Ma lubasin endale kella ülikoolist (kui tudeng) lahkumise puhul. Sellise ehtsa aga lihtsa Shveitsi oma (firma S:)
See oli see emotsionaalne pöhjendus teole. Ega ma muidu seda polekski lubanud, aga "komistasin" poe otsa, mis enda uksi löplikult sulgema hakkas hinnaalandussilte täis oli riputatud ning see kell jäi mulle silma. Ja see oli see reaalne pöhjendus ostule.
Praktiline pöhjus oli veelgi lihtsam: mu ülevaade nädala ja kuupäevadest kippusid ühtlaseks halliks massiks minema. Ma sain ajakulgemist täheldada vaid teatud toimingute jälgimise kaudu näiteks kui öues on pime ja vaikne ning ma olen Linzis, siis kell on 1 ja 4 vahel öösel tööpäeval, sest tramm ei mühise veel akna alt läbi. Aga nagu öeldud, selline vaatlusviis ei rahuldanud enam mind, eriti kui arvestada et järgmisest nädalast algab ralli lektorina ülikoolis, ja seda veel erinevatel päevadel ja kellaaegadel.
Niisiis, mul on käekell. Selliste pimeduses hiilgavate seieritega. Mul on ka mobiil, mis köike neid ajaarvamisi mulle teatab, aga vaid sellel juhul kui ma telefoni sisse lülitanud olen ning aku on laaditud.
Ma lihtsalt arvasin, et kell on tegusam - tiksub oma ette ja ma olen ajaga kursis.
Ja vaaaat kus lops - see va ajamasin tuli seadistada! Önneks ja önnetuseks on tal vaid 1 nupp, mida siis oma sisetunde järgi kruttides saan päeva, kuupäeva ja kellaaega timmida. Eile hommikul avastasin öudusega, et olin selle ainusema nupu kuidagi "lohakile" jätnud ja kell oli usinalt mulle juba 7nda kuupäeva ette kruvinud. Assa sade! Tuli siis sisemist tunnetust tekitada (peale seda kui ma olin selgitanud öige kuupäeva) ja ajamasin taas minu vajadustele rahuldavaks teha.
Nii me siis tiksumegi ühtses rütmis järgmise korrani ...
No comments:
Post a Comment