Suvine unistus

Igaüks meist unistab, minu nimekirjas - kuhu minna, mida teha, sai tänu baierlaste telekanalis nähtule reaalse kuju. "Haute route a mi coteau". SINNA  tahan ma! 


Eks igaüks lendab just nii körgelt kui tema tiivad kannavad. Minu puhul tuleks siis tiivad asendada pölvede vastupidavusega, sest igaüks, kes veidi pilvepiiril jalutanud on, teab et 1200 körgusemeetrit päevas polegi just enam niisama. Seda veel körgmäestiku tingimustes koos terve 45 liitrise seljakotti täitva varustusega. Ja muud müstilised muutused vöivad sind tabada, aga see vaade, elamus!
Wallis (Sveits) see on kiviklibu, jääkülmad järved, liustikud, piiramatu vaade (juhul kui muidugi miskit ollust kaela ei kalla), üllatavalt karge öhk. Ahhhh... ja Ohhh  - just sinna ma tahan!
Aga unistada vöib, see veel tasuta :)
Mu ema ikka imestab, et kus sa laps selle körgustesse pürgimisehaiguse saanud oled? Kehitan vaid ölgu ja ütlen, et neid maadmööda roomajaid on juba piisavalt, möni vöib ju ka körgemale oma nina toppida :)

Info link  teistelegi, kel huvi veidi pilvepiiril jalutamise vastu

http://www.br-online.de/bayerisches-fernsehen/bergauf-bergab/hochtourenklassiker-fuer-wanderer-DID1306403833455/haute-route-bergwandern-tourentipp-ID1306404456509.xml

Rohenäpp sahkerdab

Tervitused indiast! Te olete Indias käinud? Mina ei ole, mul siin Austrias lihtsalt algas periood, mida isekeskis nimetame indiaks. Ilm vöi ilma olek indiana on järgmine: temperatuur on möistetavalt pluss 30 pügala alla juba ennelöunal, öhuniiskus on  vähemalt 60% ja öhtupoolikul teeb loodus diskot – müdistab, välgutab, vee kogus mis siis taevast alla saadetakse, möödetakse kahekohalistes numbrites ruutmeetri kohta. Ei puudu ka märja T-särgi vöistlus, kuid on loodus on asja veel filigraansemaks muutnud: vesi ja tuuleiilid pühiva köik röivad seljast nagu niuhti! Kas just vaatepilt silmaröömu vöi meelterahuldust pakub, on ise küsimus…

Olen ka kogenud seda, kui veekogus on olnud 130 liitrit ruutmeetrile. Jah, nii mönigi on päästetud kiirteel autost helikopteriga, sest kiirteekurv oli kadunud veemasside alla. Minu veemasside kogemus on olnud vaid matkasaabastest mitmekordne vee väljakallamine mäest alla laskumise ajal. Kah omaette kogemus, kui lisada juurde, et samal ajal välgud sähvisid 1 meetri raadiduses ja köu oli kvadrofooniline!

Teadupärast alustasin ma siin paari kuu eest aianduseksperimenti – panin tomatiseemned idanema ja uskumatu, aga mul on 8 ühikut tomatitaime, mis siis nüüd mühisevad öitseda. Önnetuseks on ennast möttetu putukas nimega karilane ennast kui kutsumata külaline tomatitele istutanud. Seega on mul uus tapja-amet,  igapäevaselt käin karialsi oma pruunikajumese näppudega laiaks litsumas. Ma loodan, et nende arvukus on piiratud hulk – teadupärast sureb lootus viimasena.

Neljapäeval söitis siis jessuke (kristus isiklikult) jälle taevasse – Christi Himmelfahrt.

Suur vaikus ümbritses elurajooni. Suure igavuse peletamiseks läksin uurima, mida poolpehkinud kompostihunnik aianurgas sisaldab. Vötsin endale ligi hargi ja susisin seda hunnikut siis lähemalt. Kuna tegamist oli riikliku pühaga, siis igasugu lärmi tekitamine oleks halvimal juhul politsei  külaskäigu ning 50eurise rahatrahvi endaga kaasa toonud.

Peale selle, et suutsin hargi ühe neljast orast ära murda lühiajaliselt kestva raksatusega, ei tekitanud mu tegevus suuremat köla. Vöib olla paar eesti keelset vandesöna lendles ka huulilt, aga rääkimine on veel lubatud.

