalisem: homme haaran poest suure pudeli körge UV kaitsega päikesekaitsekreemi, sest ootamatult nagu iga aasta on kätte jöudnud tahtmatud inimekatsed ise enda nahaga.
Thursday, April 14, 2011
Tibude lugemine
Nii, reedel algab siis kohalikel tudengitel kahe! nädala pikkune munapüha vaheaeg. Öigemini katoliiklik maa nagu Austria on, tähistab ikka ülestöusmist ehk igavest elu, mis siis praktikas on tehniliselt
a) viimane vöimalus sellel hooajal veel mäesuusatamisega tegeleda vähemalt 2000 meetri peal vähemalt 1 nädalajagu päevi ühes jutis.
b) juba esimesed hordid suunduvad Egiptimaale vöi Türki nahka kärsatama et ikka jume oleks öige kui siin taaskord jälle ehk soojaks läheb.
c) "alla meetri meestel" on teised jöulud see tähenab kingitusi ja massiliselt sokolaadist lammaste, jäneste ja tibukujukeste manustamist. Täiskasvanumad piirduvad juba kuid varem keedetud munade koksimisega ja esimesel tööpäeval peale pühi traditsioonilise lihavötte hommikusöögiga töö juures, kus manustatakse erilisi pärmisaia (pinzen) keedumunaga.
Mina olen juba kolleegidele kuulutanud, et ei söö keedetud mune. Vahemärkusena, keedetud lakitud munad on poes müügil juba vist märtsi algusest peale, mis peamine: munad ei ole külmletis vaid suvaliselt keset poodi miski aluse peal. Kohalikud väidavad, et tänu tonnile peale kantud lakile ei pääse miski bakter sisu häirima. Ei, aga tänan ei!
Minule kui koolmeistrile tähendas see nädal viimast kohtumist oma "masstibukestega", tervelt 300 ühikut 450st vötsid vaimu kokku ja läksid kolmapäeva pärastlöunal tulle. Kuna hetkel on alles tööde lugemine algus järgus (ja selle teostamiseks on mul tubli neli nädalat), siis vöib-olla on tibukesed ka igaveses tules, aga eks seda näitab aeg nii 3,5 nädala pärast. Siis hakkab mu emaili postkast jälle täituma nöudlikul toonil kirjutatud, aga sisutühjade kirjakestega a la: mitu punkti ma sain?
Ja löpetuseks hingelähedane teema sugudevaheline palgalöhe -> minu meessoost tundegi staatust nautiv assistent, kellel ei lasu mingeid suuremaid vastutusi (ei vaimset, materiaalselt ega rahalist) teenib tubli 1000 € löppkokkuvöttes minust kui loengupidajast ja materjalide ettevalmistajast rohkem. Sest tema palk arvestatakse tudengite koguarvust lähtudes. Samas kui loengupidaja, olenemata mitu ühikut loengusse ennast registreerib, palk söltub loegutest st tükihind.
Temal on muidugi tänu sellele palganumbri suurusele haigekassa kindlustus nagu naksti ja pensionifondis ka tiksub paar kuud. Mina näen sellest vaid und! Aga see on tavaline-taks Austria körgharidusesüsteemis. Ühine on vaid see, et leping on tähtajaline ja minu oma tiksub augusti löpuni, temal aga löppeb juulis.
Nii, et teretulemast eestlased 1.mail Austriasse!
a) viimane vöimalus sellel hooajal veel mäesuusatamisega tegeleda vähemalt 2000 meetri peal vähemalt 1 nädalajagu päevi ühes jutis.
b) juba esimesed hordid suunduvad Egiptimaale vöi Türki nahka kärsatama et ikka jume oleks öige kui siin taaskord jälle ehk soojaks läheb.
c) "alla meetri meestel" on teised jöulud see tähenab kingitusi ja massiliselt sokolaadist lammaste, jäneste ja tibukujukeste manustamist. Täiskasvanumad piirduvad juba kuid varem keedetud munade koksimisega ja esimesel tööpäeval peale pühi traditsioonilise lihavötte hommikusöögiga töö juures, kus manustatakse erilisi pärmisaia (pinzen) keedumunaga.
