Minu Eesti.

Olles juba paar päeva Eestis, tunnetan, et kogetut on vaja kirjalikult talletada. Niisiis, esimene ‘üllatus’ – kui muidu oli Via Balitka Eesti osa väga hea võrreldes Läti ja Leeduga (Poola ei kannata endiselt kriitikat), siis Pärnusse sissesöit oli kui hoiatamata mutiauku kadumine! Sindi ristmik üleskaevatud, igaksjuhuks kõik selgitavad liiklusmärgid eemaldatud põõsastesse ning kokkuhoiu eesmärgil tänavavalgustus kah kustutatud. Ma saan aru, et kohalikud on sellega harjunud, AGA kui ikka miski hull rekka ka veel `seljas istub´, siis enam nii naljakas ei olegi kell üks öösel kui iga läbitud kilometer tuhande kaheksasajast kehasse sööbinud on.

Ma olin juba unustanud kui valged on siin ööd, aga tol hetkel olin küll kui pimedusega löödud!

Presidendi juures käik oli selline omaette ‘ahhaa’ elamus – kuna ilm oli hommikul vihmane ja Läti presidendi töövisiit lõppes 30 min enne mõttetalgute autasustamistseremooniat, oli istumiseks tekitatud koht trepikotta (piltidelt, mis näiteks president.ee avaldati, seda muidugi aru ei saa).Ilvesel oli suur tülpimus näkku kirjutatud ja ta ei üritanudki kehva mängu juures head nägu teha, tema kõne oli tubli 7 lauset ‘pikk’. Margit Sutrop märkis ära, et tegelikkuses kirjutajad ei vastanud mõttetalgute ‘tähtsate peade’ ootusele – inimesed kirjutasid emotsioonidest, tähtsad ninad tahtsid probleeme ja lahendusi sellele.

Mul oli au olla nomineeritud ning 7 kilo eesti keel seletavaid sõnaraamatuid kulub marjaks ära. Plaksutamisele järgnes püstiseismine roosiaias, kus eestisoost 1,6m pikkused noormehed prantsuse õunasiidrit otse minipudelitest soovijatele pakkusid. Tagumised hambad said paar kilutrühvlit ning lusikatäis jahtunud kohvi sai kadakamarjalise shokolaadi-kommikesega alla loputatud. Huvitav, kui vihm oleks kestnud, kas meid oleks siis grupiviisiliselt keldris asuvasse sööklasse viidud? Loomulikult uurisin ma julgeolekuteenistuselt, kus siis ‘troonsaal’ on. Mind juhatatigi esimesel korral lausa ukseni, mõtlesin juba seest poolt ust lukustades, et kuulariga varustatud kapivälimusega kodanik jääbki nüüd veel ootama mu tegevuse lõppu. Õnneks siiski tohtisin omaette toimetada.

Tallinna vanalinn on võrrldav Veneetsiaga oma kribukrabu müümise poolest. Jalutasin ühte poodi sisse ja müüjal oli probleeme mulle eesti- või venekeeles vastamisega. Ta tunnistas, et hispaania ja inglise keel tuleb sorinal. Ma muidugi imestan matrjoshkade üle, et misajast on puunukud Eesti nänniks saanud?

Lugeja ehk märkab, et mul on olemas seekord ö,ä,ü,õ? Loomulikult digiriigis Eestis toetasin majandust ja soetasin endale uue digisõbra.

Vaatlustoimingud jätkuvad!