Mina See Köikvöimas

Järgnevad kuus (6) nädalat olen ma köikvöimas - minu otsusest söltub pea 500 tudengi esialgne akadeemiline saatus. Mind vöiks kirjeldada kui pealnäha pehme ja suure südamega, aga kui ärritada, siis muutub hävitavaks monstrumiks.
Eile oli siis esimene grupp, tagasihoidliku 138 inimese osavötul. Nüüd kohe lähen silmitsi seisma 253 tegelasega. Eks mul endalgi ole hirmus - mina pean rääkima nende emakeeles, 1,5 h järjest.
Eile veel unustasin miskit vedelikku endale varem valmis hankima - esimese poole tunni möödudes oli kurk kähe ja tunne, et hakkan kohe oma silmamunasid edasi-tagasi keerutama.

Ütlen, et pole kunagi öpetaja tahtnud olla, aga kui juhus sülle kukub, kasutan seda oma parema äranägemise järgi ära. Eriti osav olen seda massi vaikseks hirmutama -> väga demokraatlikult  pakkusin vöimaluse, et kui ikka suu kinni ei seisa - vahetame kohad, mina istun saali, tudeng seletagu tahvli ees oma kaaslastele, mida slaididega on möeldud ja auditoorium otsustab mis hinde ettekandja saab.Rühmaharjutusi soovitatakse ja eks ma siis rakenda seda - köikvöimas nagu ma olen need 6 nädalat.
No arvake ära mis juhtus :)

Jah, protestantlik-sotsialistlik taust andis nii mönedki eelised mulle nende kroonilise lobapidamatuse all kannatavate noorsoo esindajate ees.

Önneks kestab see ralli töesti vaid 6 nädalat - siis saab ehk suvepuhkust alustada. Kevad trügib önneks aknast ja uksest juba nädalajagu päevi sisse, homseks lubatakse juba +16 kraadi.

Jah, märtsikuu mulle meeldib!

Naistepäev ja poolpidused kohalikud

Ooo, mulle märsti algus sobib! Täna, rahvusvahelisel naistepäeval, kui ka täiskasvanud austerlased maskeerituna ei tea mis pussakateks (nunnad, mungad, lepatriinud, klonid, kuradid ja inglid jne jne)ennast idiootide kombel üleval peavad, pärastlöunast töö juures ametiühingute poolt finantseeritud alkoholi  vaat et kontrollimatult pruukima hakkavad, siis mina teen tööd. Austerlased nimelt löpetavad seda balli- ja karnevali hooaega, mis alates jaanuarist  tuure kogus ja tänasega kulmineerub (Faschingsdienstag), et homsest vagura näoga paastuma kukkuda kuni lihavöteteni. Ja nii iga aasta.

Kuna minu töö on loengu lugemine, siis need 1,5h sisustan vastavalt oma nimele (fröhlich = lustlik) : nimelt teadus ei ole vaid kuiv ja igav. Ma ei hakka tudengeid hellitama, aga ka mitte lollitama. Ma ei ole raha, et igaüks mind armastama peaks (aitäh ühele nais-saarlasele selle ütluse eest)!

Ütlen kohe, et meelelahutus (loeng) on kahepoolne tegevus-> mina üritan neid kuni aprilli esimese nädalani veenda selles et teaduslik kirjatöö on valu ja vaev ning kui muusal on paha päev, siis vaev aina suureneb. Ja siis on erinevat tasandite ja valdkondade 400! tudengi kord minu meelt lahutada oma kirjalikke eksamitööde kaudu. Vaatame, kuidas see mäng siis toimib - eeldused on paljulubavad.

Ja siit ka lahendus miks mulle märts sobib- > naistepäeva puhuks (seda ma loen lihtsalt boonuseks) sain ma tähitud kirja ülikoolist, et TERETULEMAST DOKTORANTUURi!