Mina olen juba kolleegidele kuulutanud, et ei söö keedetud mune. Vahemärkusena, keedetud lakitud munad on poes müügil juba vist märtsi algusest peale, mis peamine: munad ei ole külmletis vaid suvaliselt keset poodi miski aluse peal. Kohalikud väidavad, et tänu tonnile peale kantud lakile ei pääse miski bakter sisu häirima. Ei, aga tänan ei!
Minule kui koolmeistrile tähendas see nädal viimast kohtumist oma "masstibukestega", tervelt 300 ühikut 450st vötsid vaimu kokku ja läksid kolmapäeva pärastlöunal tulle. Kuna hetkel on alles tööde lugemine algus järgus (ja selle teostamiseks on mul tubli neli nädalat), siis vöib-olla on tibukesed ka igaveses tules, aga eks seda näitab aeg nii 3,5 nädala pärast. Siis hakkab mu emaili postkast jälle täituma nöudlikul toonil kirjutatud, aga sisutühjade kirjakestega a la: mitu punkti ma sain?
Ja löpetuseks hingelähedane teema sugudevaheline palgalöhe -> minu meessoost tundegi staatust nautiv assistent, kellel ei lasu mingeid suuremaid vastutusi (ei vaimset, materiaalselt ega rahalist) teenib tubli 1000 € löppkokkuvöttes minust kui loengupidajast ja materjalide ettevalmistajast rohkem. Sest tema palk arvestatakse tudengite koguarvust lähtudes. Samas kui loengupidaja, olenemata mitu ühikut loengusse ennast registreerib, palk söltub loegutest st tükihind.
Temal on muidugi tänu sellele palganumbri suurusele haigekassa kindlustus nagu naksti ja pensionifondis ka tiksub paar kuud. Mina näen sellest vaid und! Aga see on tavaline-taks Austria körgharidusesüsteemis. Ühine on vaid see, et leping on tähtajaline ja minu oma tiksub augusti löpuni, temal aga löppeb juulis.
Nii, et teretulemast eestlased 1.mail Austriasse!
Tuesday, April 12, 2011
Idanemisest paljunemiseni
Ehmatusega avastasin, et tubli nädal on möödunud viimasest märgukirjast. Ei saa just öelda, et asi oleks olnud teadaannete vöi sündmuste puudumisest, AGA aega polnud (eht eestlaslik, enne töö ja siis töö ning kui siis veel silm seletab ja jalg tatsub ehk ka löbu). Tänu nöudlikule publikupoolsetele soovidele, annan endast parima ja teen järjekordse ülevaatliku ringvaate.
See, et siin suur suvi oli (kui ikka temperatuur röhuvalt pluss kolmekümne pügala juures paar päeva püsib päeval, siis kevadest on asi kaugel) ei ole enam kellelegi üllatuseks. Suure sooja ja paraja niiskuse koostöös idaneb KÖIK. Minu ja vist ka enamuse kohalike jaoks on ikka veidi harjumatu, et aprilli alguses kirsid, ploomid ja juba ka öunapuud öitsevad.
Mees tegi lühivaatlust ja märkis, et kase lehtede arengut saab juba reaalses ajas, st. tundides, jälgida. Minu küüslaugu kasvanduses täheldasin samuti küüslagu "lehe" jälgimisel üle 1 sentimeetrist kasvuprogessi poole päeva jooksul. Natuke öudne hakkab, aga nii see on.
