Turuväärtus ruutmeetrites.

Teadupärast koliti instituut, mille  erakorraliste liikmete nimekirjas ma  figureerin vastavalt õppe-prorektori tujudele, uuele  pinnale. Esiteks täpsustan selle „uue“ – tegemist on hoonega, mille arhidekt oli  führer isiklikult (jah, ta proovis ju küll 2 x Viini kunstiülikooli arhidektuuri osakonna korraliseks üliõpilaseks saada, aga näedsa, ei võetud. Ja mis sellest frustratsioonist kujunes, räägib ajalugu miljonitesse küündivate ohvrite sihipärasest hävitamisest.) Niisiis, uus pind on ehitatud ca 1940ndatel, aga esimesed elanikud olid hoopis nõukogude armee  koorekihti kuuluvad tegelased kuni tuhane üheksasaja viiekümnendate keskpaigani. Selline siis taustauuring. Ruumid ise on kelmikad: kõrged laed, päratu pind koridorideks, aknalauad nii laiad et lühem sell võiks seal lesida, aknad ise kippusid küll eest ära kukkuma, aga tänu naispersonali tungivale protstile, vahetati aknad siiski modernsete pakettakende vastu välja veel enne sissekolimist, vannituba on koos vanniga ja pruuni-roosade kahhelplaatidega.

Sekretär joonistas nädalaid ruumidesse paigutatavate mööbliesemete asukohta (sest kolija-meestele suruti paprid näppu nagu orienteerujale maakaart ja eeldati, et ülejäänu laabub iseenesest). Laabuski laias laastus – 2 päeva jooksul koosnes instituut mööblitükkide vahele  paigutatud 350 ja n+1 sildistatud pappkasti kõikvõimaliku „säilitamisele“ kuuluvate esemete, paprite ja muu taolisest. Kui siis büroomasinad taas elektrivõrku torgatud said (nii mõnelgi ruumil puudusid pistikupesad „õiges“ kohas) selgus, et radiaatorid (peidetuna juba kirjutuslaudade taha, ei anna sooja vaid pigem kastavad põrandal olevat parketti).

Ja algas „murelugude“ kirjatalgud, mis endiselt ei ole veel lõppenud (pistikupesad on sel neljapäeval nimekirjas, millal stendid seina saavad – ehk enne jõule).

Aga kõige selle juures sain mina teada oma turuväärtuse: mulle eraldati kagusuunalises toas vastav nurk, mille enamusest võtab oma alla päratu kirjutuslaud, arvutimasin. Sain isegi (taotlemata seejuures) minu nimele registreeritud laua-digi-telefoni (seal siis mu perekonnnimed oma eripärasuses kohe igaühele, kaasa arvatud ma ise, näha – võib olla arvavad, et ma unustan muidu selle ära): ehk lühidalt, minu turuväärtus on nüüd ametlikult 5 ruutmeetrit, teisisõnu: mul on lõpuks ametlik töö tegemise koht.

Lennupiletite löks.

Ja ma jällegi läksin liimile, oleks lühikeseks sissejuhatuseks. Minu emaili kontole saadab Eesti Öhk (Estonian Air) ikka paar korda kuus teadaandeid stiilis: osta nüüd ja säästad sellega... Just nimelt, mida ma säästan? Oma närve, raha ja ajakulu küll mitte.

Näide tänasest: sain kirjakese, vali sihtkoht ja kuupäev ning soorita pileti ost, sest tänasel 11. 11. 2011. aastal teeb Öhk kohe 33% alet. 

Jaa, siit siis liimile minek algaski: toksisin röömsalt vastavaid linke, teatasin kust kuhu tahaks lennata, panin ka miskit kuupäevad nende kodulehel väljapakutavas kalendris ”lukku” ja siis nupule – otsi –  vastuseks tuli hoopis: ”ERROR, valitud lennu tingimustega ei saa allahindluskoodi kasutada. Kontrollige sihtkoti ja kuupäevasid.”  WTF ???? (inglise keelne roppus lühendatult).

Esiteks: mina ei toppinud seda müstilist koodi ”33” sinna.

Teiseks: öelnud siis kohe, et pileteid on möeldud valitud sihtkohtadesse JA Austria ei kuulu sinna hulka.

Kolmandaks: Öhk on alati köige kallim variant lendamiseks olnud siit poolt sood Eesti suunas, pealegi ümberistumine on kohustuslik ehk kolmnurklendamine nt: Viin-Kopenhaagen-Tallinn. Moto: miks tulla otse, kui ringiga saab?

Egas muud midagi, jään endiselt ”lendava kure” teenuseid kasutama, sest nemad mind ei lollita ning kui ale on välja hüütud, siis see ka toimib. Parim on selle juures ka see, et saan erinevaid lennujaamu nii kohalikke kui rahvusvaheliste vahel valida, tingimuseks ikka soodsam hind ja lennu toimumise aeg sest lendamisele teist optimaalset alternatiivi veel ei ole. Lootus jääb, et Siim teeb Brüsselis imet ning reisiliiklus raudteed pidi saab loomulikuks nähtuseks köigis Euroopa Ühenduse maades.