Haaa, minul juba igav ei hakka (sellise tulemuseni jõudsin siin Luksemburgi eeslinna hotellis ajurakke ragistades). Ei, mediteerida oskan ma Austrias ka, et mida teha või kuhu minna (eriti veel kui väljas paistev päike annab jälle omaosa 30 kraadiks, suitsupääsukesed siristavad ja kilgi koibi saagivad). Ma siin lähivälismaal ikka tööasjus - olen suure ülemuse assistent: see tähendab uhan kiirteedel, tassin kotte, näpin raali ja muu selline. Aga mida ma siis selle eksperimendi all mõtlen.
Esiteks, mu lehmakella vaimustus (mitte segamini ajada vasikavaimustusega) läks kevadel niikaugele, et juba tuttavast ehitustarvetepoest haarasin aiandusosakonnast "lehmakella" (Kuhschelle) nimelised lilled kaasa (ikka kassas maksin )ning tekitasin endale uue peenra. Mitte sellise traditsioonilise (kaevan maad ja nii edasi), vaid tirisin vanad kompostihunnikulauad keset muruplatsi (enne jälgisin, kuidas päike oma ringe teeb ja kuhu millal vari tekib), ning ladusin need lauad (neil on servades täkked sees) nagu legoklotsin ruuduks kokku. Ruudu täitsin miski komposti jäänustega ehk huumust ja mulda sai sinna ikka liitrite kaupa uhatud. Ja seda kõike selleks, et austatud abikaasa soovi täita:tema soovis oma kasvatatud rediseid. Kuna mina sain juba varajases lapsepõlves igakevadisi kasvuhoone tegemise rõõme tunda, siis rediste seemnete laiutamine mind ei rahuldanud: ma uhasin neile sekka ka tilli, saialilli, sibulat, küüslauku ja kresse. Kas sellest ka midagi mõistlikku tekib, see on juba ise asi. Esimesed positiivsed tulemused on olemas: kõik sibulad ja küüslaugud vohavad, lehmakellad on "kaalus tunduvalt juurde võtnud" ning redis kakleb kressiga, mis esimesena "noa alla läheb". Ainus, mis veel endast suuremat märku andnud pole, on till. Aga küll ta jõuab. Kui ei, siis lähen lihtsama vastupanu teed ja külvan rooside ning muude istutatud supinokude juurde veel ühe laari tilli. Till ka paras supinoku :) ning ehk annab oma osa rohelise taustana juba õitsevale edelweisile.
No comments:
Post a Comment