Naabrimees, see va Herr Tuvihirm (rabapistrik) on leidnud endale partnerid. Soojätkamine on ka nendel kahel vöi ka kolmel (mitmenaisepidamine ei ole välistatud) linnul täies hoos. Miks kolm? Aga just nii palju oli neid korraga öhus jahti pidamas, seetöttu ei tea ma (ja naaber ei valgusta seda olukorda ka kuidagi), kuidas see "peresuhe" neil seal korstna küljes asuvas avatud planeeringuga pinnal on. Kuna aga on täheldada püsivamat 1 linnu viibimist kastis, siis arvata vöib, et sootegemisel on positiivsed tulemused. Vaatlused jätkuvad ebakorrapäraselt :)
Peale rabapistrike paljuneb ka eestlaste arv Linzis. Saatkonna andmeil oli tubli 3 tükki ennast ametlikult üles andnud. Kuna Eesti 140. aukonsul avati 5.aprillil Linzis (jaa, kogu ülemaustria liidumaa pool-vipid olid kohal), siis tundus aukonsulile see 3 NAISE esindamine nörk. Nii härra Klaus Schmidt pöörduski ülikooli poole, et ega teite hulgas ole eetlasi? Oo, milline rööm oli härra Schmidil - tal on NÜÜD au esindada juba tosinat eestLANNAT (mehi ei ole endiselt, aga see härra Schmidti ei morjendanud:)
Mina hakkan aga nüüd oma plaadikogu paljundama tänud saatkonna Annikapoolsele toetusele Rannapi ja Maarja plaadi nöol:)
See, et siin suur suvi oli (kui ikka temperatuur röhuvalt pluss kolmekümne pügala juures paar päeva püsib päeval, siis kevadest on asi kaugel) ei ole enam kellelegi üllatuseks. Suure sooja ja paraja niiskuse koostöös idaneb KÖIK. Minu ja vist ka enamuse kohalike jaoks on ikka veidi harjumatu, et aprilli alguses kirsid, ploomid ja juba ka öunapuud öitsevad.
Mees tegi lühivaatlust ja märkis, et kase lehtede arengut saab juba reaalses ajas, st. tundides, jälgida. Minu küüslaugu kasvanduses täheldasin samuti küüslagu "lehe" jälgimisel üle 1 sentimeetrist kasvuprogessi poole päeva jooksul. Natuke öudne hakkab, aga nii see on.
Naabrimees, see va Herr Tuvihirm (rabapistrik) on leidnud endale partnerid. Soojätkamine on ka nendel kahel vöi ka kolmel (mitmenaisepidamine ei ole välistatud) linnul täies hoos. Miks kolm? Aga just nii palju oli neid korraga öhus jahti pidamas, seetöttu ei tea ma (ja naaber ei valgusta seda olukorda ka kuidagi), kuidas see "peresuhe" neil seal korstna küljes asuvas avatud planeeringuga pinnal on. Kuna aga on täheldada püsivamat 1 linnu viibimist kastis, siis arvata vöib, et sootegemisel on positiivsed tulemused. Vaatlused jätkuvad ebakorrapäraselt :)
Peale rabapistrike paljuneb ka eestlaste arv Linzis. Saatkonna andmeil oli tubli 3 tükki ennast ametlikult üles andnud. Kuna Eesti 140. aukonsul avati 5.aprillil Linzis (jaa, kogu ülemaustria liidumaa pool-vipid olid kohal), siis tundus aukonsulile see 3 NAISE esindamine nörk. Nii härra Klaus Schmidt pöörduski ülikooli poole, et ega teite hulgas ole eetlasi? Oo, milline rööm oli härra Schmidil - tal on NÜÜD au esindada juba tosinat eestLANNAT (mehi ei ole endiselt, aga see härra Schmidti ei morjendanud:)
Mina hakkan aga nüüd oma plaadikogu paljundama tänud saatkonna Annikapoolsele toetusele Rannapi ja Maarja plaadi nöol:)
Tuesday, April 5, 2011
Uus naaber
Just - mul on tekkinud uus naaber. Naaber on häbelik, ja seetöttu saan temast rääkida vaid seda, mis silma on hakanud. Esiteks, kohalik linnaviletsus annetas naabrile uhke töusva päikese suunas avatud vaatega elamispinna. Sellest pajatas isegi kohalik ajaleht (muuhulgas olid siis ka pildid elamispinnast).
Naaber aga kaval sell, ei tea kas tingituna oma häbelikkusest vöi kriitilisest maitsest, vöttis pikalt enne hoogu kui sisse kolis. Aga jah, nüüd on ta siis kohal - tasa ja targu käis tal see sissekolimine ja uue pinna omaksvött. Kas just sellest tingituna, aga seda suuremat lärmi kipub ta tegema just kas päikesetöusu aegu (ehk kella 4 ja 5 vahel) vöi siis öhtul vahetult enne päikeseloojangut. Naaber nimelt räägib mulle arusaamatus keeles, aga tema hääl kajab vöimsalt üle hoovi, kaikudes majaseintelt tagasi. Ma teen järelduse, et naaber on sellel ajal kas teel oma päevatoimetusi sooritama vöi koduteel.