Uudiskümnis ületatud

Täna hommiku kella 8 null 7 minutit kilkas tädi inglise keeles kohalikus üle Austria kölavas raadios tervelt kaks lauset Eesti kohta! Ja see on juba teine kord selle aasta numbri sees. Esimene kord oli asi loomulikult seotud euru käibele vötuga. Halleluujaa, uudiskümnis sai siis seekord ületatud tänu parlamendi valimistele. Märgiti muidugi kohe ära, et Reform säilitas oma postitsiooni. Tunnistan, täitsin oma kodaniku kohust ja andsin (eee)-hääle, mis hetke seisuvaadates tundub, et läks küll vett vedama, aga see on omaette asi. 

Hoopis suuremat kaja minus endas leidsid postitused, et kae, Linzis saab siiski teoks Ülem-Austria Eesi aukonsulaadi avamine aprilli alguses. Ma sain vastava teate ekirjakesena ja siis ka veel posti teel, kus suurelt ja rasvaselt on märgitud, et ÖIGE paberkutse tuleb veel omakorda postiga. Asjal on nimelt hetkel veel vaid 2 positiivset külge :
a) Oberösterreichis on ametlikult 2 eestlast (kellest nagu arvata vöite, 1 olen mina) :) ja
b) aukonsuliks saab prilliraamide tootja Silhouette firma omanik. Kuna olen prillikandja, siis vöiks neile pakkuda oma nina ja näolappi, kus siis  nende toodang passliku rakenduse leiaks.

Kohalikust Linzi ajalehest avastasin, et miskile keskküttekatlamaja korstna külge olla tekitatud pesakast miskile kullulilisele (loodan, et bioloogia-huvilised andestavad minu vöhiklikkuse). See kulliline vöi pistrik vmt. nimelt armastab tuvisid, mis siis panigi linnaisad arvama, et hävitame tuvisid nende loodusliku vaenasega. Väärt möte! Minu huvi aga püsib nimelt sellel pesakastil (vöi mini-ootepaviljonil korstna küljes). Selle ehitise nimelt avastasin oma korteri akende vaateväljas, nii et vöin varsti juba vaata et anda otse-reportaazi kullilisest, eeldusel muidugi, et lind paviljoni korstna küljes passliku oleva leiab.

Aja lugemise lugu

Ma lubasin endale kella ülikoolist (kui tudeng) lahkumise puhul. Sellise ehtsa aga lihtsa Shveitsi oma (firma S:)
See oli see emotsionaalne pöhjendus teole. Ega ma muidu seda polekski lubanud, aga "komistasin" poe otsa, mis enda uksi löplikult sulgema hakkas hinnaalandussilte täis oli riputatud ning see kell jäi mulle silma. Ja see oli see reaalne pöhjendus ostule.
Praktiline pöhjus oli veelgi lihtsam: mu ülevaade nädala ja kuupäevadest kippusid ühtlaseks halliks massiks minema. Ma sain ajakulgemist täheldada vaid teatud toimingute jälgimise kaudu näiteks kui öues on pime ja vaikne ning ma olen Linzis, siis kell on 1 ja 4 vahel öösel tööpäeval, sest tramm ei mühise veel akna alt läbi. Aga nagu öeldud, selline vaatlusviis ei rahuldanud enam mind, eriti kui arvestada et järgmisest nädalast algab ralli lektorina ülikoolis, ja seda veel erinevatel päevadel ja kellaaegadel.

Niisiis, mul on käekell. Selliste pimeduses hiilgavate seieritega. Mul on ka mobiil, mis köike neid ajaarvamisi mulle teatab, aga vaid sellel juhul kui ma telefoni sisse  lülitanud olen ning aku on laaditud.
Ma lihtsalt arvasin, et kell on tegusam - tiksub oma ette ja ma olen ajaga kursis.

