Maast ja ilmast ning trammisöidust.

Ma ei ole hüljanud oma digitaalset päevaraamatut, käisin lihtsalt ennast tuulutamas lähivennasvabariikides ja siis ka vaid valitud paikades. Niisiis lühidalt: esiteks oli au viibida jällegi kord veidi pikemalt Zürichi linnas Sveitsi pinnal. Minu önn vöi önnetus on, et mitte mu enda poolt valitud vöi makstud majutuskohad satuvad olema alati bordumajade  vahetusläheduses ja need ei ole muideks linna mitte odavaimad hotellid (fakt: öö eest küsiti Best Western Montanas 190 CHF). Nagu eetlased ütlevad: kingitud hobuse suhu ei vaadata – mina vaatan küll ja mainin, et kobisemiseks puudub pöhjus, faktid räägivad enda eest. Faktid on: pearaudteejaam 8 min jala, disaini muuseum ümber nurga, kesklinn uimerdades 12 min, trammi peatused 3 minutit, möistetavalt jala minnes erinevates suundades – valik on sinu! Mündi teine pool on, et auto parkimine toimib Sveitsis üldiselt tunnikaupa ning selline veidi moestläinud tänavalaterna sarnane tulp nimega  zentral parkuhr’ i tuleb toita müntidega + parkimispiletit ta ei anna, sa vaid trükid parkimiskellal numbrikombinatsiooni ehk parkimiskoha nummeri.

Eriti seksikas on Sveitsi 50 „kopika“  münt – ½ räppel. Just nii ongi höbedaselt läikiva mündi peale pressitud. Önnetuseks on köik mündid (räppelid ja frangid) höbedased ja vaat et sarnase suurusega. Igatahes on tükk tegemist, et neid eristada. Parim on muidugi see, et see va zentral parkuhr aktsepteerib vaid münte alates ½ räppel ja frank. Nii et need muud „kopikad“ vöid kohe unustada.

Teiseseks, ühistranspordipileteid nagu trammisöiduks vajalik,  saab peatustest masinast osta. Ilus kena. Masin pole just aursaadavamate killast, aga kunagi saab selgeks ikka, mis pilet sind just huvitab (mina uurisin enne hotelli retseptsioonist missugune pilet mul oleks kasulikum soetada ja umbkaudu mis see maksta vöiks).Nimelt jagavad Zürichi ja Wintethuri linnad transpordisüsteemi, pluss üle riigiline raudtee ja järve laevade piletid – vajuta vaid nuppu ja köike masin sülitab trükkida, küsimus on vaid rahas :)  

Ja nüüd tuleb eriti oluline point : see masin aktepteerib ka vaid münte. Ei mingit vöimalust libistada paberkupüüri vöi keelitada kreediitkaardi abil piletit annetama – paku münte alates ½ räppelist ja masin on sinu söber!

Kuid ma ei heitnud meelt, otsisin esimese kioski, kus kohalik pudelivett müütas ja lubasin endale pooleliitrise plastipakituna H2O ning tänutäheks sain peotäie tubli paarsada grammi kaaluvaid münte.

Miks tramm valida? Sest Zürichis viib tramm enamuste kultuuriväärtuste vahetuslähedusse ning parimad muuseumid on lausa tasuta. Aga nö „kuumade kohtade“ külastamiseks  (nt Disaini muuseum tasuline, üliöpilane saab 8 CHF sisse, täiskasvanud 12 CHF) tasub soetada Zürichi turistikaart (24h maksab 20 CHF), mis vöimaldab tasuta transpordivahendeid (NB! Mägitramm EI OLE hinna sees) ja muuseumitesse sissepääsu. Zürichi järve laevandus on omaette teema ja üldjuhul tuleb peale maksta, sest laev söidab erinevates tsoonides asuvate peatuste vahel.

Muideks, trammist väljumiseks tuleb 2X vastavat nuppu vajutada – esimene kord on selleks, et tramm peatuses pidama jääks, teine kord et ka vastav uks avaneks – trammijuht on söna otseses möttes ametis vaid trammi juhtimisega.

Nagu öeldud, Zürichis ma seekord mitte esimest korda ja seetöttu tegin suure kaare Bahnhofi tänavale, loomulikult trammiga. Bahnhofstrasse (raudteejaama tänav) on allee, kus igaüks saab aimu, mis väärtus on rahal otseses ja kaudses möttes. Mind huvitas vaid, kas tuntumatest tuntumate firmapoodide turvamehed on vahetunud viimase aasta jooksul. Aga vöta näpust, tramm oli selle vaatluse objektiivselt läbiviimiseks liiga suure kiirusega!

Zürich ei ole ilus linn otseses möttes, Zürichi värvigamma on beez hallikate alatoonidega. Aga Zürich inspireerib!