Poolel teel pange...

täna teen lühidalt - luban seda. nagu vanad eestlased ütlevad : pikk jutt, s... jutt, pealegi kellaaeg ka hiline.
ma nimelt üritasin täna oma uhkete papritega, magistrikraadi tunnistused siis erinevates keeltes, kohalikku ülikooli (kust see sama magistripapper pärit on!) doktorantuuri sisse astuda. siin lihtsalt käib see ülikooli astumine 2 x aastas ja nüüd on jälle SEE aeg.
idee küps, vaim valmis, nagu öeldud papper kui lilleke näpus seisin ma siis seal koos teiste kaaskannatajatega saamaks sellist ääri-veeri vastust: me kontrollime teie eelneva hariduse vastavust nöuetele (mida muideks ei ole selgitatud lähemalt vöi detailselt kusagil) ja anname teile kirjalikult teada. pidin kui miski pögenik oma keel(t)e oskust töestama ja töendama, et ma ei hakka ülikooliöpingutega samaaegselt asüüli taotlema (aga just sellised küsimised olid MINU ankeedis).
Ja kui kohalikud lihtsalt saavad "teretulemast ülikooli" nännikotikese näpuvahele koos üliöpilase staatust kajastava Kepleri kaardiga, siis mina jään ootama oma kvalifikatsiooni kas siis positiivset vöi negatiivset kirjalikku vastust...siit see vöimalik pange panemine :/
ööle läheb vastu möttemulliga: kas vöib töesti olla nii, et idee jääbki vaid selliseks roosamannavahuks mis hallide ajukäärudes tekkis?

elame näeme kirjutame

R.E.Mi lugu Dad day juhatab mu unenäod sisse 
http://www.youtube.com/watch?v=Hyk-Vdd_Qrk&feature=channel

Räägi, mis sa teed?

Küsimusele: Räägi, mis sa teed? vastaksin: vöimalusel loen. Olen raamatukoi köige ehedamas möistes. hetkel jah seda vaid siis kui miski geograafiline körgendik on vöetud vöi miski enda kirjatükk just kas ei karju vöi miski koduperenaise igipöline kohustus kuklasse hingamas. 

Hetkel käsil: suveniirina Berliinist metroopeatuse Bahnhof Zoo lähedalt sulgemisel olnud raamtuparadiisist kaasahaaratud Thomas Brussig „Berliner Orgie“. Ilusas ja arusaadavas saksa keeles ilukirjanduslik ülevaade Berliinis tegutsevate ihugakauplejate ilmaelust. Tegemist ei ole miski karmidel faktidel pöhineva raamatuga, siiski belletristika. Autor lihtsalt tutvub oma kodulinna erinevate vastava temaatika teenust pakkuvate asutuste töötajate, hinnakirja (mis on hinna sees ja mis maksab ekstra) ja olmeolukorra kirjeldamisega. Ma küll ei taha kellegi lugemishuvi vähendada, aga ütlen siiski kohe: ostu sooritamiseks ei lähe nende 200 lehekülje jooksul kordagi, autor jääb körvalvaatajaks ja teeb lihtsalt ülestäheldusi pigem oma emotsioonide, mötete ja kohatud inimeste kohta. Kirjutatust ning ridadevahelt loeb niimöndagi välja, aga löpupoole muutub asi kahjuks monotoonsemaks.  Elevust ja elamus on peatükk Artemis (sooline vördöiguslikkus ruulib, sest ka NAISED maksavad SISSEPÄÄSU eest). Pealekauba annab raamat niiöelda käigupealt hea ülevaate Berliini linnaosade lähiajaloost.

Berliinist pean lugu ja olen selle linna üks paadunumaid austajaid. Mulle meeldib see segu Euroopakeskme Ida-Lääs, mis endiselt on olemas seal nii kontsentreeritud olekus. Seetöttu vötsin käsile peale Berliini müüri memoriaali külastamist novembris 2010 eesti keelde tölgitud raamatu Frederick Taylor Berliini müür. See raamat annab piisava tausta Berliinist enne müüri, II maailmasöja ajal ja peale söda ning müüri tekitamise taustast. Asi on lugemis-pingutust väärt. Lihtsalt sellest saadav infotulv on n+1 ühikut. Seega, soe soovitus eelköige asjast huvitatuile.    