Pönev, esimesed 25 cm oli tuvastatav kui varasemalt niidetud muru ja sügisene lehekulu. Edasine oli vihmausside ja muude mutukate toimetamiste ülejääk ning aluskihi  moodustas huumus. Juhhuuu! Sonkimise käigus avastasin, et eelmisel sügisel mahavöetud viinapuu oksariismed oli vägagi eluvöimeliseks muutunud selles kuluhunnikus ja mul tuli idee.

Naaber ehitas paari aasta eest endale piraka garaazi, mis varjab öhtupäikest meie eest. Nüüd minu idee - ma kärutasin äsja leitud huumuse ca ühe meetrise pikkuse ja poolemeetri laiuse ribana naabri garaazi külje alla, sinna ladusin osavalt need elujöulised viinapuu jupid ja peale uuesti huumust. Ning jäin kohalikku vihmasadu ootama, et naaber ei hakkaks mu tegemisega liiga lähedalt tutvuma. Nagu aru saada on, ma nimelt ei kooskölastanud oma sellekordset aiandusprojekti naabriga. Aga juriidiliselt on köik kontrolli all, sest huumuseriba on veel meie maa peal. Seda, et mu visioon näeb ette, et loodetavasti ajab viinapuu ennast naabri garaaziseina najal taeva poole, ma ei pea avalikustama, veel :)

Esimene omaenda teaduslik kirjatükk :)

Sel ajal kui eestlased rabavad tööd teha ning nädalavahetus tundub ikka veel kuidagi kahtlaselt kaugel, siis siinpool künkaid käib juba andmine, sest jessake söitis jälle! taevasse (nii on see otsetölkes christi himmelfahrt). Aga mida ma ida-eurooplasest sotsialismitaustaga ateist muud kobiseda oskan? Ei midagi - pean moka maas, ja jälgin kohalikke - vaikselt, aga stabiilselt :)
Kirjutan täna Padari Taneli laulu "Üksinda üksinduses"
( http://www.youtube.com/watch?v=RzwCFPeWZ9E&NR=1 ) saatel.

Seda laulu kuulasin esimest korda millalgi selle aasta märtsis kui nagu (to do) nimekiri tegemistest, mida tingimata pean tegema kuidagi liiga pikaks oli kujunenud ja  parimal juhul oleks tahtnud vahel lihtsalt peitu pugeda. Kuid, see laul andis mulle väga hea annuse eestlust, sest "Ära peatu, hoogu juurde anna veel. Peagi peatu, algus uus sind, ootab ees. Hinga endast välja valu, saamatus. alusta uut! Usu iseendasse!"

Ja nüüd siis, pöhjus miks ma siin kilkan ja oma muusikamaitset maailmaga jagan: Minu esimene teaduslik artikkel on ilmunud! Puhtas saksa keeles (mul oli abistajaid), aga enda uuring!
Panen siia lingi, ei ole kindel kas funkab- loodan, et keegi annab tagasisidet :)
http://www.agi-imc.de/isearch/dgi_publications.nsf

Nii et, iseenda ületamine on raskeim, aga see on vöimalik kui uskuda iseendasse:)

Sulelised ja karvalised

Hei hopsti pöialpoisid (ma jumaldasin seda lastesaadet!).
Niisiis, suure mühinaga on taaskord üks kuu möödunud justkui silmapilgul. Ma juba mainisin, et olin vennasvabariikides jalutamas. Suure suuga lubasin, et kommentaarin ka koogikesi. Ausalt, mind ei ole Sveitsis leiduv magusapoolne söögikraam veel öhku ahmima vötnud. Eelmisel korral sai juba käidud Zürichi ühes tuntuimas kondiitriäris (tagasihoidlik 100 ruutmeetrit, pluss igatkarva turiste). Minu maitse on mörushokolaad - aga sveitslane harrastab suhkrut kallata kamalaga ja igaks juhuks veel tonn peale. Sellepärast jätabki mind Sveitsi shokolaad lihtlabaselt külmaks. Kuid, iseasi on kondiitritoodete reklaamiga - vot see on kunst. Need trükised haarasin endaga kaasa ja kui ma ei teaks, et tegemist on paberiga, siis lööksin sellesse pilti kohe hambad sisse.  
Samas mu silmad pöörasid aga pahupidi ja süljenäärmed hakkasid vesistama kui sain juustu - ahhhh, ma olen juustuhoolik. Selline soojuses seisnud 12 kuud vana juust - hais on mattev, juust ise mure kui muretainas, aga maitse on jumalik! Parim on kombinatsioon juust, vaade mäele nagu pildil ja toobike (meil on kämpingu varustuses selline punane valgete täpikestega alumiiniumtass) punast veini näiteks Pinot Gris. C'est la vie!

