Vahelduseks

Et nii rutiinseks need sissekanded ei muutuks, mötlesin, et annaks öige ülevaate Austria liikluskultuurist vöi teisisönu - mina kui perpetum mobile. Teadupärast olen ma sunnitult vöi vabatahtlikult pidevas liikumises.

Minu isik toimetab ennast punktist A punkti B,C, D jne 4 erineval viisil (ma jään hetkel vaid siseriikliku liiklemise juurde). Need oleks: jalgsi (peaaegu ohtu), jalgratastel (kuna elan mitmes kohas on mul neid traateesleid kolm), ühiskondlik transport (raha eest saab köike!) ning autoga (Citroen C5 universaalkere mis tähendab - suur auto, vähe parkimisvöimalusi kui üldse = ma olen osavaks parkijaks saanud läbi igapäevase praktika :).

Nüüd siis iga teema laiendused. Jalgsi olen teel siis kui vaja samme koguda. Mu vend nimelt teeb mulle paar korda nädalas selliseid shokiteraapialaadseid telefonikönesid, et tal nüüd 24000 sammu koos, aga vaata kolleegil juba 45000. Mina siis vaikselt poetan, et minu endapoolt seatud norm on 10 tuhhi.  Ei tasu arvata, et mul vend miski rahutuhing. Tal on töö juures sammu tegemise vöistlus aprillikuus ja sellepärast tema kui paadunud autoroolikeeraja marsibki nüüd mööda Tallinna linna, et siis miski nänni omanikuks kvalifitseeruda. Minu sammud on selle jaoks, et konditsioon püsiks pilvepiirile jöudmiseks ja alla saamiseks. Muideks, tösised mäkkeminejad ütlevad, et oluline ei ole mitte tippu jöudmine, vaid elusalt mäest alla saamine. Tösi, mis tösi.

Jalgrattad on mu lemmikud. Kiivrit ma ei kanna ja minu rattal peab olema normaalne jalgadega toimetatav pidur. Kuna otsingud ei kandnud vilja, toimetaski ema mulle aasta eest posti vahendusel minu nöukaaegse ratta (tegelikkuses ikka tublide kroonide eest muretsetud Leedus valmistatud) siia. Suur oli meie kohtumisrööm  peale kokkumonteerimisprotseduuri :)!

Kuna jalgrattureid on siin juba tuntav osa liiklejatest, leidsid nii möned kohalikudomavalitsused, et jalakäijad peavad ennast koomale tömbama ja endine könnitee on nüüd jaotatud (kramplik pidev valge joon)kaheks vördseks osaks jalakäijate ja jalgratturite vahel. Need teed on sellised nö pühapäeva pedaalitallajatele. Oluline on jälgida (söna otseses möttes), et sa mitte ei satuks valele poole liiklema. Sest kumbki pool ei hellita rikkujat (on muideks hunnik önnetusi kui jalgrattur ja jalakäija tekitavad önnetuse, kuna kumbki ei anna järele - üldjuhul ei aita ka korralik rattakell, sest noorsugu topib mp3 pleierid körva ja vanurid lihtsalt ei kuule suures jutuvada hoos).

Hard-core jalgratturid uhavad muidugi söiduteel (muideks, kui sellist könnitee jagamist ei ole, siis tulebki autode vahel seigelda). Aga ka siin on väike eelis: nimelt jalgratturitele on nii mönigikord foori juures eraldi ruutmeeter autode rivi ees eraldatud, iseasi kas ka iga jalgrattur kiirendab vastavalt foori roheliseks muutumise korral, piisavalt.  

Ühistransport -> mida muud, kui raha eest saab köike ja köikjale.

Ja nüüd mu lemmik teema - mina kui autojuht. Enne oma lubade tegemist Eestis, olin ma paadunud jalgrattur. Pereliikmed mäletavad veel tänaseni minu mötteheietusi, et mida mina juhilubadega peale hakkan? Tehtud said need vaid sellepärast, et nad oleks tehtud.
Ja nüüd on siis see totaalne muutumine - keeran rooli lumes, kitsastel pimedate kurvidega mägiteedel kus langus on 20%  ja killustikul. Lähinaaberriigid on köik ära proovitud.
Kiirteed on mu kodu (punktist X-Y liikumine on tavaline).
Tüüpiline on, et kui härra abikaasa on hilinemas juba miskile üritusele, kus ta on pealeköige avaesinejaks, tohin mina rooli keerata ja ta ei unusta mulle mainimast söidu ajal, et tal on kiire :P.

Ma olen köigi mütsi/kaabut kandavate vanahärrade hirm, sest kiirtee vasakpoolne rada  ei ole parkimiseks! Kiiruspiirang on küll 130 kmh, aga alles 160 pealt hakkab politsei asja lähemalt vaatama. Pealegi, sinised silmad on haruldus ja mul on neid 2! 
Radarikontroll on teine asi. Önneks on tavatrassil teada, kus need prügikastivälimusega karbid püsti on ja siis on hoog maas.
Kord oli C5 paranduses ja meile anti kasutada C3 (pisike muhk). Ja sellest hetkest alates, ei saa ma aru, miks naised eelistavad väikesi autosid??? See ainus kogemus oli pöhjapanev - kombinatsioon naine + pisike auto = idioot. Ma keeldun pisikesest autost! See ahistab.