Jumaldan Alan de Botton’i „The Pleasures and sorrows of work.“ Raamat kingiti mulle magistritöö eduka kaitsmise puhul ja see oli väga sihipärane, röhutamaks minu Max Weberlikku protestandi tööindu, mis katoliiklikus Austrias kas käib teistele pinda vöi ma ise kaevan endale auku, sest ei suuda ohje lödvemaks lasta. Müstika, mis ameteid maailmas leidub! Töelise britiliku „kuiva huumori“ naudingu eestlastele pakuks peatükk raamatupidamisest ehk siis accountancy. Köigile küpsisesöpradele soovitan Biscuit Manufacture osa lugeda (ei, retsepte ei avaldadata, aga karm töde küpsiste telgitagustest küll)! Leian, et nee peatükid vöiks olla iga (majandus)tudengi kohustusliku kirjanduse hulgas juba ainuüksi inglise keele „soojas hoidmise“ nimel ning rohkem sönu polegi vaja.

Postiteenus kui loosiönn

Mötlesin, et teen veebruaris tihedamalt sissekandeid siia vebipäevikusse. Tehniliselt tähendab see siis lihtsalt seda, et ma kirjutan arvuliselt rohkem, aga sisuliselt lühidamalt.

Vaadates asja teaduskirjutiste mättaotsast (ei, mind ei vaeva suurushullustus), siis taoline kribamise viis on tuntud salaami tehnika nime all – eriti psühholoogias on avaldatud tekst ehk kuni 3 lehte pikk, aga autorite nimistu vötab sellest pool (kokku olen lugenud kokku kuni 30! autorit ühe artikli puhul). Aga tagasi asja juurde. 

 

Täna pööran tähelepanu Austria postiteenustemaailmale, sest eks ole selleks jälle isikliku kogemuste töttu pöhjust. Täna nimelt sain teada, et esineb erinevaid paki saamise vöi kohaletoimetamise viise siin mail ja ma vördleks neid siinkohal. 

Esimene juhtum: tellisin endale Eestist raamatuid ja seekord katsetasin seda vöimalust, et makstes tublisti peale need paberkandjad lubati toimetada siis, ilma suguseltsi koormamata, minuni. Tunnistan ausalt, mul endal oli see tellimus vaat et juba ununenud. Ja etskae, juba täna oli postkasti kenasti käkrasse surutuna kollasel paberil teade, et tohin alates HOMSEST kella 10st teatud postiteenuseid osutavasse firmasse (jaa, see EI OLE postkontor, vaid suvaline elektritarvetepood) pakikesele järele minna. Ilus kena, aga siin saab rööm otsa ja asub veidi hallim argipäev oma ollust levitama: ma nimelt söidan just homme kella poole 7 hommikul Linzi ja tagasitulekupäev on veel alles kohvipaksu pealt ennustamisel. Nii et, pole röömu ilma törvapisarata. Kuid vähemalt suudavad nad seda pakikest kuni veebruarikuu löpuni enda manu hoida ja selleks ajaks saan ma seal ka käidud. Loomulikult on see pood vaid tööpäeviti avatud, st E-R, kella 9-17ni ja löuna kestab neil tubli tund. Lootus jääb!

Juhtum kaks: Sattusin reklaamist hoogu ja tellisin endale müstilist kraami internetist. Paar päeva hiljem seisab kena punkarist näitsik uksel, surub mulle pastaka pihku ja ma tohin alla kirjutada kuhugile ülimelektroonilisele vidinale ning pakk ongi minu. Mulle Eestist pere- liikmete poolt saadetud nännid (küüslauk!) on köik nii kohale toodud. Isegi mu Eestist saadetud jalgratas pandi öue maha. Seoses minu äraolekuga taipas nutikas ämm vägesid juhatada ja postiljon transportis pakitud kujul, aga lahtivöetud ratta (20 kg!) veel garaazi! Mönikord lihtsalt juhtub imesid.

Kokkuvöttes ma nüüd siin omaette imestan, mille alusel neid pakke valitakse kätte toomiseks.

Ahjaa, kas teate, et Eestist (igatahes Pärnust) ei tohi raamatuid Austriasse saata? Need (belletristika ja kokaraamatud siiani)  olevat riikliku tähtsusega teatmeteosed ja eraisikutel on postitamine vaid läbi suurte pingutuste önnestunud.