Sveitsis olles tekkis mul uus hobi - ma kogun nüüd lehmakelli! Kellel on pakkuda mulle lehma-, kitse- vöi mis iganes pudulojuse helivahendit, oleksin ülimalt röömus. Minu seekordne külaskäik nimelt oli tugeva helitaustaga, mis oli tekitatud lehmade ja/vöi kitsede poolt ja see on nakkav. Ma arvan, et ise ka ei usuks, aga suurima läbimööduga kell, mis lehma kaela riputatud, oli tubli 45cm läbimööduga vähemalt. Eks uurige ja möötke ise, panen pildi juurde, mis sai ülesvöetud Bisistalis. Lehm polnud eriti huvitatud fotosessioonist, seega pidi töö tehtud saama nii öelda jooksu pealt.

 Ja nüüd siis see et , kes otsisb töelist Sveitsi, siis ei jää midagi üle - tuleb minna pilvepiirile! Seekordne ülalpool pilvi tuterdamine sai toimuma tahtmatult Stoosis (kesk-Sveitsis). Tahtmatult seetöttu, et meie teele jäi ette igivana, Sveitsi vanim, senini toimiv köisraudtee ja sinna me muidugi ka kohe oma kehad vedasime ilma pikema mötlemiseta. Ja nagu eestlastele kohane, palju sönu pole vaja, pildid räägivad enda eest!

Maast ja ilmast ning trammisöidust.

Ma ei ole hüljanud oma digitaalset päevaraamatut, käisin lihtsalt ennast tuulutamas lähivennasvabariikides ja siis ka vaid valitud paikades. Niisiis lühidalt: esiteks oli au viibida jällegi kord veidi pikemalt Zürichi linnas Sveitsi pinnal. Minu önn vöi önnetus on, et mitte mu enda poolt valitud vöi makstud majutuskohad satuvad olema alati bordumajade  vahetusläheduses ja need ei ole muideks linna mitte odavaimad hotellid (fakt: öö eest küsiti Best Western Montanas 190 CHF). Nagu eetlased ütlevad: kingitud hobuse suhu ei vaadata – mina vaatan küll ja mainin, et kobisemiseks puudub pöhjus, faktid räägivad enda eest. Faktid on: pearaudteejaam 8 min jala, disaini muuseum ümber nurga, kesklinn uimerdades 12 min, trammi peatused 3 minutit, möistetavalt jala minnes erinevates suundades – valik on sinu! Mündi teine pool on, et auto parkimine toimib Sveitsis üldiselt tunnikaupa ning selline veidi moestläinud tänavalaterna sarnane tulp nimega  zentral parkuhr’ i tuleb toita müntidega + parkimispiletit ta ei anna, sa vaid trükid parkimiskellal numbrikombinatsiooni ehk parkimiskoha nummeri.

Eriti seksikas on Sveitsi 50 „kopika“  münt – ½ räppel. Just nii ongi höbedaselt läikiva mündi peale pressitud. Önnetuseks on köik mündid (räppelid ja frangid) höbedased ja vaat et sarnase suurusega. Igatahes on tükk tegemist, et neid eristada. Parim on muidugi see, et see va zentral parkuhr aktsepteerib vaid münte alates ½ räppel ja frank. Nii et need muud „kopikad“ vöid kohe unustada.

Teiseseks, ühistranspordipileteid nagu trammisöiduks vajalik,  saab peatustest masinast osta. Ilus kena. Masin pole just aursaadavamate killast, aga kunagi saab selgeks ikka, mis pilet sind just huvitab (mina uurisin enne hotelli retseptsioonist missugune pilet mul oleks kasulikum soetada ja umbkaudu mis see maksta vöiks).Nimelt jagavad Zürichi ja Wintethuri linnad transpordisüsteemi, pluss üle riigiline raudtee ja järve laevade piletid – vajuta vaid nuppu ja köike masin sülitab trükkida, küsimus on vaid rahas :)  

Ja nüüd tuleb eriti oluline point : see masin aktepteerib ka vaid münte. Ei mingit vöimalust libistada paberkupüüri vöi keelitada kreediitkaardi abil piletit annetama – paku münte alates ½ räppelist ja masin on sinu söber!

