Saabusin parajasti pooltatisest vihmatibutavast, kuid pehmekliimalisest Brüsselist pooltroopilisse Zürichisse, kus päike halastamatult lööskas minu musta fliisi peale. Oli + 25 kraadi, 15. aprill kell 16.53 aastal 2013.
Nagu Agu Sihvka ütleks, et asjale pihta saada, tuleb alustada algusest. Kevad teadupärast siis 2013. aastal otsustas keskeuroopa oma röömudest, lühidalt öeldes, ilma jätta. Kevad, naljanumber, lihstalt jääb vahele, sest midagi muud ma küll ei oska olukorra kohta hetkel öelda: kui ma eelmine neljapäev enne kella kuut hommikul söidule asutasin, oli öökülm veel päevakorral ja kohaliku austerlased röömustasid, et pluss 7 on juba "soe", siis tagasisaabudes esmaspäeval oli kell 20 Viini Westbahnhofis ikka veel pluss 20 kraadi, mis eestlasele ju lausa südasuve kuulutab. Aga, siis asjast endast ka.
Nagu öeldud, olen avastanud teatud keskeuroopa eelised nagu näiteks 5 päeva jooksul 4 riigis (sh konkreetselt miskis linnas pikemalt) viibimine, ilma suurema logistilise pingutuseta. Minu tibudetalutamine ülikoolis hakkas finishisse jöudma ning kuna vaimu-akud vajasid täiendamist, hellasin söpsile euroopa pealinnas Brüsselis, ettepanekuga teda taaskord plaaniväliselt, aga seda intensiivsemalt, külastada. Tema oli möttega rahul, mina tegin omapoolsed ettepanekud veel naaberriigi pealinna Pariisi ning tulbifetishistide kogunemisaia Keukenhofi külastamiseks. Jällegi, Silja oli nöus mind talutama ja transportima. Voila - mu pikendatud nädalavahetus vöiski alata.
Lennud Brusse olid sündmustevabad. Kui teil austatud lugejad nüüd tekkis küsimus, miks lennud, siis küsimus oli finantside väljakäimises - nimelt, mul oli valida kas 200 raha ja vahepeatus Münchenis/Zürichis vöi 2000 raha ja otse Brusse ja tagasi. Eks igaüks teab oma rahakoti seisu paremini.
Kuna ma Brus olin juba korra vähemalt viibinud, siis külastasin oma lemmik nörgapöielisi-tegelasi linna erinevatel tänavanurkadel. On nimelt lisandunud ka koer. Seega, kellel Bru päevakorral, nöudke pissiva koera näitamist! Ma pole veel pilte fotomasinast allalaadinud, aga küll ma jöuan neid siia riputada.
Ilmaga oli seekord piisavalt tegemist: reedel, minu vabameelne Stoclet'i villa otsing. Klimti Gustav ju maja sisekujunduse disainer (Klimt mulle alati hingelähedane olnud) nii ei takistanud mind seekordki vihm, mida jätkus ja tuli hooti piisavalt suurte sahmakatega. Aga vihm tingis vihmakeebi vahelduvaeduga selga tirimise ja jälle ärakakkumise, mis muutus tüütavaks.
Kui Stoclet (villa ei ole avalikkusele avatud, suur kurbus) ja nörgapöielised olid külastatud, tuiasin niisama linnas - korraga köne, et vaja Silja juurde tormelda, sest poolakast torumees boileriga uksetaga. Hüppasin metroosse, mis oli omaette elamus (nörganärvilised ja hella haistmismeelega - hoidke parem eemale!) ning olingi poolakaid kanseldamas. Tunni mööduses olin jällegi oma aja peremees - lubasin endale veel Bru erinevaid tänavanurki.
