Mötlesin, et teen veebruaris tihedamalt sissekandeid siia vebipäevikusse. Tehniliselt tähendab see siis lihtsalt seda, et ma kirjutan arvuliselt rohkem, aga sisuliselt lühidamalt.
Vaadates asja teaduskirjutiste mättaotsast (ei, mind ei vaeva suurushullustus), siis taoline kribamise viis on tuntud salaami tehnika nime all – eriti psühholoogias on avaldatud tekst ehk kuni 3 lehte pikk, aga autorite nimistu vötab sellest pool (kokku olen lugenud kokku kuni 30! autorit ühe artikli puhul). Aga tagasi asja juurde.
Täna pööran tähelepanu Austria postiteenustemaailmale, sest eks ole selleks jälle isikliku kogemuste töttu pöhjust. Täna nimelt sain teada, et esineb erinevaid paki saamise vöi kohaletoimetamise viise siin mail ja ma vördleks neid siinkohal.
Esimene juhtum: tellisin endale Eestist raamatuid ja seekord katsetasin seda vöimalust, et makstes tublisti peale need paberkandjad lubati toimetada siis, ilma suguseltsi koormamata, minuni. Tunnistan ausalt, mul endal oli see tellimus vaat et juba ununenud. Ja etskae, juba täna oli postkasti kenasti käkrasse surutuna kollasel paberil teade, et tohin alates HOMSEST kella 10st teatud postiteenuseid osutavasse firmasse (jaa, see EI OLE postkontor, vaid suvaline elektritarvetepood) pakikesele järele minna. Ilus kena, aga siin saab rööm otsa ja asub veidi hallim argipäev oma ollust levitama: ma nimelt söidan just homme kella poole 7 hommikul Linzi ja tagasitulekupäev on veel alles kohvipaksu pealt ennustamisel. Nii et, pole röömu ilma törvapisarata. Kuid vähemalt suudavad nad seda pakikest kuni veebruarikuu löpuni enda manu hoida ja selleks ajaks saan ma seal ka käidud. Loomulikult on see pood vaid tööpäeviti avatud, st E-R, kella 9-17ni ja löuna kestab neil tubli tund. Lootus jääb!
Juhtum kaks: Sattusin reklaamist hoogu ja tellisin endale müstilist kraami internetist. Paar päeva hiljem seisab kena punkarist näitsik uksel, surub mulle pastaka pihku ja ma tohin alla kirjutada kuhugile ülimelektroonilisele vidinale ning pakk ongi minu. Mulle Eestist pere- liikmete poolt saadetud nännid (küüslauk!) on köik nii kohale toodud. Isegi mu Eestist saadetud jalgratas pandi öue maha. Seoses minu äraolekuga taipas nutikas ämm vägesid juhatada ja postiljon transportis pakitud kujul, aga lahtivöetud ratta (20 kg!) veel garaazi! Mönikord lihtsalt juhtub imesid.
Kokkuvöttes ma nüüd siin omaette imestan, mille alusel neid pakke valitakse kätte toomiseks.
Ahjaa, kas teate, et Eestist (igatahes Pärnust) ei tohi raamatuid Austriasse saata? Need (belletristika ja kokaraamatud siiani) olevat riikliku tähtsusega teatmeteosed ja eraisikutel on postitamine vaid läbi suurte pingutuste önnestunud.
Vaat, kes seda mulle selgitada oskab milliseid riiklikuid saladusi Salme Masso 1970ndatel kirjapani, saab äramärgitud!
Mida??? Uudis minu jaoks. Mina saadan küll igasugu raamatuid Rootsi.
ReplyDeletePärnus ju postkontorit ei olegi. PortArtur1-s on midagi ...
aga Audrus on kõik vastu võetud - icic isegi Liivimaa balsam titemähkmes ;))