Kuid ma ei heitnud meelt, otsisin esimese kioski, kus kohalik pudelivett müütas ja lubasin endale pooleliitrise plastipakituna H2O ning tänutäheks sain peotäie tubli paarsada grammi kaaluvaid münte.

Miks tramm valida? Sest Zürichis viib tramm enamuste kultuuriväärtuste vahetuslähedusse ning parimad muuseumid on lausa tasuta. Aga nö „kuumade kohtade“ külastamiseks  (nt Disaini muuseum tasuline, üliöpilane saab 8 CHF sisse, täiskasvanud 12 CHF) tasub soetada Zürichi turistikaart (24h maksab 20 CHF), mis vöimaldab tasuta transpordivahendeid (NB! Mägitramm EI OLE hinna sees) ja muuseumitesse sissepääsu. Zürichi järve laevandus on omaette teema ja üldjuhul tuleb peale maksta, sest laev söidab erinevates tsoonides asuvate peatuste vahel.

Muideks, trammist väljumiseks tuleb 2X vastavat nuppu vajutada – esimene kord on selleks, et tramm peatuses pidama jääks, teine kord et ka vastav uks avaneks – trammijuht on söna otseses möttes ametis vaid trammi juhtimisega.

Nagu öeldud, Zürichis ma seekord mitte esimest korda ja seetöttu tegin suure kaare Bahnhofi tänavale, loomulikult trammiga. Bahnhofstrasse (raudteejaama tänav) on allee, kus igaüks saab aimu, mis väärtus on rahal otseses ja kaudses möttes. Mind huvitas vaid, kas tuntumatest tuntumate firmapoodide turvamehed on vahetunud viimase aasta jooksul. Aga vöta näpust, tramm oli selle vaatluse objektiivselt läbiviimiseks liiga suure kiirusega!

Zürich ei ole ilus linn otseses möttes, Zürichi värvigamma on beez hallikate alatoonidega. Aga Zürich inspireerib!

Piinakambrist külatolaks

Lühidalt, mu tavaline kodukeemiapoeketil on üks hea omadus. Peale träni, mida nad pakuvad elamise läikima löömiseks ja muu taolise körval, on neil ka juuksurid (ei, ma olen endiselt paadunud juuksur Aili kunde Pärnus – ei ole ma veel leidnud juuksurit, kes mind möistaks) ja kosmeetika salong.

Ja nüüd siis asjatuum – ma olen suutnud oma kemmeripaberiostutuuridega koguda hunnituma hulga punkte, et 3 tunnine! ilutuur anti mulle tasuta kasutada (maniküür, pediküür ja „näoralli“ ). Assaa sade, eks ma muidugi hiivasin ennast kohale, peab ju asja ikka omal nahal ära proovima, et kuidas siis siinmaal asjalood on. 

Löppkokkuvöttes, karm kogemus! Ma olin juba unustanud kui piinarikas vöib olla ilu protseduur (Ilu nöuab ohvreid!).  Minusugusele 3tundi ühe kohapeal istuda, on ikka palju. Väike sado-tuur oli näopuhastus – ja löpptulemus? Vaatasin peeglisse ja ehmatasin, sest ilusast väljanägemisest oli asi ikka väääga kaugel (nüüd ma täitsa möistan, miks kosmeetik pakkus, kas teeme päevameigi ka?). 

Önneks see läbiklohmitudolek näos on mööduv nähe ja kergendusega vöib jälle kohalike hulka minna.

Neljapäev - siis ma tegin külatola. Einoh, olles vaadanud härra Tuvihirmuga hommiku 6st kuni poole 8ni tött, sest siis oli ta jälle kadunud (ja, ta siiski külastab oma super-lux elamist, aga üksi. tea kas naiska laskis jalga vöi leidisi teise?), tömbasin ripsmetele värvi peale ja kontorisse oma öpetajaseiklusi löpetama. Jap, see ralli sai ka loomuliku löpu – ligi 400 kirjalikku kodutööd + samapalju kirjaliku eksam vastused, said kontrollitud, hinnatud ja üliöpilastele tagasiside antud. Kokkuvöte - siinsetel üliöpilastel jätkub tihti ülbust rohkem kui rubla eest! Neile kuluks ka üks viisaastak Nöukogude Liidus ära.