Laupäev möödus Pariisis, sest Brust saab 1,5 tunniga väga mugavalt rongiga Pariisilinna. Pileti saab online orgunnida ja ikka kehtib moto: mida varem ostad, seda odavamalt saad. Minu arvates olid need eurod väga hästi investeeritud:) Igatahes, tubli 10h jalgsimatka tegime selles linnas - ikka köik vaatamisväärsused vaikselt, aga stabiilselt said äravaadatud ja fotomasinaga jäädvustatud. Päevanael saabus löunapaiku, kui peale tuhandete asiaatidest turistide seast paistis hämaras La Fayetti kaubamaja eriskummaliste kingade osakonnas muhumustriline mantel silma. Ma algul arvasin, et on ekstra miski mannekeeninukk sinna kaupa osutama pandud, aga siis SEE liigutas end. Ja silma läksid üllatuses suuremaks kui Sveitsi viie frangiline münt: see ju "meie" Ilvese Evelin! hakka vöi paparazzoks, aga mul oli vale masin kaasas :/
Pariisi oli jälle igaveseks saatjaks muutuv ilm: kella 10 kuni 13 oli särav päikesepaiste, mis peale tunde kestnud pilvitust kella 17 tuuris muutus vihmasajuks. Sadu ei olnud raske, kui pidev tilkumine muutus tüütavaks. Minu Pariisi meeneteks said (peale paari foto muidugi) punane mantel Luxemburgi aia vastasest Tralala butiigist (eks ma uudisihimust nime suhtes sinna sisse hüppasingi) ning miskist nurgapoest leitud juusturattake ning eelmisest maikuust tuttav normandia cidre (1,5L plastpudelis Loic - väga eheda maitsega siider). Kuna Pöhjavaksali kohvik oli meile meeltmööda kaubast rohkem kui lage, külastasime rongi saabumiseni veel Maci - miskit nahavahele soojenduseks.
Olles küll peale südaööd Pariisist tagasijöudnud, oli siiski pühapäevane väljasöit Keukenhof Hollandis (iga tulbifetishisti igatsuspaik) päevakorral. Silja keeras vapralt rooli ja 2 tunni möödudes sulandusimegi teiste, tuhandepealisesse (ilma liialdamata) turistidest ja kohalikest koosnevasse, inimassi.
Minule kui tuntud tulbifriigile, oli see unelm. Olgugi, et kevad oli alles selles järgus, et väljas aias nägin vaid tulbi lehtedest koosnevaid peenraid, siis Willem Alexandri nimelises väljanäitusepaviljonis aeg lendas märkamatult tulbivariatsioone pildimasina mälukaardile salvestamisel. Nii kirju, nii pönev :)
Igatahes, Silja uitas koos Kadriga kusagil aia avarustes, korraks kohtusime, vahetasime muljeid ning jätkus mu eraklik seiklus tulbimaailmas. Pühapäeval ei sadanud vihma! Oli soe, + 22 kraadi kui me kella 19 tuuris Brüsselisse tagasi jöudsime.
Esmaspäeval läks mu lend tagasi pealelöunal, kasutasin vöimalust ja tegin tööd, sest akud olid ju jälle laetud :D Kella 11 hakkas sadama vihma (see enam mind ei üllatanud). Lennujaamas üllatas mind vaid öhukaitse (ma nimelt uurisin, ei ole tegemist tolliga. NB! kes mötleb Belgia vöi Prantsuse juustutööstust toetada, soetades juustukest ning transportides seda käsipagasis, siis see on möttetu tegu. Olgu vaid öeldud, teie ja juust ei lahku Bru lennujaamast sama sihtkohaga).
Nii olingi paari päevaga keskeuroopa erinevaid linnakesi ja linnu väisanud.
No vot, nendest juustudest on küll nüüd ikka äärmiselt kahju - sa oleksid pidanud nad seal security punktis kõik nahka pistma, nii et süda paha:-)...ootan pilte...neid kõige kaunimaid...mis sa oma kaameraga teha suutsid:-) hi hi hi.
ReplyDelete