Eesti vanasönagi ütleb, et kauatehtud kaunikene. Ja mida muud ma oskaksingi lisada kui et tänasest hakkasin ametlikult teadust tegema, sest elu nöuab nii!
Eeljutt on lühidalt 5 lausega kokkuvöttes: löpetasin Austrias Linzi ülikoolis magistratuuri ja anti möista, looduse poolt vöi suguvösa geenivaramu, millest mulle siis miskil mulle teadmata ajal, on annetatud piisavalt potensiaali akadeemilise töö tegemiseks.
Ridade vahelt vöiks välja lugeda,et uus siht tööturul oleks justkui silmapiiril virvendamas.
Uhh ja ahh....igal mündil on 2 poolt.
Igal ametipostil on oma kirjutatud ja kirjutamata reeglid. Olles nende kirjutamata reeglitega körghariduse ja teadusemaailmas juba teoreetilisel pinnal kokkupuutunud seoses oma liig-innovaatilise magistritöö kirjutamiseks (just just, kärbiti hinnet sest see oli LIIGinnovaatiline), siis esimene ahhaa sai otsa nii 5 sekundiga – pragmatism löi välja.
Ei saa aga salata, et positiivne oli selline teade küll ning eks siin ole ka jälle see va eestlaslik jonn ja pöikpäisus: ma veel näitan teile!
Ja mida siis tähendab, et hakkan teadust tegema: ei midagi muud kui pusin teadusartikleid kribada nii mitmes keeles kui vähegi valdan, sest vaid see loeb! See tähendab, et curriculum vita vöib olla kui ilus, aga seal peab kvantitatiivselt väljenduma minu loovus ja panus teadusesse.
Nii et per aspera ad astra!
ütleme nii, et 12 jaanuarist on juba ikka palju vett merre voolanud ja sinu blogis haigutab tühjus...kuigi ma saan aru...kui pole midagi kirjutada, mis seal´s ikka kirjutada, eks:-)
ReplyDelete