Ja vaaaat kus lops - see va ajamasin tuli seadistada! Önneks ja önnetuseks on tal vaid 1 nupp, mida siis oma sisetunde järgi kruttides saan päeva, kuupäeva ja kellaaega timmida. Eile hommikul avastasin öudusega, et olin selle ainusema nupu kuidagi "lohakile" jätnud ja kell oli usinalt mulle juba 7nda kuupäeva ette kruvinud. Assa sade! Tuli siis sisemist tunnetust tekitada (peale seda kui ma olin selgitanud öige kuupäeva) ja ajamasin taas minu vajadustele rahuldavaks teha.

Nii me siis tiksumegi ühtses rütmis järgmise korrani ...

Plirts plärts - märts

Mulle see kuu meeldib, eks ole ka selleks eraeluline, lausa isiklik pöhjus. Tuleb jälle vanust ligi - pönev :) Ärge numbrit küll küsige, ma tean vaid oma väljalaskeaastat ja kuupäeva.
Vanemad on mind ka valgustanud osaliselt minu tekitamise ja kättesaamise asjaolusid. Kuna need on kaetud subjektiivsete hinnangutega ja mul puudub isiklik mälu nende tegevuste kohta, siis vaikin sellest kohe. Aga jah, ma olla sellise sooja jaanikuu pärastlöunase tegevuse tulemus.

Vaatasin, et panin oma sörme liikuvuse ja vastupidavuse proovile, sest veebruarikuus sai  üllatavalt tihedalt sissekandeid tehtud. Seega tulevikuks: variant A - tempot tuleb hoida vöi variant B -  tempot tuleb tösta.
Eks aprill näita, kuidas asi läks. Märtsis annan ka kohalikele 400 üliöpilasele sissejuhatuse teaduse kirjutamisse - ehheee, ma nagu hunt Kriimsilm, 9 ametit ja tuul taskus. Töö on ajutise iseloomuga, ei kaasne mingeid hüvesid vöi märgatavaid tasusid - aga JALG on UKSE vahel!

Asja tuum: sain kiiremini lektori seisusesse kui doktorantuuri - vot tak!

Sain ka ühe kriitilisema kommentaari lugejaskonnalt (SUUR TÄNU vastukajade edastamise eest!), et näe see va eesti keeles kirjutamine pole mul just tugevamate külgede killast. NO MIS TEHA, emakeel on mul alati selline nörguke olnud ja hetkel ei ole justkui eriti ajastamisel enam ka nende grammatika erandite öppimine. Ise ka vahel avastan ennast möttelönga  heietamas ma ei tea mis keeles, aga mitte eesti, omas. Ja kuna härra abikaasa elas 24h ja 7 päeva kaasa Aafrika erinevatele revolutsioonidele, ületades sellega köik etteantud paketi limiidid rohkem kui 2 aasta ulatuses, siis nüüd pole ka mul enam Vikerraadio vöi Klassikaraadio kuulamisvöimalust läbi interneti. Seda muidugi niikaukas, kuni ma sammud poodi sean ja härra J. diili teen.

Mu öökappi rikastab hetkel Salme Masso kirjutatud teos - loen nöukaaegset kokandusüllitist kui pönevusromaani! Ideid inimkatseteks on rohkem kui rubla eest!

Ruttu nüüd vabrikusse söira keetma! Sest siis saab vadakut ja sellest ülihäid pannkooke - eks astuge läbi kui ei usu :)

Reportaaz vabrikust.

Inimkatsed täieshoos! Rahu, ainult rahu, köik on ülimalt legaalne. Tegutsen nimelt oma austerlastest lähikondlaste salajase eestistamisega. Ma ei ole katsealuseid sellesse plaani pühendanud, ei näe ka ette, et selle teemalisi sönavötte päevaplaani vötan. Lühidalt, mul on kaks katsealust – abikaasa ja ämm. Lähenen mölemale katsealusele aga ühesuunaliselt, nimelt väikeste, aga püsivate söömiharjumuste muutmise läbi.

