Eriti passlik on asjalugusid kirjapanema hakata just nüüd, sest SEE suvi läheb oma tormilembusega annaalidesse kirja küll, pealegi orkaan Irene hullutab USA ida-rannikut.
Siit siis soovilugu Piretile: minu omal nahal kogetud tormidest, paluti küll mahlakalt, lubada ei saa ma midagi kui vaid seda, et nõrganärvilisemad pigistavad silmad kinni kui jubedaks läheb. Valiku teen selle aluselt, et need juhtumised panid mind ennast igakord erinevalt proovile, aga detailid juba siis luguloo kulgemise jooksul. Et siin hulljulged ei arvaks, et ma niisama heietan, panen ka paar pilti teksti juurde. Jagaksin tormid kahte kategooriasse : pilvepiiril jalutades ja olmetingimustes kogetud.
Esimese hoona meenub mulle sellest 2011 aastast 22.juuni nö "jaanipäevamöll". Minu eelis tormi veetsin mööda 4 seina vahel. Teadupärast elan kuuenda korrusel ja aknast on elu kui peopesal. Linzi linn asub kuni kilomeetrikõrguste kuplite vahel. Niisiis, aknad on mul nö “õiges” suunas – ma näen juba aegsasti, kuidas torm ennast kogub ja kujundab, sest ta “tuleb” ühest kindlast orust (püha Magdalena poolt). See jaanipäevamöll aga oli eriline, sest sellist tormi-iilidest tingitud pilvemäsu keerlemas sõna kõige otsesemas mõttes mu akna taga pole ma veel kogenud.
Võlutuna, aga ühtlasi ka halvatuna sellisest kihilisest pilvede eklektilisest tormlemisest : neid pilvi oli kolm kihti, värvuselt helehallist tumelillani ning igal ühel oma suund, mis pigem näis olevat keerutamisena teatud punktis. Seisin aknal ja klõpsisin pilte, ise samal ajal lootes, et pilved jääksid kõrgustesse tiirutama ning mitte tuulispasaks muutuks.Tuuleiilid olid nii tugevad, et paotatud aknad lendasid iseeneselikult tekkinud tõmbetuulest tingituna koomale kiirelt ja kõrvulukustuva pauguga.Samal ajal undas ja ulus tuul meie peaaegu muidu olematus ventilatsioonis.
Ja siis käis kärakas! Tänu Doonaule, oli kajaeffekt mega ning seda järgneva pooleteist tunni jooksul, oli alanud looduse disko! Mina kuulasin vee allaneelamise ülekoormusest tingituna kanalisatsiooni oigeid. Aknal polnud enam midagi teha – väljavaade oli mattunud halli veemassi. Ma võisin vaid aimata, mitu liitrit sekundis mu akende vastu tol hektel vett paiskus ning loota, et igivanad tihendid veel korra vastupeaksid enne lõplikku allaandmist.
Mägedes olekuga olen sõna otsesemas mõttes kogenud äikesetorme, mis tõesti tekivad suunast “ei tea kus”, seepärast rõhutatakse ilmateate vajalikkust matka plaanimisel. Toskanas, aga ka seal on künkaid kõrgusega 1800 meetrit ülepinna, sai eelmisel sügisel tuterdatud. Ja siis need tüüpilised märgid, et ilm muutub ja seda lähiminutite jooksul: tuul tõuseb, tuuleiilid tihenevad.
Kuna itaallased on aastasadade jooksul osavalt oma metsad hävitanud, on vaade pilvede tekkimisele, kujuvõtmisele, värvimuutmisele ja liikumissuunale, võrratu. Iseasi on see, kui see pilv oma ähvardava iseloomuga sinusuunal liikuma satub. Tänu nö lagedale mäeservale lausus härra abikaasa tol korral profetlikud sõnad: ole madalam kui muru, seda sõna otsesemas mõttes! Kükitasingi siis jalad võimalikult tihedalt koos kui hunnik õnnetus oma oranzis vihmakeebis, matkavarustus (kõik metallist) kehast võimalikult kaugele loobituna, seal Toskaana äikesetormis, mis mõnuga sähvis, paukus (ja see kajas vähemalt veel neljakordselt), välkus ning kallas kui oavarrest lõputuna näiva tunni jooksul.
Sellest aastast on ka kogemus jällegi Itaalia pinnalt, Stilfsejochi rahvuspargist kahe tuhande kahe saja meetri pealt: sa näed kuidas algul valget värvi nii süütuna näiv pilv tekib, taevas tema taustal aga hirmuäratavalt tumesinist tooni võtab. Pilveke paisub, tuuleiilid julgemad, varasemalt vidistanud linnud on vait ning tüütud mutukad kadunud, sest pilv sõuab sinu suunas. Sa loodad nö kergemat karistust ja varjud autosse, sest pole paremat äikesevarjundit mägedes kui auto! Veel veerand tundi ja tuul on paisunud nii tugevaks, et tuleb auto ümberparkida suunaga nina tormi poole, sest tuuleiilid raputavad juba ägedalt autot ja 2 tugevama kehaehitusega inimest selle sees. Autoust avades rebib tuul selle sinu eest laia kaarega lahti. Sa loodad vaid, et tormiajal ei tuleks põiel või soolel soovi end tühjendada, sest vabatahtlikult ma enam siit kindlate seinte vahelt ei välju, sinna maailmalõpu stenaariumisse.
Meenub järjekorne torm Itaalias, Grado rannas. Käies mööda randa, täheldasin jällegi tuuleiilide sagenemist ja pilvede kuhjumist. Grado rannad on võrreldavad Pärnuga – kaua tuleb vees lonkida, et sügavamaks läheks. Olles just jõudnud puittee/silla lõppu, mis viib nö “kuiva jalaga” sügavamasse vette, märkan, et laine on muutunud tõsisemaks, loksutab juba hoogsalt, et meetrilaiune puittee on uppumas. Viskan pilgu taevasse (vaata fotot)
ja järeldan – siva, rannaliiva suunas liikuma nüüd ja kohe! Täpselt sel momendil, kui olen astumas sillalt rannale tuleb merepealt selline iil, mis sunnib mind tuulele küljetsi seisma, et üldse püsti seista saaks!
Tuul keerutas üles liiva, muu kergekaalulise sogaga võidu lendas õhus metallprügikaste! Suured päevitusvarjud olid kui murtud lilled aasal – nende varjuosad olid räsitud, katki ja tundus, et ka kohe hakkavad need metallpropelleriks moondunud väärastused õhku tõusma.
Kuid ükski torm ei ole igavene…
No comments:
Post a Comment