Sisevaatleja.

SEE päev oli töine – maja pidamine (just nimelt lahku kirjutades) ei ole lihtne tegevus. Lühidalt, alustan siis taaskord omapoolsete kommentaaride üllitamist elust-olust siinpool sood. Täna sai korter uued aknad. Ei, ma ei tellinud neid. Nad lihtsalt määriti pähe majaomaniku poolt, kes arvatavasti üüri töstmise eesmärgil järgmiseks 15ks aastataks organiseeris endale miski laenu pangast, et siis maja välisilmet vuntsida. Aga ohhh häda, laenukest anti suuremas koguses ja kuna raha tuleb pigem ehituslikel eesmärkidel ära kasutada kui oma tasku kasumlikult ajada, siis ei jäägi muud üle kui et moto: vahetame köik välja, küsimata kas asjal on mötet vöi tegu. 

Niisiis, kaks väiksemakasvulist kohalikku askeldasid akendega, mida saaks vörrelda kui miski komejanti – üks lammutas akna eest ja töi uue raami sisse, siis astus lavale teine, kes kinnitas akna pirakate kruvidega seinte külge ning kandis välja vana akna jäänukid, ja siis tuli taas esimene sell, kes kukkus mörti pilduma aukudesse, mis aknapöskedesse olid tekkinud lammutuse käigus. Mördi loopimine oli nönna hoogne, et ma peale nende „lavalt lahkumist“ veel poolteist tundi nühkisin pörandaid ja endiselt avastan müstilistest kohtadest larakaid, kuhu köik see pask suure kaarega on lennanud. 

Ja muideks, ega sellid niisama siis mu uksele koputa, et järg on minu eluaseme käes. Ohh ei, ma eile vötsin ühel natist kinni ja küsisin, kas saaks ehk aknad kiiremas korras vahetatud? Sest pool sellest Lasnamäetaolisest paneelmajakolakast on juba uute akendega varustatud, aga keegi ei tea, kui kaugel tööjärg on – puhkusteaeg teadagi. Ja ta siis sügavas dialektis vastaski, et aga milles küsimus, andku ma vaid korteri nummer ja vaatame, kuidas asjad jooksma hakkavad. Mis minu ajukäärudevahel aga häirekella tööle pani, sest elamine tuleb ju kokkupakkida, aga samal ajal peab ka korteris saama elada…

Uued aknad moodulised, aga lahti teha veel ei saa, sest mört ei ole kuivanud, samas on öues +30 kraadi ja mul sirab päike suveperioodil tubli 8 h sisse – hurraaa Itaalia korterist lahkumata!

Aknavahetusel ka väike „huumorinurgake“ - köögiubriku aknaklaasi olla keegi naljahammas erimoodulise tellinud, st piimaklaasi. Igatahes, sellest aknast ei tasu väljavaadet otsida, sest klaas takistab seda. Seda imestas ka akendepanija, et miks kuuendale korrusele selline klaas panna – sisse ei vaata peale härra naaber rändpistriku küll keski, aga ega aknavahetajagi paberi vastu saa. Samas, lubas homme hommiku esimese asjana, kui kohale on jöudnud loomulikult, aknaklaasi ära vahetada. Ma siiski jäin endale kindlaks, et ma tahan aknast välja vaadata ning mind ei huvita, kas keegi ka sissepiilub.

Ja siis, et nagu inglased ütlevad : mida rohkem, seda uhkem, astusid ligi elektrikud. Korteri kaitsmed asuvad nimelt korteri sees, ubrikus. Ja sellele oli neil vaja juurdepääsu. Miskist kapist suures koridoris sikutasid nad meetritekaupa juhtmeid korterisse. Ja nii nad tekitasidki miski müstilise lüliti sinna kasti sisse mulle juurde (paar salafotot tegin ka sikutamisprotsessist, mis vist pöhjustas ajutise pimestuse elektrikul, kuna kasutasin välku).

 Lülitit pean 2x aastas  kohustuslikuskorras näppima, kontrollimaks asja funkamist – pönev, aga siraka saamine on välistatud. Rohkemaid üllatusi pole teatavaks tehtud, samas  ega need tulemata jää. Käib ju usin maja välisseina mötteline soojustamine ja see tähendab hetkel kella seitsmest hommikul kuni kella neljani pärastlöunal körvulukustavat müra ja silmipimestavat tolmu – midagi nad sinna seina külge poogivad, aga keegi täpselt ei tea. Küsida ka ei saa, nad ju kölguvad maa ja taeva vahel oma müra sees.

Vahekokkuvöte : lift sai jälle tööle, seda nimelt ka parandatakse vöi öigem oleks öelda, uuendatakse, mis tähedas vaid seda, et sain löpuks kuuendalt korruselt otseteed keldrisse minna mega pesulaariga pesumasinat hullutama. Ja nüüd siis ongi korteris india – kuum, öhuta ja niiske. Aga lootus jääb!