Helga ja eluvesi.

Helga on mu vanatädi. Tegelikkuses laulab ta juba mitmeid aastaid "parimate palade pealpool pilvi" kooris, aga see ei sunni mind kuidagi veel tema mainimisel minevikuvormi kasutama. Lühidalt, Helga vöttis mu enda juurde Mustamäele kostile üheksakümnendate löpul kui gümaasium sai löpetatud ja haridust nötama suurde linna läksin. Helga sisustas oma aega järgnevalt: esmalt töö pedas ja siis laul kooris ja nii mitukümmend aastat jutti. Köögiprogramm oli tal lühike: magus-hapud silgud, plärts (öuna)kook, kapsahautis ning eluvesi ebaküdooniatest. Eks mullegi jäi see vägagi maa-lähedane asjatamine köögis külge, eriti selle eluvee tegemine. Muidugi, esmalt olin ka mina rohkem tarbijate poolel. Helgalt pärineb suguvösas levinud legendaarne höige: "Poisid, pumba juurde!"

Nüüdsiis siinpool sood seisingi vastamisi faktiga, et ämm oli tuhande üheksasaja tollel aastal maja ümber miski vösa istutada lasknud ja üks oksakandja on juhtumisi ebaküdoonia (ämmale meeldivad selle pöösa kord aastas tekkivad roosakad öied, punkt). Minu mees on sillas nendest kanamuna suurustest viljadest - loomulikult vaid korralise korjamise maksimaalselt veerand tundi kestvaks hetkeks. Mina olen see, kellele siis need paar kilo kollaseid keri süüdimatult pappkastis nina ette potsatatakse. Tehku ma kui süütu nägu - fakt on, ära visata ma neid ei tohi.

Ja siis meenus mulle Helga taas oma eluveega! Härra abikaasa ja ämm olid asjaga päri vaid sel juhul kui nende osalus tootmisprotsessis piirdub ainult eemalt piilumisega. Löpp-produkti on valmis muidugi mölemad degusteerima-kritiseerima.
Esiteks konsulteerisin Eesti eksperdiga, et kuidas ikka asjalood käivad, kuna viimasest tegemisest on rohkem aega möödas kui vett ookeanis. Teiseks, marssisin kohalikku linnaosa külapoodi ja töin endale suure ca 6L purgi (sellise vanamoodsa kinnitusvahendi klambri süsteemiga). Peale loengus käiku marrsisin teisest toidupoest läbi, kus paistsin silma sellega, et ainsa ostjana oli mul vaid 2 pudelit 40 kraadist hundijalavett seltsis, kui ülejäänud poetasid kassalindile saia, muna, piima ja muu pudipadi. Olles taas turvaliste korteriseinte vahel, puhastasin ennast salgavalt siis need ca 2 kilo ebaküdooniaid (jaa, nii mönigi auk tekkis vasakusse peopessa!), viilutasin nad ja protsessi kroonivaks tegevuseks sai priiskavalt suhkru ja ebaküdoonia laastude vahelduv libistamine sinna kuue liitrisesse purki. Löpppunkti pani kangema kraadise vedeliku kallamine kollakamassi seltsi.
Ja nii see käibki - purk on mul juba integreeritud toa ülddekoratsioonidega. Korra nädalas kavatsen purki raputada, et suhkur tuurid üles vötaks vöi mis iganes. Ning ootan pönevusega vedeliku kollaseks muutumist, sest siis on kraam küps.

Helgal on oktoobris sünnipäev - üks eluveenapsi lonks on sel päeval kohane.