Igatahes tunnistan ausalt, on ikka vahe küll. Ma mõtlen siinkohal just möödunud (või kui aluseks võtta Austria ülikooli akadeemiline kalender, siis ikka veel käigus olevad) ülestõusmispühad. Väga ereda ääremärkuse pühade tähistamise kestvuse kohta andis mu vend, kes olla Eestis kuulnud raadiost (ma ei tea mis raadiojaamaga tegemist oli), et Eesti koos diktatuurse Valgevene ning islamiusulise Türgiga on ainus riik Euroopas, kus lihavõtted piirduvad Suure Reede kui riikliku pühaga. Tüüpiline protestantlik käitumine – rõhutatakse kannatust (nagu Tammsaare kuulsad sõnad: teed tööd, siis tuleb ka armastus). Kui ülejäänud ka veel peamiselt luterlikud riigid Skandinaavias tunnistavad ka pühade rõõmsamat poolt ning lihavõtte esimesele pühale järgnev teine püha (tavaliselt esmaspäev), on ka riiklik püha (loe: palgatööst vaba päev), siis Eesti seadusandlus rõhub tööga rakkes oleku vajadusele. Huvitav, kelle huvid olid mängus kui teatud päevi aastas riiklikeks pühadeks seadustati?
Samas ei ole vaja mõelda, et ülestõusmispühad oleks siin katoliiklikul maal midagi ülemõistuse pühalikku. Pigem on see igaaastane esimene suurem, suvist turismihooega sissejuhatav ja või vastavalt ilmale talvehooaega lõpetav ajajärk või kui laste vaatepunktist asjale pilk heita, siis jõulu või sünnipäevast mitte palju erinev ninnu-nännu. Kaupmehed muidugi annavad oma osa, ennastmõistetavalt pakkumised kaubandusmaailmas. Lihtne näide: Suurel reedel (see on siin muideks täiesti tavaline tööpäev , samas kui vaikne neljapäev on täidetud leinamuusikaga Austria vikerraadiovariandis ning söögiks vaid spinat ja muna) tehti õlle- ja veinisõpradele pika nädalavahetuse sissejuhtamiseks vastav algus: kõik veinid ja õlled 20% ale (ahjaa, väike piirang oli müügil – ühe inimese ja ostu kohta ei antud rohkem kui 5 kasti korraga, s.o. 100 pudelit näkku).
Egas midagi – jätkan vaatlemist ja vaagimist. Nagu Miina Härma laulus kirjas: Ei saa mitte vaiki olla…
No comments:
Post a Comment