Vaat, kes seda mulle selgitada oskab milliseid riiklikuid saladusi Salme Masso 1970ndatel kirjapani, saab äramärgitud! 

kadunud kui vits vette

rahu, ainult rahu.
jah, ma olin kadunud hingede kirjas mitmel erineval pöhjusel. aga tänasega (on ju ikkagi veebruar mühinal kätte jöudnud, loodan asja heastada).
esiteks - see va sörmelugu on kui perpetum mobile ehk asjal ei näi veel loomulikku löppu. pean leppima sellega, mis on ja asendama seda, mis veel puudub. realne elu töi kohe kitsas kohad kandikul "kätte" - autorooli keeramine, vöileiva määrimine ja saapa paelte pingutamine on veel need tegevused, mis langevad kategooriasse "vajan abi suuremal määral". kui ma olen siis 1,5 h ära trükkinud raali taga, siis ka hakkab sörm iseloomu näitama, seetöttu teengi selle sörme loo kohta siinkohal pausi.

teine pöhjus hoopis proosalisem: mu suur vend külastas mind ja koos me siis tuterdasime mägedesse lumemönusid ja -valusid oma kehal ja nahal proovima. 5 päeva täis -12 kraadi ja päikesepaistet!
ooo, see oli lahe . see et mobla ei levinud kaiseraus, meid eriti ei seganud. suusavarustuse saime andi käest (peale seda kui olin oma siniseid silmi plöksutanud ja mesijuttu puhunud) soodsalt kätte. toni abiga sai mu vend siis esimest korda parempööret timmida lumisel kallakul. ma nii mönigi kord kuulsin oma seljataga susisemist vöi puhast vandumist, et kiired on need mäesuusad. arvestades seda, et mu vennake on vana proff , st anna kätte üks köik mis spordivahend, siis tema on kui sündinud seda kasutama, mis minukohta ei käi. igal ühel omad tugevused ja muud eriosavused :)

raske lausa arusaada, et veel 2 päeva eest olin nabani lumes ja täna pühaba on siin juba +15 kraadi, suur kevad murrab uksest ja aknast sisse, linnud teevad sugu valimata aega ja kohta...
vanaks hakkan vist jääma ei suuda enam ajaga ühte sammu käia. samas, pole mul vajagi sammu pidada, aitab sellest kui suudan kaasa libiseda ilma suurema mürata :)  
     

Edasi kentuki poisid ja tüdrukud ehk tänasest hakkan teadust tegema!

Eesti vanasönagi ütleb, et kauatehtud kaunikene. Ja mida muud ma oskaksingi lisada kui et tänasest hakkasin ametlikult teadust tegema, sest elu nöuab nii!

Eeljutt on lühidalt 5 lausega kokkuvöttes: löpetasin Austrias Linzi ülikoolis magistratuuri ja anti möista, looduse poolt vöi suguvösa geenivaramu, millest mulle siis miskil mulle teadmata ajal, on annetatud piisavalt potensiaali akadeemilise töö tegemiseks.
Ridade vahelt vöiks välja lugeda,et uus siht tööturul oleks justkui silmapiiril virvendamas.

Uhh ja ahh....igal mündil on 2 poolt.   

Igal ametipostil on oma kirjutatud ja kirjutamata reeglid. Olles nende kirjutamata reeglitega körghariduse ja teadusemaailmas juba teoreetilisel pinnal kokkupuutunud seoses oma liig-innovaatilise magistritöö kirjutamiseks (just just, kärbiti hinnet sest see oli LIIGinnovaatiline), siis esimene ahhaa sai otsa nii 5 sekundiga – pragmatism löi välja.
Ei saa aga salata, et positiivne oli selline teade küll ning eks siin ole ka jälle see va eestlaslik jonn ja pöikpäisus: ma veel näitan teile!

Ja mida siis tähendab, et hakkan teadust tegema: ei midagi muud kui pusin teadusartikleid kribada nii  mitmes keeles kui vähegi valdan, sest vaid see loeb! See tähendab, et curriculum vita vöib olla kui ilus, aga seal peab kvantitatiivselt väljenduma minu loovus ja panus teadusesse.

Nii et per aspera ad astra!

2 B ehk 2 P

Tänase päeva kokkuvöte leidis lahenduse selles numbri ja tähe kombinatsioonis: 2 B/2P.

