Räägi, mis sa teed?

Küsimusele: Räägi, mis sa teed? vastaksin: vöimalusel loen. Olen raamatukoi köige ehedamas möistes. hetkel jah seda vaid siis kui miski geograafiline körgendik on vöetud vöi miski enda kirjatükk just kas ei karju vöi miski koduperenaise igipöline kohustus kuklasse hingamas. 

Hetkel käsil: suveniirina Berliinist metroopeatuse Bahnhof Zoo lähedalt sulgemisel olnud raamtuparadiisist kaasahaaratud Thomas Brussig „Berliner Orgie“. Ilusas ja arusaadavas saksa keeles ilukirjanduslik ülevaade Berliinis tegutsevate ihugakauplejate ilmaelust. Tegemist ei ole miski karmidel faktidel pöhineva raamatuga, siiski belletristika. Autor lihtsalt tutvub oma kodulinna erinevate vastava temaatika teenust pakkuvate asutuste töötajate, hinnakirja (mis on hinna sees ja mis maksab ekstra) ja olmeolukorra kirjeldamisega. Ma küll ei taha kellegi lugemishuvi vähendada, aga ütlen siiski kohe: ostu sooritamiseks ei lähe nende 200 lehekülje jooksul kordagi, autor jääb körvalvaatajaks ja teeb lihtsalt ülestäheldusi pigem oma emotsioonide, mötete ja kohatud inimeste kohta. Kirjutatust ning ridadevahelt loeb niimöndagi välja, aga löpupoole muutub asi kahjuks monotoonsemaks.  Elevust ja elamus on peatükk Artemis (sooline vördöiguslikkus ruulib, sest ka NAISED maksavad SISSEPÄÄSU eest). Pealekauba annab raamat niiöelda käigupealt hea ülevaate Berliini linnaosade lähiajaloost.

Berliinist pean lugu ja olen selle linna üks paadunumaid austajaid. Mulle meeldib see segu Euroopakeskme Ida-Lääs, mis endiselt on olemas seal nii kontsentreeritud olekus. Seetöttu vötsin käsile peale Berliini müüri memoriaali külastamist novembris 2010 eesti keelde tölgitud raamatu Frederick Taylor Berliini müür. See raamat annab piisava tausta Berliinist enne müüri, II maailmasöja ajal ja peale söda ning müüri tekitamise taustast. Asi on lugemis-pingutust väärt. Lihtsalt sellest saadav infotulv on n+1 ühikut. Seega, soe soovitus eelköige asjast huvitatuile.    

Jumaldan Alan de Botton’i „The Pleasures and sorrows of work.“ Raamat kingiti mulle magistritöö eduka kaitsmise puhul ja see oli väga sihipärane, röhutamaks minu Max Weberlikku protestandi tööindu, mis katoliiklikus Austrias kas käib teistele pinda vöi ma ise kaevan endale auku, sest ei suuda ohje lödvemaks lasta. Müstika, mis ameteid maailmas leidub! Töelise britiliku „kuiva huumori“ naudingu eestlastele pakuks peatükk raamatupidamisest ehk siis accountancy. Köigile küpsisesöpradele soovitan Biscuit Manufacture osa lugeda (ei, retsepte ei avaldadata, aga karm töde küpsiste telgitagustest küll)! Leian, et nee peatükid vöiks olla iga (majandus)tudengi kohustusliku kirjanduse hulgas juba ainuüksi inglise keele „soojas hoidmise“ nimel ning rohkem sönu polegi vaja.