Esimesed katsed toimusid omatehtud-hästi tehtud rukkileiva, eriti popiks sai lihaleib, sisseviimisega. Katsealused oli vaimustuses. Teise järku kuulus Eestis saadud hapukoore ning küüslaugu-juustusalati korraline tarvitamine. Ämm oli sillas, abikaasa magu hakkas törkuma, peale suurema koguselise küüslaugu-juusutsalati manustamise (küüslauk ikka ehtne käre, neil siin selline rohumaitseline muidu). Hetkel on käsil kolmas faas – söir. Et see nii suure menu osaliseks saab, ei oleks ma ka unes seda ette näha. Önneks on tootmisprotsess lihtne, ainus mure on „öige“ (talu)kohupiima ja piima hankimisega. Minu suurimaks heameeleks on elukohas söna otseses möttes öige pood üle tee, st 600 meetrit (edasi-tagasi) käik, ja vabrik on taas töövöimeline.

Tuleb kahjuks tunnistada ka esimesi tagasilööke mölema katsealuse poolt: kiluleib ei ole veel seda tunnustust saavutanud, mida vöiks. Kilu puhastamisel tekkiv „aroom“ kutsub pigem tugeva refluksi esile, kui et paneb maomahlad jooksma. Seega hetkel olen ainus kiluleiva austaja siin pool sood.

Eesti Vabariigi sünnipäeva auks töstame klaasi viimase Viru valge jäägiga me 3 koos ning haukame peale otse ahjust vöetud omatehtud rukkileiva kukli koos söira viiluga!

Naaritsate keskel

Inglastel on komme alustada vestlust ilma teemal. Leian, et see sobiks ka hetkel minu möttevälgatuste ülestäheldusi täiendama nagu ikka Austria verstaposti otsast.

Minu keskustelud kohalikega on kinnitanud tösiasja, et Austria riiklik telekanali ilmarääkijad on turismisektori poolt äraostetud. Nädala alguses nad siis suure suuga, olenemata aastaajast, lubavad vörratuid tingimusi. Sest  mida kardab austerlane: pilves ilma (körgudu). Seega kuni reede ennelöunani ja veel ka keskpäevastes uudistes lubadakse üldjuhul, kui ilmakaart seda vähegi vöimaldab, päikesepaistet. See väike tösiasi, et päike tuleb välja ehk 10 % töenäosusega, jäetakse aja „puudusel“  ja vöimalusel ütlemata. Nädalavahetuse saabudes nihutatakse parimal juhul see 10 % päikest veel paar päeva edasi  VÖI tuleb uus ilmateade, mis on siis täis rahet, udu, vihma pangede kaupa …aga massid on juba ennast teele säätanud ja kiirteed täitunud rahututest hingedest naabermaadest.

Hetkel on siis jälle talv. Meessoost ilmateadustaja röhutas, et on külm (seda on muideks tervelt -10 kraadi öösel) ning järeldada tuleb, et talvevarustust on veel vara varna visata.

Ma kihistan väikest naeru, sest vördlen neid kraade Eesti paukuva pakasega. Pakun, et ORF (Austria riiklik telekanal) ilmateadustajatel on keelatud halba ilma üldse välja öelda, isegi laviini ohud on astmestatud ja vaid ääri veeri öeldakse otse midagi välja.

Talvevarustus lauskmaal on: päikeseprill ja poolnaaritsakasukas (esimesi mul on, teisi piidlen kandjate ölul). Täispikka naaritsat pole veel minu slime alt läbi libisenud – ehk liiga soe?

Kogenud olen, et kui sinu järgi seisab kassasabas naaritsajalutaja/tuulutaja, siis sinust püütakse vöimalikult kiiresti ülelibiseda. Seda pikemalt peatutatakse naaritsa kandja soovidel. Turuhallis jälgisin, kuidas naaritsale tehti aupaklikult teed veini manustava rahvamassi hulgas.Müstika milline jöud on surnud looma karvadel...

Nii palju siis ilmast siitpoolt sood :)