Turuväärtus ruutmeetrites.

Teadupärast koliti instituut, mille  erakorraliste liikmete nimekirjas ma  figureerin vastavalt õppe-prorektori tujudele, uuele  pinnale. Esiteks täpsustan selle „uue“ – tegemist on hoonega, mille arhidekt oli  führer isiklikult (jah, ta proovis ju küll 2 x Viini kunstiülikooli arhidektuuri osakonna korraliseks üliõpilaseks saada, aga näedsa, ei võetud. Ja mis sellest frustratsioonist kujunes, räägib ajalugu miljonitesse küündivate ohvrite sihipärasest hävitamisest.) Niisiis, uus pind on ehitatud ca 1940ndatel, aga esimesed elanikud olid hoopis nõukogude armee  koorekihti kuuluvad tegelased kuni tuhane üheksasaja viiekümnendate keskpaigani. Selline siis taustauuring. Ruumid ise on kelmikad: kõrged laed, päratu pind koridorideks, aknalauad nii laiad et lühem sell võiks seal lesida, aknad ise kippusid küll eest ära kukkuma, aga tänu naispersonali tungivale protstile, vahetati aknad siiski modernsete pakettakende vastu välja veel enne sissekolimist, vannituba on koos vanniga ja pruuni-roosade kahhelplaatidega.

Sekretär joonistas nädalaid ruumidesse paigutatavate mööbliesemete asukohta (sest kolija-meestele suruti paprid näppu nagu orienteerujale maakaart ja eeldati, et ülejäänu laabub iseenesest). Laabuski laias laastus – 2 päeva jooksul koosnes instituut mööblitükkide vahele  paigutatud 350 ja n+1 sildistatud pappkasti kõikvõimaliku „säilitamisele“ kuuluvate esemete, paprite ja muu taolisest. Kui siis büroomasinad taas elektrivõrku torgatud said (nii mõnelgi ruumil puudusid pistikupesad „õiges“ kohas) selgus, et radiaatorid (peidetuna juba kirjutuslaudade taha, ei anna sooja vaid pigem kastavad põrandal olevat parketti).

Ja algas „murelugude“ kirjatalgud, mis endiselt ei ole veel lõppenud (pistikupesad on sel neljapäeval nimekirjas, millal stendid seina saavad – ehk enne jõule).

Aga kõige selle juures sain mina teada oma turuväärtuse: mulle eraldati kagusuunalises toas vastav nurk, mille enamusest võtab oma alla päratu kirjutuslaud, arvutimasin. Sain isegi (taotlemata seejuures) minu nimele registreeritud laua-digi-telefoni (seal siis mu perekonnnimed oma eripärasuses kohe igaühele, kaasa arvatud ma ise, näha – võib olla arvavad, et ma unustan muidu selle ära): ehk lühidalt, minu turuväärtus on nüüd ametlikult 5 ruutmeetrit, teisisõnu: mul on lõpuks ametlik töö tegemise koht.