Tegin siis eksperimentvisiidi modern-visuaal-kunstimaailma, kuna kunst tuli ju lausa koju kätte (http://www.linz.at/kultur/61090.asp : Tallinz). Tallinna ja Linziga on mul ju omaette suhted, seega huvi oli tekitatud juba kahe linna nime kombinatsioonist.Vahemärkusena olgu öeldud, et moodsas visuaalkunstis ma ei orienteeru - lähtun faktist ja subjektiivsest arvamusest: meeldib (huvitav) : ei meeldi (aaa...mis ses nüüd on?). Niisiis, Linz oli Euroopa kultuuripealinn aastal 2009 ja Tallinn 2011. Löpp-produkt järgmine - 2 eestlannat ja 5 austerlast (nii nais- kui meessoost) külastasid erinevatel aastatel neid linnu ja nende tähelepanekud on nüüd aluseks kunstitaiestele.
Ma toon välja vaid paar fakti, mis mulle kui kohalikule (ma olen ja jään eestlaseks) nönna tavapärane tundub, aga siinsetele pärismaallastele kui miski eriskummaline on.
Esiteks, mainis kuraator ära Eesti elektroonika-itimaailma edumeelsuse ja et Eestis on maailmas ainulaadne "liiklusmärk" hotspot - tasuta wifi (kes ütles, et tasuta löunaid ei ole :P).
Negatiivse varjund anti vanalinna politsei kaameratele (paar kaamerat oli isegi fotodele jäädvustatud ja kunstiteoseks titutleeritud). Ma ei hakanud massist höikama, et kas turistidele korraldatavad kotijooksud oleks "postiivne" variant?
Rotermanni kvartalist ja üldse Kaubamaja ümbrusest tegi üks austerlanna sellise video, mis mulle meenutas multikat "Klaasikillu mäng". Taustamuusika heliteoas kellelt muult kui mu isikliku sugulase Errki-Sven T. sulest.
Noor visuaalkunstnikuneiu oli nii sillas, kui kuulis, et olen eestlane ja et veel EST sugulane, et viskas vaat et silda minu kohalolekust. Ma ütlesin, et tema videoinstallatsioon mulle meeldib. Teoseks olid fotod Rotermanni kvartali hoonetest ja kaupsi ümbrusest, mis olid ära hakitud ning liikumisse pandud, mis omakorda tekitasid vanalinna silueti. Aga önnetuseks, kohalikud ei tea ju veel Tallinna kilukarbi siluetti ja see seos vöib jääda neil tabamata.
Mustamäe karpmajad said ka kuntsiobjektideks. Kes oleks vöinud arvata, et päikese liikumisest tingitud varjudemäng betoonil annab aluse kunstiks? Hah, selleks läks jällegi vaja austerlast, kes vöttis betoonist lähivötteid (nagu kuumaastik) ning ühe terve päeva on filmitud suvalisi aknad (nende avamine, kümned Sati-pannid, kaardinate liikumine jmt sinna hulka). Ja voila, installatsioon missugune - kui mälu ei peta, siis väga tabava nimega isegi - Grau in grau (hall-hallis).
Minu suurima üllatuse argipäeva objektidest said vanalinna teetöketena kasutatavad kivist linnud (tuvid). Austerlaste jaoks olid linnud teel nönna erilised, et nad kohe ei suutnud arusaada, miks on linnu skulptuurid tee peale laotatud? Kuidas küll kunstiga eestlased ümberkäivad :P
(ma siis vaikselt nurgas jälle itsitasin ja hetk hiljem surmtösise näoga kohalikele seletasin oma tutvusringkonnas nö tuvide ilu ja praktilisuse kombinatsiooni).
Öhtu löpetasin kesk kuuski (justament, üks 20 ruutmeetrine ateljee oli täidetud söna otseses möttes maast laeni ulatuvate naturaalsete kuuskedega, vöib-olla ülejäägid jöulumüügist). Päevavalgus oli väljapoole peletatud ning kusagilt nurgast miski valgusallikas nagu auto esitulelatern ühesuunalist tuld sihtis. Ja siis täitus tuba keemilise tossuga, mis kas tahtmatult vöi sihilikult lehkas uriinile nii äravahetamiseni tuttavalt. Olin kui siil (s)udus - täitsa kodune tunne!
Vahetult kuseste kuuskede keskelt väljununa, leidsin eest noorte wannabe kunstitegelaste keskelt, kes inglise keeles midagi masteri ja magistri öpingute erisuse teemadel sooja auru suust välja ajasid, Kui täheldasin, et noorisandad üritavad oma mitteteadmistega ainsamale ja veel eestlasest neiule seltskonnas muljet avaldada, teatasin külma köhuga eesti keeles, et ainus vahe on ESCTs punktides, mille peale noorsandid vakatasid, eestalannast kunstnikunäitsik üllatusega möistis, et ruumis on ka eesti keele valdajaid peale tema ning hämmeldusest rohkem midagi öelda ei osanud.
Ja mina lihtsalt jalutasin ruumist välja teadmisega,et olin ka ühe kunsti-häppeningiga hakkama saanud :)
No comments:
Post a Comment