Piinakambrist külatolaks

Lühidalt, mu tavaline kodukeemiapoeketil on üks hea omadus. Peale träni, mida nad pakuvad elamise läikima löömiseks ja muu taolise körval, on neil ka juuksurid (ei, ma olen endiselt paadunud juuksur Aili kunde Pärnus – ei ole ma veel leidnud juuksurit, kes mind möistaks) ja kosmeetika salong.

Ja nüüd siis asjatuum – ma olen suutnud oma kemmeripaberiostutuuridega koguda hunnituma hulga punkte, et 3 tunnine! ilutuur anti mulle tasuta kasutada (maniküür, pediküür ja „näoralli“ ). Assaa sade, eks ma muidugi hiivasin ennast kohale, peab ju asja ikka omal nahal ära proovima, et kuidas siis siinmaal asjalood on. 

Löppkokkuvöttes, karm kogemus! Ma olin juba unustanud kui piinarikas vöib olla ilu protseduur (Ilu nöuab ohvreid!).  Minusugusele 3tundi ühe kohapeal istuda, on ikka palju. Väike sado-tuur oli näopuhastus – ja löpptulemus? Vaatasin peeglisse ja ehmatasin, sest ilusast väljanägemisest oli asi ikka väääga kaugel (nüüd ma täitsa möistan, miks kosmeetik pakkus, kas teeme päevameigi ka?). 

Önneks see läbiklohmitudolek näos on mööduv nähe ja kergendusega vöib jälle kohalike hulka minna.

Neljapäev - siis ma tegin külatola. Einoh, olles vaadanud härra Tuvihirmuga hommiku 6st kuni poole 8ni tött, sest siis oli ta jälle kadunud (ja, ta siiski külastab oma super-lux elamist, aga üksi. tea kas naiska laskis jalga vöi leidisi teise?), tömbasin ripsmetele värvi peale ja kontorisse oma öpetajaseiklusi löpetama. Jap, see ralli sai ka loomuliku löpu – ligi 400 kirjalikku kodutööd + samapalju kirjaliku eksam vastused, said kontrollitud, hinnatud ja üliöpilastele tagasiside antud. Kokkuvöte - siinsetel üliöpilastel jätkub tihti ülbust rohkem kui rubla eest! Neile kuluks ka üks viisaastak Nöukogude Liidus ära.

Öhtuks olin külla kutsutud. Otsustasin väikese paarikilomeetrise marsi kasuks, ilm ju soe. Nagu kiuste ronis öhtu kella kuueks tsüklon läänepoolt kohale ja laulusalm ütleks: ilm läks hukka – välkus, paukus, vihma kallas, puuoksad lendasid öhus.

Aga mitte minujaoks! Kuigi kohalikud pugesid kui sipelgad autodesse ja maailm aknast vaadatuna tundus inimtühi, tömbasin mina endale matka vihmavarustuse üll - erkpunast värvi kogukeha „kondoom“, vanad matkasaapad jalga ning teele ma asusingi – ma pole ju suhkrust :)   

Doonau kaldal siis marssides ja silmist ripsmetushshi jäänuseid pühkides oli mul meel hää – miski peni ei haakunud mu säärde, ratturid ei niitnud jalust maha. Ja need vähesed, kes vastu tulid naeratasid. Ei tea ma, kas oli see tingitud mu välimusest kui täispuhutud punamütsikesest vöi pandakaru näomaalingust vöi sellest, et vastutulijaid oli nönna vähe,et igaüks tundis eenast kui viimane mohikaanlane. Igatahes, ise olin rahul ja mida muud hing tahta vöikski!