Hetkel tundub mulle, et naaaber on veel üksik. Vöib-olla on kölbulik kaasa alles teel uuele pinna poole vöi käib äge kosjasobitamine, eks seda seletab aeg.
Kindlalt olen arusaanud,et naabri toitumisharjumuse on midagi erilist. Naaber nosib oma lihatükke vöimalikult veriselt ja üldhügeen jätab tema külmaks.
Aga naaber vastab igati oma nimele. Lubage tutvustada, minu naaber on iga tuvi hirm ehk Wanderfalke ehk emakeeles google abil tölgituna - rabapistrik, keset kivilinna.
Linnavalitsus ka kinnitab seda :
http://www.linz.at/presse/2011/201102_55515.asp
Naaber aga kaval sell, ei tea kas tingituna oma häbelikkusest vöi kriitilisest maitsest, vöttis pikalt enne hoogu kui sisse kolis. Aga jah, nüüd on ta siis kohal - tasa ja targu käis tal see sissekolimine ja uue pinna omaksvött. Kas just sellest tingituna, aga seda suuremat lärmi kipub ta tegema just kas päikesetöusu aegu (ehk kella 4 ja 5 vahel) vöi siis öhtul vahetult enne päikeseloojangut. Naaber nimelt räägib mulle arusaamatus keeles, aga tema hääl kajab vöimsalt üle hoovi, kaikudes majaseintelt tagasi. Ma teen järelduse, et naaber on sellel ajal kas teel oma päevatoimetusi sooritama vöi koduteel.
Hetkel tundub mulle, et naaaber on veel üksik. Vöib-olla on kölbulik kaasa alles teel uuele pinna poole vöi käib äge kosjasobitamine, eks seda seletab aeg.
Kindlalt olen arusaanud,et naabri toitumisharjumuse on midagi erilist. Naaber nosib oma lihatükke vöimalikult veriselt ja üldhügeen jätab tema külmaks.
Aga naaber vastab igati oma nimele. Lubage tutvustada, minu naaber on iga tuvi hirm ehk Wanderfalke ehk emakeeles google abil tölgituna - rabapistrik, keset kivilinna.
Linnavalitsus ka kinnitab seda :
http://www.linz.at/presse/2011/201102_55515.asp
Monday, April 4, 2011
Suure suuga lubatud
Aprill käes, laupäeval viskas ilmataat ka miski soojalaine öue laksuma, sest mida muud ma oskan öelda teise aprillikuu päeval fikseeritud +26 kraadi kohta. Nüüdseks on sellest järgi +9 ehk, aga see mind ei morjenda.
Tegelikkuses sobis see +26 minu tegevustega ülihästi, sest Eesti Filarmooniakammerkoor esitas Pärti ja Tüüri (Tüür tüürib ikka Tüüri juurde) Kremsis, mis on Wachaus (veinipiirkond + maailma kultuuripärand).
Kultuurielamus vöttis isegi mu luuüdi ümisema - väga seff kontsert. Väikese boonusena kukkus viimaste helide veel kirikuseintel kajades sopranist solist kokku - justament, blond ja nääps ning minestas. Loodan, et peale kontserti pakutud vein ja suupisted turgutasid kodaniku jälle jalule.
Kremsi eripära - ülimoderne vangimaja asub keset linna ja naabermaja on ülikool.Nende kahe hoone vahelt läheb miski müüridega piiritletud ojake ja jalakäijatele möeldud tänav.
Igatahes, peale kultuuri- ja ei saa salata ka veinitarbimist, olles jöudnud oma ööbimiskohta kohaliku künkaotsas uudistasime veel taevalaotust. Just, ei miskit hotel, hostel vöi külalistemaja. Meie uduarmas Citroen C5 sai kokku-lahti pakitud, magamiskotid saputatud ning öö looduses vöis alata.
