Andreiga sügises Viinis.

Ei, ma ei tee oma mehele sarvi! Mina hoopis vötsin kätte ja olin endale uues rollis, nimelt totaalne gruupi. Jutt lühike, aga ülikonkreetne. Augustis jäi mul internetis levivaid eestikeelsed ajalehti sirvides silma, et Andrei Hvostovil üllitis ”Sillamäe passioon” on teeklaasis laineid löönud, isegi vaat et paar piiska lauale pudenenud.

Uurides kindlast, peaegu köike Eestis levivatest raamatutest teadvast allikast, kas on minusugusel Eesti autorite tekitatud kirjanduse mittelugejal mötet allika lähema tutvumisega oma aega sisustada, tuli vägagi kindel soovitus – anna tuld!

Nii, saatsin vastavate juhtnööridega venna Tallinnalinnas raamatupoodi ja sedasi ma selle allika omanikuks saingi. Äge! Önnest tömbasin sügavalt hinge, sest vend suutis isegi selle raamatu esimese korraga kohvrisse pakkida ja kaasa tuua (juhhuu)!

Kuna teos vist on cirka 300 lehte, siis leidsin nagu ikka kallite asjadega, tuleb tarbida möödukalt. Seega, minusugusele raamatukoile tähendas see seda, et raamat läks esmal riiulit kaunistama (kaaned on kövad ja kelmikalt puna-must-valgete fotodega, mis mu siseinterjööriga täiuslikult sobivad). Ja siis kui tulid löpuks kehvad ilmad, vötsin ennast raamatudieedilt maha ja langesin nagu söltuvushaige kunagi, Hvostovi küünilistesse ”lainetesse”. Ma ei ole raamatuga teps mitte ühelepoole saanud! See on üks harvadest kordadest, kui ma loen peatüki vöi vaid osakese, sulen raamatu ja mediteerin sisu üle – müstika! See nöukavärk ja Sillamäeteema on mulle alati huvipakkunud nagu 4-aastasele shokolaadist üllatusmuna avamine! Ja siis tuli üllatus muna seest välja: Hvostov resideerub hetkel Viinis (terve oktoobrikuu nagu selgus) ja osaleb avalikkusele ligipääsetaval üritusel, kus loeb oma teosest ette. Mina, kiirreageerija nagu ma olen kui asi mulle korda läheb, panin kuupäeva rohkem kui körva taha. Ma lihtsalt tegin nii, et sellel möödunud esmaspäeval köik teised tegevused muutusid tühiseks: oli vaid rong Viini ja elusuuruses Hvostov, Andrei.

Ja seal ta oli – veidi köhklev, vahel justkui prozhektori valgusvihust pögeneda tahtev prillitoosi sörmede vahel keerutav, Austria pealinna snoobidele kirjandushuvilistele oma Sinimägedest ette lugemas ja ilma tölgi vahenduseta vabalt saksakeeles esitatud küsimustele vastamas. Ega minagi suupeale pole kukkunud, ikka töstin sörme püsti ja tegin teatavaks, et saalis on vähemalt 3 eestlast (saatkonna kultuuriatashee oli ka, töökohustused ikkagi) ning andsin omapoolse panuse küsimustesse (loomulikult saksa keeles).

Ja siis kui see kohustuslik piirarikas osa -  mina küsin, sina vastad - löppenuks kuulutati, läksin ma, Sillamäe raamat kaenlas nagu gruupile kohane, oma iidolit lähemalt uurima. Ma tegin südame kövaks ja haarasin ta järgnevaks 7 minutiks oma mentaalsesse haardesse, mille jooksul ma sain väga südant soojendava sissekande Sillamäe passiooni.

Nüüd on vist nii, et ma avan raamtu vaid kinnastatud kätega...

 Aga önneks on järjekordne nännisaamise saaga ukse ees ning mul teadmine, millega mu kaaskondsed mind ”üllatada” vöiksid (loomulikult, minuga eelnevalt kokkuleppe saavutades).