Inglismannide keeles on ju "tuu bii" (olla vöi mitte olla) kuulsaks saanud Shakespeare kaudu.
Saksa keeles leidsin tänasel muidu nii tasasel ja targu murdmasuusarajal, et vaid pidurdamisest (bremsen) ja palvetamisest (beten)on miskit tolku: nii jäine ja seetöttu eriti salakaval oli see Ziegelwiese rada Vöcklabruki linna külje all. Ja seda oli tervelt 5+ X kilomeetrit, sest töelise eestlasena ma ju kohe esimese raskuse ilmnemisel alla ei andnud!
 Ei jäänud muud üle kui tuligi appi vötta oma algteadmised kevadisest mäesuusatamise algkursusest.
Aitäh (palve :) veelkord kursavennale, kes mind kaasavedas Heiligenblut nimelisse körgmäestikku ja suusaöpetaja Hansjörgile, kes mind suuskadele surus, nippe jagas ja uskus minusse löpmatult.
Vaid taoline kombinatsioon päästis hullmast ehk täna jälle veel ilma kipsita sain hakkama.
 
Lühidalt, kui silmale näival tasasel aasal libised (loe: kiirus suureneb sinu tegematusest olenemata iga millisekundiga ja ees on järsk laskumine), aga suusad on kui perpetum mobile, siis kogu energia läheb töesti vaid pidurdamisele ja ajusoppidest hakkab tihedamini esile kerkima esiteks vandesönu ja mida lähemal laskmine (ja sa näed et löppu ei olegi näha) siis pagan nagu ma olen, kippusin vägisi köikvöimalikke körgemaid jöude endale abisse mentaalselt haarama. 

Lumi, ma ütlen veelkord, va sulalumi, mis öösel on külma saanud, vaat see on see kurjajuur!

Muidugi, sellisel aasal on parim mäesuusatamist harjutada, sest ega see midagi muud olegi  kui üks löpmatu pidurdamine erinevaid "poose" sisse vöttes :) Ainus mida siis peljata ei tasuks, on kiirus ja körgus. Pidurdamise "unustamisel" ei aita slaalomis ka enam palvetamine...



Teretulemast suusatamise telgitagustesse!

Kolme sörme tehnika

ahoi! mina jälle siin...
olin ma siin veidi "kadunud asjade" hulgas. eks mul oli ka pöhjust (loll ju see kes vabandust ei leia). aga esiteks, ma suutsin söna otseses möttes paar päeva enne suuri pühade pidamisi mustal jääl (könniteel) külili käia. ega muud häda suurt polnudki peale palja ehmatuse, kuid kuna mul oli käes lillepott, millest ma ka kukkudes lahti ei lasknud, siis maandus see tükk kövakspöletatud savi minu vasaku käe 4.sörme peal. tagajärg: liigese kapsli suutsin "välja vihastada" (seda kinnitas järgmisel päeval röntgenipilt ja arsti silm.) pildid lisan järgmine kord :)

tegelikkuses nägi sörm päris huvitav välja - ta nimelt vöttis sinakavarjundi ja füüsiline asend jäigi selliseks köverikuks isegi kui ma üritasin teda sirgemaks lihasjöul ajada. lühidalt, algselt pandi müstiline lahas paariks päevaks ja nüüd olen juba 3 ndl plast toru-laadset vidinat ümber sörme kandud. ütlen ausalt, kips oleks lihtsam olnud. aga hea et niigi läks - ma ei lasknud torul ennast ja oma tegemisi segada: kokkasin ja suusatasin ikka (lihtsalt sörm vinnas ja see hakkas nii mönigi kord külmast uut sinakat varjundit vötma). pealegi, nii mönigi mööda suuskaja arvas, et ma neile keskmist sörme näitan. puhh, ei hakka ma ju -12 kraadiga seepärast veel paljakäsi olema, et kaassuusatajate valearusaamu eos lämmatada. las nad siis nii arvavad...vaba maa ja tsensuur maas.

nöudepesu andsin sujuvalt härra abikaasale üle (kes teadupärast ei oma suurt kannatust selliste toimetuste jaoks ja seetöttunöudepesumasina saamine majapidamisse vöttis väga konkreetse ilme - millele ma kuidagi vastu ei ole).

täna rohkem ei toksigi - nagu öeldud, harrastan suustamist ja üldse eluolu kolme-sörme-tehnikaga ja seetöttu on asi veidi nutusem (pidurid vaat et maas).
kuid vähemalt lumi on maas, rajad on ees vöi kärutan otse künka otsast omasoodu alla läbi pulbrilise lume pidurdamisele lootma jäädes.

lefa lefa