Volbri (Walpurigise) ööd siin enam ei tunta. Ja kui keegi juhtubki tuld tegema, siis naaber teeb kaheraudsega kiiresti selgeks kui vale liigutus see ikka oli.
Niisiis, kätte jöudis ilma suurema minupoolse panuseta maikuu. Juhtusin olema sellel päeval Tirolis. Esimene mai on siinsetele kohalike vaatlemiseks huvitav, isegi eriti sobilik päev.
1.mai nimelt tähistavad köik kohalikud midagi, söltub vaid nende parteilisest taustast, mida ja kuidas tehakse.
Lühidalt, punase taustaga tsiviilriietes segasoolised marssijad (nagu sotsidele kombeks ikka) lehvitavad lippe ja loosungeid, nööpaukudest ei puudu nelgiöis. Linnade peamagistraalid on KOGU liikluseks suletud ning punaste kolonnid rühivad pasunamuusika saatel ühe tänava otsast teiseni, öhupallidest on öhk paks.Peetakse mittemidagi ütlevaid pikki könesid ja nii see keskpäev läheneb, kuni nisujahu saiakesi, mille vahel lihaollus erinevates variatsioonides piiramatult manustama hakatakse.
Mustad seevastu peavad pühak Floriani (tuletörjujate kaitsepühak) rongkäike Seda juhtusin esimest korda Tirolis kaema. Esiteks, kodanikud on röhutatult kas vormi- vöi rahvariietes (et ikka oleks kaugelt näha erinevus punastest). Ei lehvi loosungid, vaid iga grupp on taaskord oma sajandite vanuse käsitsi kullaga tikitud paraadvarustuse (ma ei tea kuidas seda nimetada, aga näeb välja kui ülisuur vimpel) värske öhu kätte toimetanud ja seda hoitakse hardalt kinnastatud käte abil tikksirgelt püsti. Mängib taas puhkpilli orkester riietatult rahvariietesse, tuletörjujad aga sügavalt pruunivärvi univormides.
Märkasite - punastel on marsid, mustadel rongkäik = mis löppkokkuvöttes samasuguse liikumise välja annab, aga oluline on ju sümboolne erinevus.
Kuna ma söitsin edasi Baierimaa poole, siis nägin ka kolmandat varianti, mida 1.mail tehakse. Baierlasi kirjeldatakse kui ristsugutist sakslasest ja austerlasest. Suurim solvang tösibaierlase jaoks on, kui teda sakslaseks nimetada.
Nönna, miskis X külas Baierimaal oli maipuu (Maibaum) püsti ajamine inimmassi jöul just tol hetkel oma kriitilisse punkti jöudmas kui meite reisiseltskond kohale jöudis. Maibaum on piraka ja pika (sirgelt kasvanud) kuuse ära kooritud tüvi, millelt on köik oksad eemaldatud, vaid latva on jäänud ca 1 m pikkune okstetutt. Ja seda nad seal siis nö "istutasidki". Nagu arusaada oli, väljavalitud kogukonna keskealised mehed (rammu ja möistust pidi olema piisavalt juba) nii ca 15-20 tükki, vinnasid siis seda puud püsti nii nagu olid seda teinud nende esivanemad möödunud sajandite jooksul korduvalt.
Muidugi olid mehed rahvariietes (siin täheldasin seda, et mehed ei kandnud sokke vaid pakse sääremarja soojendajaid) ja vaid lühikesi lederhoseneid (latzhosen). Puu püstiajamise ajal manustati ohtralt öllet. Vaatluse käigus sain teada, et keskpäevaks pidi maibaum oma täiesuhkuses ja iseseisvalt seisma. Kui kaua nad seda putitamist juba teinud olid, ei tea, aga vaat et punkt 12 puu seisis ja siis tuli kopamees, et maibaumi alune auk kinni ajada. Ning siis käis kärakas ja äike ning vihm kuulutasid ürituse löppenuks.
Minu esimene mai tähendas paaritunnist autorooli keeramist Saksakiirteel taaskord, nii päikesepaistes kui suures hoovihmasajus.
No comments:
Post a Comment