Järgnevad kuus (6) nädalat olen ma köikvöimas - minu otsusest söltub pea 500 tudengi esialgne akadeemiline saatus. Mind vöiks kirjeldada kui pealnäha pehme ja suure südamega, aga kui ärritada, siis muutub hävitavaks monstrumiks.
Eile oli siis esimene grupp, tagasihoidliku 138 inimese osavötul. Nüüd kohe lähen silmitsi seisma 253 tegelasega. Eks mul endalgi ole hirmus - mina pean rääkima nende emakeeles, 1,5 h järjest.
Eile veel unustasin miskit vedelikku endale varem valmis hankima - esimese poole tunni möödudes oli kurk kähe ja tunne, et hakkan kohe oma silmamunasid edasi-tagasi keerutama.
Ütlen, et pole kunagi öpetaja tahtnud olla, aga kui juhus sülle kukub, kasutan seda oma parema äranägemise järgi ära. Eriti osav olen seda massi vaikseks hirmutama -> väga demokraatlikult pakkusin vöimaluse, et kui ikka suu kinni ei seisa - vahetame kohad, mina istun saali, tudeng seletagu tahvli ees oma kaaslastele, mida slaididega on möeldud ja auditoorium otsustab mis hinde ettekandja saab.Rühmaharjutusi soovitatakse ja eks ma siis rakenda seda - köikvöimas nagu ma olen need 6 nädalat.
No arvake ära mis juhtus :)
Jah, protestantlik-sotsialistlik taust andis nii mönedki eelised mulle nende kroonilise lobapidamatuse all kannatavate noorsoo esindajate ees.
Önneks kestab see ralli töesti vaid 6 nädalat - siis saab ehk suvepuhkust alustada. Kevad trügib önneks aknast ja uksest juba nädalajagu päevi sisse, homseks lubatakse juba +16 kraadi.
Jah, märtsikuu mulle meeldib!
;)) hoian pöialt ja kujutan ette ;))
ReplyDelete