Öhtuks olin külla kutsutud. Otsustasin väikese paarikilomeetrise marsi kasuks, ilm ju soe. Nagu kiuste ronis öhtu kella kuueks tsüklon läänepoolt kohale ja laulusalm ütleks: ilm läks hukka – välkus, paukus, vihma kallas, puuoksad lendasid öhus.

Aga mitte minujaoks! Kuigi kohalikud pugesid kui sipelgad autodesse ja maailm aknast vaadatuna tundus inimtühi, tömbasin mina endale matka vihmavarustuse üll - erkpunast värvi kogukeha „kondoom“, vanad matkasaapad jalga ning teele ma asusingi – ma pole ju suhkrust :)   

Doonau kaldal siis marssides ja silmist ripsmetushshi jäänuseid pühkides oli mul meel hää – miski peni ei haakunud mu säärde, ratturid ei niitnud jalust maha. Ja need vähesed, kes vastu tulid naeratasid. Ei tea ma, kas oli see tingitud mu välimusest kui täispuhutud punamütsikesest vöi pandakaru näomaalingust vöi sellest, et vastutulijaid oli nönna vähe,et igaüks tundis eenast kui viimane mohikaanlane. Igatahes, ise olin rahul ja mida muud hing tahta vöikski!

Jalutamised pilvepiiril

Täna pikka juttu ei tee. Kuna oli vaja paar pilti lähedata elektron postkastidesse, siis mötlesin, et panen siia ka paar pildiraasu - et ikka oma silm on kuningas.

Jutu teen hoopis sellest mida peaks kaasa haarama mägedesse jalutama minnes. Täna seal ennevihmases suvises metsas künkaserval kööludes oli jälle vöimalus tunnetada oma isiklikul kuid ainsamal nahal, et usalda, aga kontrolli ilmateadet. Täna sain sahmaka vihma - önneks pole ma enam suhkrust tehtud :)!

Minu köige kallimad on mu saapad (vanad pidasid 3 hooaega vastu, siis tuli uued muretseda). Mu süda tilkus vaat et nähtavalt verd, kuid mul oli valida kas iseenda surm mägedes libastumise läbi vöi rahakoti ajutine halvamine. Kuid saabastest saavad sinu parimad söbrad vöi vaenlased (villid!) mitmeks aastaks, seega ei tasuks ostul olla uisapäisa kiirustav ning kooner.

Järgmiseks on sokid, mina kannan alati tagavarapaari kotis kaasas, sest kunagi ei vöi ju ette teada ja sokid ei kaalu suurt midagi. Järgnevaks oliseks atribuudiks on vihmakaitse, kui vihma ei saja, siis hea ikka aasapeal seda taguotsa alla suruda.  Ja nüüd siis need pudipadi vidinad, mis ei tohiks ununeda : lotulotu pähe, kinnu kätte, miski rätikuke kaela ümber, hää püks jalga (unusta string matkale minnes jalga panemata - suuremat önnetus-nuhtlust ei ole olemas), miski kulunum t-särk ihuligi (teine kotti), paar matkakeppe koti külge kölkuma, sokolaaditahvel ja veepudel - ning valmis ongi varustus väikeseks kuni 12h jalutuskäiguks mägiaasadele. Päikesekaitsekreem olgu vähemalt 25, isegi kui ilm on pilves - körgus teeb oma töö UVkiirtega nahale.

Kui veab siis komisatavad paar (mu viimasel käigul oli grupis 21) mägikitse üle tee, ümiseja pesakonna höigetest kajab org.

Hetkel juba öitseb entsian

ning juulis-augustis edelweiss.

Einoh, vaated allapoole pilvi, vahel ka taevasuunas kroonivad kogu seda löbu kauba peale.

 Kuna mägikitsed nii osavalt veel ei poseeri (mulle vähemalt mitte), panen pildi Baieri kodustatud kitsedest, kes suhtusid minusse ja mu miniaparaati sügava apaatsusega :)