Jälle pühapäev! Önn vöi önnetus, aga olen jöudnud vanuseni, kus "aeg kaob kui liiv sörmede vahelt." Ma ise loodan veel vaid, et asi (oli) seotud mu vähe höivatud kalendaariumiga need viimased kuud. Et ehk nüüd läheb lödvemaks.
Pühapäeval on eriline staatus - vaja jalgu sirutada ehk vaja pilk pilvepiirilt alla poole visata. Aga kuna vaatamine käib silmadega ja need on pea küljes ning pea on omakorda kehaga ühenduses, siis tähendab see seda, et vedasin oma laisa keha künka otsa.
Päike siras, lumi oli juba peaaegu 1200 meetri pealt sulanud, küngas veel niiske, aga rohi juba haljendab. Isegi astuda on töeliselt lahe sellise mahlase rohu pääl. Jääb jöuline tunne, et iga sammuga mida astud, rohumahl lausa pritsib talla alt!
Ega muud midagi pönevat ei juhtunudki - seekordne jalutuskäik piirdus inimliku raja ja ajaga (jäi nii 6 h sisse). Ainsateks elamusteks, kuigi jah erinevates perspektiividest, kujunesid 2 juhtu.
Minu seinse 3aastase ronimisestaazi käigus olen kohanud mägikitse (sks keeles gams, targad lingid annavad ingl keele vasteks chamois) tervelt 2 korral ja alati kui üksiküritaja.
Täna, lootes kuulda metsümiseja (murmeltier, suur paks hamster lühidalt) höiskeid, ristusid minu ja 3 mägikitse teed. Loomad ei tulnud grupis, vaid riburada ülltades - nagu vippidele ikka kohane.
Egas midagi, haarasin lärmamata oma väikese digiseebikarbi ja tegin paar klöpsu. Need mägikitsed ei ole veel fotosessioonidega harjunud ja seetöttu on mu pilt täidetud vaid 3 musta täpiga mägisel aasal. Kuid lohutan teadmisega, et alati on ja jääb zuumvöte ja iseeenda mälupilt.
Metsümiseja (mina nimetaks seda pigem metslärmajaks, sest höiked on ikka väga kandvad) ei tulnudki nähtavale ja arvamus jääb, et ta ei ela sealse künka kandis (vöi alles pöönab talveund).
Teine elamus on palju proosalisem: homme haaran poest suure pudeli körge UV kaitsega päikesekaitsekreemi, sest ootamatult nagu iga aasta on kätte jöudnud tahtmatud inimekatsed ise enda nahaga.
No comments:
Post a Comment