Vahemärkusena mainin, et seda oleme juba harrastanud tubli 3 aastat, ekstreemsemad olukorrad, mida kogenud oleme oleks: Prantsusmaal (ka aprillis) kui hommikul oli väljas -10 kraadi ja lumetorm vöi siis Toscanas 1500 meetrisel künkal kogetud tugev äikesetorm ( hea on et auto maandab välku). Möödund oktoobris tegime nalja ja jätsime ööseks ka autoankad veel valla 1200 meetri peal, mis väljendus varahommikuks sellega, et auto esiklaas oli jäätunud nii seest KUI väljast.
Igasugu teel olles vöi jäävate erinevate linnade vöi kiirteede parklates ööbimine ei ole enam miski uudis. Kuuldes, et välimagamine teoksil, küsisid mölemad vanemad pool-diplomaatiliselt, kas rahaliselt on kitsas käes, et autos magate? Eip, seda mitte, lihtsalt enamasti pole seal kus me magada tahaks önneks veel miskit majutuskohta püsti pandud.
Niisiis, raport ööelust künkal on lühike - mina magasin, tänu silmaklappidele ja pähe tömmatud suusamütsile. See, et äratus saab vara olema, ma ei kahelnudki - linnud lärmasid vastavalt oma vöimetele. Arvestades seda, et pühapäeviti kukuvad kohalikud kirikud südant löhestavalt poole üheksast kuni kella 11ni kellasid helistama, oligi mötekas teeveekeetmise protseduur varasemalt ette vötta.
Nii et väli-une-hooaeg on avatud :)
Tegelikkuses sobis see +26 minu tegevustega ülihästi, sest Eesti Filarmooniakammerkoor esitas Pärti ja Tüüri (Tüür tüürib ikka Tüüri juurde) Kremsis, mis on Wachaus (veinipiirkond + maailma kultuuripärand).
Kultuurielamus vöttis isegi mu luuüdi ümisema - väga seff kontsert. Väikese boonusena kukkus viimaste helide veel kirikuseintel kajades sopranist solist kokku - justament, blond ja nääps ning minestas. Loodan, et peale kontserti pakutud vein ja suupisted turgutasid kodaniku jälle jalule.
Kremsi eripära - ülimoderne vangimaja asub keset linna ja naabermaja on ülikool.Nende kahe hoone vahelt läheb miski müüridega piiritletud ojake ja jalakäijatele möeldud tänav.
Igatahes, peale kultuuri- ja ei saa salata ka veinitarbimist, olles jöudnud oma ööbimiskohta kohaliku künkaotsas uudistasime veel taevalaotust. Just, ei miskit hotel, hostel vöi külalistemaja. Meie uduarmas Citroen C5 sai kokku-lahti pakitud, magamiskotid saputatud ning öö looduses vöis alata.
Vahemärkusena mainin, et seda oleme juba harrastanud tubli 3 aastat, ekstreemsemad olukorrad, mida kogenud oleme oleks: Prantsusmaal (ka aprillis) kui hommikul oli väljas -10 kraadi ja lumetorm vöi siis Toscanas 1500 meetrisel künkal kogetud tugev äikesetorm ( hea on et auto maandab välku). Möödund oktoobris tegime nalja ja jätsime ööseks ka autoankad veel valla 1200 meetri peal, mis väljendus varahommikuks sellega, et auto esiklaas oli jäätunud nii seest KUI väljast.
Igasugu teel olles vöi jäävate erinevate linnade vöi kiirteede parklates ööbimine ei ole enam miski uudis. Kuuldes, et välimagamine teoksil, küsisid mölemad vanemad pool-diplomaatiliselt, kas rahaliselt on kitsas käes, et autos magate? Eip, seda mitte, lihtsalt enamasti pole seal kus me magada tahaks önneks veel miskit majutuskohta püsti pandud.
Niisiis, raport ööelust künkal on lühike - mina magasin, tänu silmaklappidele ja pähe tömmatud suusamütsile. See, et äratus saab vara olema, ma ei kahelnudki - linnud lärmasid vastavalt oma vöimetele. Arvestades seda, et pühapäeviti kukuvad kohalikud kirikud südant löhestavalt poole üheksast kuni kella 11ni kellasid helistama, oligi mötekas teeveekeetmise protseduur varasemalt ette vötta.
Nii et väli-une-hooaeg on avatud :)
Subscribe to:
Posts (Atom)